Andekas rahvas

Mõnikord mõtled, et kas pole veidi imelik või naljakas, et rahval, keda on vähem kui elanikke mõnes Bangkoki linnaosas, et sellisel rahval on kümneid teatreid, kontserdisaale ja kõrgkoole; sadu kirjastusi, muuseume, raamatukogusid, laulukoore, näiteringe, tantsuklubisid; tuhandeid luuletajaid, muusikuid ja kunstnikke; kümneid tuhandeid käsitöömeistreid, uurijaid, kollektsionääre; sadu tuhandeid kõikvõimalikke fänne, huvilisi, kaasaelajaid...

Juba ainuüksi meie raamatupoed hämmastavad - kuidas saab nii väikese rahva keeles olla välja antud nii suures valikus kirjandust?

Olen ju maailmas veidi ringi vaadanud ja oskaksin nagu võrrelda. Muidugi on meie teatrid ja kõrgkoolid tibatillukesed võrreldes maailma suurimatega. Loomulikult on meil ka palju viletsat ja küündimatut, igal alal. Aga kus seda poleks.

Mõnikord jääb siiski mulje, nagu oleks meie rahvas mingis mõttes ikka ka veidi eriline ja andekas.

Hakkasin meenutama kõiki oma tuttavaid Eestis ja üldse eesti inimesi. Ja, tõepoolest, igaühel neist, ilma eranditeta, on mingi omadus, anne, huviala, tegevus või mis iganes, mis teeb ta eriliseks ja kordumatuks. Isegi kaktuste kasvatamine ja nende tundmine on ju eriline, kas pole. Rääkimata juba broderiipitsi või napoleoni koogi valmistamise oskusest. Tõsistest tõukoerte pidajatest või filatelistidest, mõne spordiala või bändi asjatundjatest rääkimata.

Kusjuures, see kõik on ju veel suhteliselt passiivne huvi või tegevus. Enamik mu tuttavaid aga on lausa loome-inimesed. Kes luuletab, kes kirjutab niisama. On leiutajaid, programmeerijaid, disainereid. Mõni teeb muusikat, mõni maalib või joonistab. Kes ehitab või konstrueerib midagi. Mitmed tegelevad järjepideva enesearendamise, treeningu, jooga või meditatsiooniga. Mõnele meeldib aga hoopis näiteks esineda, muljet jätta, ässata, tehes seda vaimukalt, meeldejäävalt ja nauditavalt. Eks ole seegi ju looming, kas pole. Eluteater või nii.

Tõepoolest, kas pole nii, et igal eestlasel on mõni huvitav kiiks. Vähem või rohkem, aga ikkagi. Parandage mind, kui ma eksin.

Muidugi tekib kohe küsimus, et kas niimoodi omaenda rahvast kiites ei tee me liiga teistele rahvastele. Et kas pole kõigil niimoodi. Et kas pole mitte igal inimesel siin maailmas ikka ka mingi eriline omadus, huviala või lihtsalt iseärasus, mida võib vabalt ka andekuseks või loomelisuseks nimetada.

Küllap tõesti, ja üsna sageli. Ja küllap ei saa ega tohi kedagi väga ennatlikult hakata kohe miski madala massi hulka liigitama. Või kuidagi muud moodi paika panema või üldistama, et näe, kui nõme või loll, mistahes põhjusel.

Olen ma ju saanud siin Tai maal viimaste aastate jooksul piisavalt suhelda nii tai inimeste kui ka paljude teiste rahvaste esindajatega. On tulnud ette nii rumalaid kui andekaid inimesi, nõmedaid ja huvitavaid, igavaid ja põnevaid. Sõltumata sellest, kuidas keegi ennast ise on tahtnud esitada või esitleda. Sest saab ju suhteliselt kiiresti aru, kellega on tegemist.

Ja tõesti, võiksin ütelda, et keskmine eestlane on ehk siiski, võibolla vaid küll miski kriipsukese võrra, aga ikkagi, huvitavam kui mõne teise rahva esindaja keskmiselt. Ja seda üldsegi mitte ühise emakeele ja seeläbi üksteisest parema arusaamise tõttu.

Aga eks sel omadusel, kui seda üldse muidugi on, ole ka hädasid ja puudusi.

Üks asi on muidugi see, et kui igaüks tahab kohe ise olla isiksus, siis on raske leida neid, kes võiksid olla ka teiste jaoks midagi. Noh, et hoolitseda, teenindada, abiks olla lihtsalt. Võimalik tõesti, et just seetõttu napibki meil teeninduskultuuri. Ja üldse häid teenindajaid. Nagu ka õdesid ja põetajaid-hooldajaid raviasutustes.

Nii tüüpiline on kuulda näiteks suvisel ajal, kuskil vabaõhu-baaris, kui veidi lobisema jääda, et "ega ma tegelikult ei olegi ettekandja, ainult praegu, koolivaheajal..." Nagu oleks teenindamine miski õnnetus või midagi häbenemisväärset. Või siis see tuntud olukord meie Vabadussõja algul, kui kõigest oli puudus, ainult mitte ohvitseridest.

Sest keegi ei taha ju olla "tavaline", "tüüpiline", lihtsõdur, keegi ei taha, et teda saaks ühe sõnaga "paika panna". Igaüks tahab olla ikka ju eriline ja huvitav ja kordumatu. Ehkki, iga töö on töö ja tahab tegemist. Mis seal ikka nii väga poosetada, solvuda või vigurdada.

Ja teine asi on ehk pisut ohtlikki. Nimelt, sa pead olema väga valvas ja ettevaatlik, kui teise eestlasega esmakordselt suhtlema hakkad. Iial ei või teada, kus tema kiiks juhtub olema. Ja kuskil on tal oma kiiks igal juhul. Kas ei salli ta neegreid või juute või kristlasi, või vihkab mõnda erakonda või avaliku elu tegelast, ei kannata mingit sorti muusikat või ajalehte või raadiojaama või mida iganes. Alati maksab enne ja ette küsida, kui millestki või kellestki juttu teed.

Kõike sallivat ja kõigesse armastusväärselt suhtuvat eestlast pole tõesti veel kohanud.

Nii et andekas rahvas, aga kiiksuga.



Eesti Ekspressi veebiväljaandele kirjutatud tekst.

Paralleelsed universumid

Sellest on varem juttu olnud. Seoses unenägude teooriaga. Ja valgustusega.

Maailmu on palju. Me kõik eksisteerime korraga kõigis neis paralleelsetes universumites. Unenägudes võime kohata omi teisi olekuid, neis teistes olekutes ja maailmades midagi läbi elada ja isegi surra.

Nii nagu on olemas reaalsed arvud näiteks matemaatikas, samamoodi on olemas ka kujuteldavad arvud, imaginaarsed. Ja need reaalarvud koos imaginaararvudega moodustavad koos kompleksarve, kus on nii reaalne kui kujuteldav osa üheskoos. Kusjuures, selles kõiges pole midagi üleloomulikku.

Aga mis on valgustus?

Valgustus on läbi nägemine, läbi tajumine, läbi ühtaegu nii reaalse kui imaginaarse maailma. Kompleksne nägemine ja taju. Kaugemale sellest ainsast olekust, mida meie igapäevane reaalsus meile ette manab. Ja sealt see tulebki.

Valgustus ei ole mitte midagi sellist, mis kas on või ei ole või võibolla on. Ei-ei. Valgustus on see, mis tuleb, on ja jääb meelde. Selles ei ole võimalik eksida.

Tõsi, ta võib tulla vaid hetkelise ilmutusena, sähvatusena. Võib mõjuda nagu déjà vu.

Aga tegelikult, just see ta ongi. Ära tundmine. Mõistmine, et see kõik on olnud. Kuskil. Kunagi. Läbinägemine. Läbi reaalsuse nägemine.

See tunne, et me oleme samas kohas või kuidagi samamoodi kunagi varem juba olnud ja oleme nüüd nagu uuesti.

Kas pole tuttav ka näiteks unenägudest? Korduvad unenäod. Me teame, et me oleme seal varem olnud. Vähe sellest. Me teame isegi, mis meid ootab seal-ja-seal. Me orienteerume, oskame otsustada ja valida. Me mäletame oma eelmisi kogemusi samades kohtades, samades olukordades, oma eelmistest unenägudest, mida me õieti küll ei mäleta, aga teame ometi, kuidas asjalood käivad ja on just. Veelgi enam, seal on tuttavad inimesed. Meid teatakse ja tuntakse seal nendes kohtades. Meil on seal omad asjad ajada.

Sest me oleme sattunud ühte nendest paralleelsetest universumitest, kus me paralleelselt eksisteerime ja kogemusi saame.

Déjà vu pole midagi muud kui läbilöök vähemalt ühte neist. Ja see elamus on võimas. Igaüks, kes seda kogenud, on hämmingus.

Samamoodi on ka valgustus. Igaüks, kes seda kogenud, on hämmingus. See on midagi, mis on tõepoolest sarnane hullumisega. Vaimuhaigusega. Ja pole üldsegi imekspandav, et paljudes kultuurides ja traditsioonides on vaimuhaigeid pühaks ja austusväärseks peetud.

Nägemuslikult on see tõesti nagu langeks uus valgus kõigele sellele, mida oleme varem korduvalt näinud. Kuuldeliselt on see kõigile kuuldavatele häältele ja helidele lisandunud tähendusrikkus.

Ei, see ei ole meeldiv kogemus. Kõigepealt, see ehmatab. Üllatab. Isegi hirmutab. Gautama Buddha valgustusse jõudmise puhul olla tõusnud seitse päeva kestev torm.

Võibolla seda püsivat valgustusseisundit ei tulegi. Jäävadki sellised sähvatused. Mõnesekundilised äratundmised. Aga võibolla need hetkelised tundmised ongi just ettevalmistuseks püsivale seisundile. Et ei ehmataks, kui tõepoolest tuleb ja jääbki.

Lõpuks, ei pruugi ju vaid üks imaginaarsus olla meie igapäevareaalsuse varjus. Vabalt võib neid paralleelseid universumeid olla rohkem. Ongi ju. Ja, noh, "paralleelsus" on muidugi äärmuslikult lihtsustav termin.

Matemaatika tunneb lisaks imaginaarsetele ja kompleksarvudele veelgi imelikumaid arve - kvaternioone ja oktonioone. Kvantfüüsikas või stringide teoorias ei saa ilma nendeta läbi. Paralleelsete universumite teoorias ilmselt samuti mitte.

Kui peaks leiduma veel kinnitusi teooriatele teadvuse välja- või laineomaduste kohta, siis ei oleks meile teadaolev maailm enam see. Isegi ilma valgustuseta.

Vihkamist on palju

"Maailm on väsinud vihkamast," rääkis Mahatma Gandhi. Tundub paraku, et meie armas eesti rahvas ei ole veel sellest väsinud.

Mõte, et eestlased ja venelased võiksid ära leppida, on muidugi ilus. Vähemalt rääkida võiks. Kasvõi esialgu viltu ja valesti, aga igal juhul on see parem kui omaette nurgas põrnitseda. Et kelle esivanemad kelle pärast kunagi rohkem kannatasid. Mis tähtsust sel enam eriti on, tõepoolest.

Aga veelgi parem oleks, vähemalt minu arvates, kui eestlased ka isekeskis ära lepiksid. Omavahelist vihkamist on palju. Mõnikord tundub, nagu oleksid kõik kõigiga tülis. Mõnikord tundub, nagu peakski põhimõttekindlus väljenduma millelegi vastandumises, millegi vihkamises, põlgamises, halvustamises, mahategemises.

Primitiivne rahvuslus väljendub ju eelkõige sellessamas venevastasuses. Kui sa juhtud näiteks arvama, et mõnel venelasel võib mõnes mõttes ka õigus olla, oled sa enamike kommentaaride põhjal automaatselt oma rahva reetur, äraandja, äraostetud, kellegi sabarakk ja tallalakkuja, kui mitte midagi veel hullemat. Seda näitavad nii netikommentaarid kui ka nendele antavad hinnangud.

Need viimased, leiduvad vaid mõnedes väljaannetes, on vägagi tähenduslikud. Kommentaare kirjutades pead sa paratamatult ennast veidi talitsema, aga heaks kiitva või pahaks paneva plussi või miinuse lisamine ei kohusta sind ju millekski. Lihtne hääletamine. Ning tulemused on ikka päris jubedad. Vihkamist on tõesti palju.

Sõnaselgelt ei taha muidugi keegi tunnistada, et ta kedagi või midagi vihkab. Nii pole kombeks. Nii poleks viisakas. Ja pealegi tunnistatakse ju sellega enda nõrkust kellegi või millegi suhtes. Pigem hoitakse eemale, välditakse, samal ajal kirudes, irvitades, põlastades.

"Ei, ma ei vihka teda," ütles üks tuntud teatritegelane ühe tuntud kirjaniku kohta. "Ma suhtun temasse tuima ükskõiksusega."

Sellist jäika, kivistunud viha leidub mitte ainult teiste rahvaste või inimeste suhtes. Niimoodi vihatakse ka politseid, maksuametit, mõnda erakonda ja üldistatult kõiki neid, kes ei kuulu "meie" hulka. Naaber võib olla värdjas juba ainuüksi oma muusikamaitse tõttu.

Ja üldse tekitavad pimedat viha kõik need, kes millegi arusaamatuga tegelevad, olgu nad siis homod, taimetoitlased, usklikud, jooga harrastajad või mediteerijad. Vihastatakse selle peale, kes sulle autoga ette keerab või teed ei anna või kelle kõnniteele pargitud romu pärast pead kaks sammu kõrvale astuma. Mõni võib ainuüksi BMW märgi nägemisest solvuda.

Hea küll. See kõik on võibolla labaste ja madalate inimeste maailm. Ei maksa veel pööbli arvamustest või netikommentaaridest mingeid järeldusi teha. Vaadakem asju siiski üldisemalt ja kõrgemalt. Kultuursel tasandil.

Nojah. Palun väga.

Poliitikas käib kõigi sõda kõigi vastu. Kõik on omavahel vaenujalal, solvunud ja tigedad. Käib lakkamatu ärapanemine. Põhimõteteks pole mitte ideaalid vaid vastandumine. Valimiste ajal ei räägita ammu enam sihtidest või eesmärkidest, vaid vastaste vigadest ja puudustest. Mida paremini ja edukamalt sa suudad teisi halvustada ja mõnitada, seda parem ja edukam sa ise nagu oleksid. Kellegagi koostööle minek tähendab aga lausa põhimõtete reetmist.

Isegi loomeinimesed ja teadlased ei ole eriti avatud ega sümpaatsed. Ometi võiksid ju vähemalt kunstnikud, kirjanikud, muusikud ja üldse intelligentsed ja haritud inimesed olla kõrgemal mingitest labastest nääklemisest. Aga ei. Vaevalt saad sa ettevaatamatult kellegi nime nimetada mingis seoses, kui saad kohe teada, kui õela ja pahatahtliku inimesega on tegelikult tegemist.

Pead lausa kikivarvul kõndima, silmad ja kõrvad lahti hoidma, et sa kogemata kellegi vastaseid ei nimetaks või kiidaks. Kõik suhted, kõik tegevused, kõik vahekorrad on pingestatud. Kõnnid nagu miiniväljal. Kui sa oled kellegi poolt, pead kohe olema kellegi vastu.

Kusjuures, see kõik ei ole üksnes lihtne ksenofoobia, hirm võõraste ees, võõrapärasuse vihkamine. See on midagi enamat.

See on ääretu eneseimetlus, enesearmastus, egomaniakaalsus ning, teistpidi vaadates, misantroopia, inimvihkamine selle sõna kõige üldisemas tähenduses.

Isegi perekond ei loe midagi. On täiesti tavaline, et vihatakse oma vanemaid, isa või ema või mõlemaid. Pole midagi imelikku selles, et lihast venda või õde peetakse kõige kurja juureks. Tean vanemaid, kes omaenda lapsi ei salli.

Isegi välisreisil, kaugel kõigest sellest, mis muidu võibolla närvidele käib, puhkuse ja lõõgatuse ajal, isegi siis tahetakse olla eemal teistest omasugustest "nõmedatest turistidest".

Katsutakse üürida kamba peale maja, et ei peaks hotellides taluma teiste inimeste lähedust. Otsitakse inimtühja randa, puutumatut loodust, kuhu saaks siis ise muidugi läbustama minna. Tahetakse olla eemal kõigist inimestest. Ei sallita isegi mitte teenindust, hoolitsust või tähelepanu. Kõik on vastik. Kõik on nõme. Kõik ajab närvi.

Korduvalt nähtud.

Kust ometi pärineb see meeletu vihkamine, nii sageli omane meie inimestele? Olen maailmas pisut ringi liikunud ja pole midagi taolist märganud eriti kuskil.

Võiks ju arvata, et ehk on jällegi tegemist mingisuguse nõukogude aja või kommunistliku ideoloogia pärandusega meie inimeste hingedes. Sel ajal, mil igaüks pidi tõepoolest iseenda eest seisma ja kõigist teistest inimestest eemale hoidma ja neid lausa kartma.

Või siis ehk, äkki tõesti, miski natslik või fašistlik ideoloogia, põhimõtteliselt samuti inimvaenulik, on kuidagi meisse kinni jäänud.

Aga paraku, peaksime ju teadma ja tunnistama, et ega meie omaaegses EW-s polnud asjad sugugi paremad. Oli hullu tüli ja vaenu meie inimeste vahel ka 19. sajandi teisel poolel. Ja 20. sajandi teise poole paguluses olid asjad veelgi hullemad. Omavahelised tülid, vaenutsemine ja vihkamine oli pagulasorganisatsioonide ja isikute vahel lausa reegliks.

Ja seda kõike ilma mingi välise ideoloogia või surveta. Asi pole tõesti selles, et keegi on meid selliseks teinud või kujundanud. Me olemegi sellised. Oleme kogu aeg olnud. Kurb.

Aga miks see nii on? Miks meil on nii vähe sõbralikkust? Miks napib koostööd? Miks tundub võõrale naeratamine nii imelik? Miks pole usaldust, hoolivust, leppimist, andestust, mõistmist, sallivust, rõõmu?



Eesti Ekspressi veebiväljaandele kirjutatud tekst.

Mind the gap

Kes iganes on Londoni metrooga sõitnud, sel peaks olema meelde jäänud see väljend. Iga kord, kui rong peatusse jõuab, kõlab kõikidest valjuhääldajatest seesama meeldetuletus: "Mind the gap."

Eesti keeles võiks see olla: "Märka vahet." - Rongi ja platvormi vahel, kuhu sa astud. Muud midagi. Lihtsalt, sõbralik hoiatus. Ja tegelikult suht ülearune, sest ega see vahe seal ole teab mis suur. Astud üle sellest, nii et tõesti ei märkagi.

Aga selline hoiatus, eriti veel kuuldavaks tehtult, jääb kuidagi meelde. Nagu midagi tähtsat. Ja kui sa seda oled päeva jooksul mitmeid ja mitmeid kordi, täpselt samamoodi kuulnud, jääb nagu eriti meelde.

Pole siis ime, et Londoni suveniiripoodides on müügil t-särgid sellesama kirjaga: "Mind the gap." Pole siis ime ka, et nõnda on pealkirjastatud albumeid, filme, romaane; on registreeritud sellenimelisi firmasid; seda on kasutatud laulusõnades, videomängudes jne jne.

"Gap" on ju õigupoolest nii 'vahe' kui ka 'tühimik', 'lõhe', 'lünk', 'ava' jne. Midagi sellist, mida "ei ole", onju.

Ning "mind" on selle mitte olemasoleva meenutamine või meeldetuletamine.

Märka tühjust. Märka seda, mida ei ole.

(Quite deep, isn't it?)

Paratamatult meenub Lao-zi: "Puuduvast on kasu. Vajalik tuleb teha."

Paratamatult meenub muudki. Nagu näiteks.

Mis loob muusika? - Ega ometi helid? - Oh ei. Muusika kõige tähendusrikkamad osad on hoopis pausid. Vaikus. Kui mõni hääl vaikib. Mõni pill ei tee häält. Aeg. Ootus.

Kui sa sellest enne aru ei saa, siis vähemalt muusikateose lõpus saad. Kui kõik on kõlanud, mis pidi kõlama. See hetk. Enne aplausi. See on õige võimsam. Kõige olulisem. Tühjus, eks ole.

Või siis kunstis. Ega siis miskid objektid, olgu nad ruumilised või pinna peale pandud, värvilised või liikuvad, ole olulised. Noh, muidugi on, aga nad on ju selleks, et luua tähendus sellele, mis on nende vahel. Sellele, mida ei ole. Ruumile. Õhule. Vahele.

Ega siis arhitektuuris ole tähtsad ju hooned, majad, ehitised. Oh ei. Vaid hoopis see, mis nende vahel on. Kuidas nende sees saab olla. Kuidas neist välja näeb. Kuidas neist läbi ja mööda saab minna. Kõik see, mida ei ole. Tühjus. Õõnsus. Vahe.

Või, noh, näiteks on miski koosolek, nõupidamine, konverents, istung, ettekanne. Keegi räägib. Keegi võtab sõna. Miski reglement, päevakord. Tihe, täis, küllastatud. - Aga siis tuleb vaheaeg.

Ja, imede ime, just siis, kui midagi ametlikku ja asjalikku justkui ei toimu - just sel ajal, kui keegi ei pea midagi tegema - siis just toimuvadki kõige olulisemad sündmused.

Inimesed suhtlevad omavahel. Kommenteerivad olukordi. Vahetavad informatsiooni. Taipavad. Saavad aru. Jõuavad järeldusteni. Sõlmivad kokkuleppeid ja sidemeid.

Või, noh, veelgi kaugemale minnes. Kui keegi on kunagi õngega kalu püüdnud. Mis jääb kõige rohkem meelde? - Ei mitte kinnipüütud kalad. - Vaid hoopis see ootamine. Et kala võtaks. Just see vahepealne aeg. Kui midagi ei toimu.

Märka vahet. Pane tähele tühjust. Tähtis on see, mida ei ole.

Mida teha müntidega

Peaaegu igal maal tekib varem või hiljem olukord, kus kõige väiksemad mündid muutuvad nii väärtusetuks, et nendega pole võimalik midagi mõistlikku peale hakata. Ja siis nad kogunevad tasku- või kotipõhja, kõlisevad seal, on segavad ja tülikad.

Aeg-ajalt tühjendad neid kuskile. Paljudel on kujunenud välja kodus mõni vaagen või pudel või muu anum, kuhu neid mittevajalikke münte puistad. Ehk kunagi tulevad lapsed või lapselapsed külla, saab neile ära anda. Aga isegi hoiupõrsad saavad kiiresti täis.

Mis edasi? Mida nendega tõesti peale hakata?

Pangakontorites ju on tegelikult mündilugemise automaadid olemas. Saab seal seda kõlisevat ju paberiks vahetada. Aga jube tülikas ju seda kraami sinna vedada ja asjatada. Kogu võit sellega kah napivõitu.

Isegi kerjusele ei täi neid pisikesi kettakesi anda, solvub veel ja hakkab sõimama.

Kust nad meie kätte tulevad?

Eks ikka vahetusrahana. Kassadest antakse tagasi täpne raha, nii nagu peab. Ja seal hulgas on ikka ja jälle need väikesed mündid. Oleks siis vähemalt hinnad alati krooni täpsusega, aga ei. Ikka 9.90 või midagi sellist.

Ja katsu sa neid münte vastu võtmata jätta, kus sa sellega. Kohe hakatakse pahandama või lausa karjuma. Pole seda tipi jätmise kommet meil ju mujal kui vaid kõrtsides-baarides.

Ja teistpidi ka. Pole neid münte seal kassadeski piiramatult. Ikka ja jälle küsitakse üle, et kas on 10 senti või 20 senti juurde anda, et siis ei peaks nad liiga palju seda peenikest vahetusraha käest ära andma.

Aga, hoidku jumal, kui sa peaksid kogu oma mündikogu neile leti peale puistama. Seda kisa ei jõua enam ära kuulata. Jama igatpidi.

Tegelikult muidugi on see vahekord meil juba ammu paigast ära. Õige koht, kus metall paberiks üle läheb, peaks olema umbes 50 krooni kohal. Aga Eesti Pank ei hakka ju ometi miskeid uusi münte tellima, sest homme on juba euro, nagu me kõik teame.

Mis sest tühjast muidugi ikka nii pikalt heietada. Kuidagi on ju igaüks selle pisiasja ikka ära lahendanud.

Aga, lihtsalt, idee kui selline.

Siin, kus ma praegu elan, on see mure lahendatud niimoodi, et kaubamaja iga kassa juures on läbipaistev korjanduskarp. Kusjuures, iga kassa juures veel erineva organisatsiooni või seltsi oma. Küll Rotary klubi, küll kodutute loomade heaks, küll lastekodulaste või kelle-mille iganes heaks.

Ja niipea, kui sulle kassast neid münte tagasi antakse, on nii lihtne see kasutu ülejääk sinna karpi lasta. Vahel ka paberraha, miks mitte.

Eesti Ekspressi veebiväljaandele kirjutatud tekst.

Kuidas teha muusikat

Kompositsioonitehnikaid on palju. Aga see on yks nendest.

Kui kasutada tänapäevaseid muusika tegemise vahendeid.

Paned mingi luubi kokku, mis meeldib ja hästi kõlab. Võimalikult tiheda ja huvitava. Lased sellel miski tykk aega kõlada. Ja siis hakkad mõtlema, mis sellega peale hakata.

Ning hakkad vaixelt träkke muutima. Vahepeal soolosid kuulatama jäädes. Ja hakkad aru saama, et kuidas kogu see lugu kõik võiks pihta hakata.

Paljundad kogu oma luubi staffi laiali, vähemalt neljakymnekordseks. Ja hakkad algusest muuditud asju ära kustutama. Esialgu kustutad muidugi enamuse ära. Et imetleda puhast kõla. Ei raatsigi kohe midagi juurde lisada.

Ootad. Pikalt. Kustutad veel mitmeid sektsioone. Ja siis lased vaikselt tulla. Juurde.

Uhh. See on hea tunne.

Mingil hetkel saad aru, et kogu staffi võibolla ei peagi laskma korraga kõlama. Või kui, siis vaid yheks või mõneks eriliseks korraks. Aga muidu, las träkid möllavad eraldi.

Teema on juba träkkidesse sisse kirjutatud. Ei pea tuunima, kui juba on paigas ykskord. Mäng käib ju ainult träkkide sisse ja välja lylitamisega. Töötab. Ja väga hästi.

Aga kunagi tuleb paratamatult see kysimus, et kuidas lõpetada.

Jällegi niisamuti nagu alguseski. Kuulatad, muudid nii palju kui võimalik. Proovid erinevaid soolosid. Ja saad aru, et näiteks just see träkk ongi see, mis peab viimasena kõlama jääma.

Miskil ajal on nagunii tehtud otsus, et kaua see jama yldse kestab, eks ole. Ja sealt lõpust siis jätadki selle viimase träki alles ja kustutad tema ymbert kõik muud ära.

See on see lõpu ehk saba tegemine. (Coda, tuttav sõna vist. Sama mis ladina keeles Cauda, "saba".)

Ilgelt kahju on ju järjest kõike seda välja lylitada, mida oled hoole ja armastusega sisse mänginud ja tuuninud. Aga midagi pole teha.

Lõpp peab olema samamoodi efektne, huvitav, mõtlemapanev ja selge ning põhjendatud, nagu alguski. Meeldejääv, kusjuures.

Eks ikka võib ju seal lõpus ka midagi veel kord sisse lylitada. Nagu meenutuseks. Või hyvastijätuks.

Aga ei tohi imetlema jääda.

Eneseimetlemine ongi sedasorti muusika tegemisel see kõige suurem patt, millesse võib langeda.

---------------------------------------

Sõnaseletused.

Luup (inglise keeles loop, "silmus" või "tsükkel"), siinses tähenduses: korduma pandud lõik helidest.

Träkk (inglise keeles track, "rada"), siin: eraldi salvestatud helirida ehk -kanal.

Muutimine (inglise keeles mute, "tumm", "helitu"), meie tähenduses (erinevate träkkide eraldi) tummaks tegemine.

Soolo - yhe või ka mitme träki eraldi kuulamine.

Staff - materjal, teema, vahendid.

Tuunimine - (inglise keeles tune, "häälestamine"), siin: helide ja kõlade viimistlemine.

Keelatud Eesti lipp

Olen alati maailmas ringi liikudes imestanud ja imetlenud, et kui palju on igal pool näha vastava maa lippe. Üksõik millises riigis sa ka ei oleks, igal pool hakkab silma just nimelt selle maa lipp ja selle värvid.

Igasugusel kujul. Küll igasuguses suuruses lippudena, küll vimplitena, paeltena, õhupallidena, rosettidena; nii reklaamis kui lihtsalt kujunduses, dekoratsioonides, mustrites, ornamentides, rõivastel, aksessuaaridel, kunstis, ehetel, tarbeesemetel, kõikjal.

Sest selle maa inimesed armastavad oma lippu ja rahvusvärve. Ja tahavad oma armastust ka teistele näidata.

Miks see imestama paneb?

Aga sellepärast, et Eestis olles ei näe sa meie lippu õieti kuskil. Vaid riigiasutuste välisuste kõrval. Noh, ja veel miskitel tähtpäevadel, kui lausa ollakse sunnitud seda välja panema. Aga muidu, vaevalt.

Välismaalased, kes meie maad külastavad, ei pruugi üldse teadagi saada, mis siis õieti on meie riigi- ja rahvuslipp või -värvid. Sest nõnda vähe on seda näha.

Olin ise kunagi üks neist, kes organiseeris Tartu Muinsuskaitsepäevi 1988. aastal. Mäletan hästi, kuidas toodi välja rahvusvärvid ning mida see kõik tol ajal tähendas.

Aga vaid mõned aastad hiljem tuli imestada mitmetes ilusates ja toredates kohtades, et miks lippe ei ole. Ja sain üllatusena teada, et Eesti lipp ja sinimustvalge kombinatsioon olevat ära keelatud.

Mis toimub? - Oleksin tahtnud hüüatada.- Kas me siis selle eest võitlesime? Kas me siis ei tohigi oma lippu ja rahvusvärve kasutada? Justkui oleks nõukogude aeg tagasi tulnud, mõtlesin, kui selle eest vangi pandi.

Jah, aga, asi ongi niimoodi. Midagi pole parata.

Hetkel kehtiv "Karistusseadustiku" § 271 (1) ütleb selgesõnaliselt: "Eesti lipu heiskamisele või Eesti lipu ja selle värvikombinatsiooni kasutamisele esitatud nõuete rikkumise, samuti Eesti lipu kaubamärgina kasutamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni sada trahviühikut või arestiga."

Ja Riigikantselei poolt kehtestatud "Eesti lipu kasutamise kord ja hea tava" ei näe tõesti ette selle kasutamist lihtsalt niisama. Muuhulgas sisaldab see näiteks järgmisi nõudeid: "Auandmiseks kallutatakse lipp aeglaselt 45° võrra ettepoole. Liikudes alustatakse auandmist umbes viis meetrit enne austatavat objekti (isikut või kohta) ning lõpetatakse umbes 1 meeter peale austatavat objekti lipu püstiasendisse tõstmisega."

Kas tõesti pannakse keegi vangi, kui ta on lippu langetanud üle 45° või pole seda teinud piisava aeglusega?

Hea küll. Ma saan ju aru, et kogu see jura on selleks, et minu lippu koheldataks piisava austuse ja väärikusega. Aga, vabandage, kuskil võiks ju ometi olla alles ka terve mõistus.

Miks näiteks peavad lipu nähtavale panemisel olema mingid kindlad põhjused? Mingid reglementeeritud päevad ja kellaajad? Kas ma siis ei võigi lihtsalt ja vabalt oma rõõmu ja heameelt näidata? Kas ma tõesti tohin ainult salaja, kuskil metsas, kardina taga, kus keegi ei näe, oma lipu välja võtta? Kas see kõik peabki olema nii kroonulik, kohustuslik, sätestatud?

See pole ju ainult riigilipp. See on ka meie rahvussümbol. See on meie kõigi asi. Mida selliste eeskirjadega õieti üritatakse kaitsta ja reguleerida?

Sümbolid ja märgid üldse ongi juba oma olemuse poolest vabalt, sümboolseks kasutamiseks. Kui keegi ikka tahab oma meelsust avaldada, siis, palun, lehvitagu oma lippu või pangu mõni teine lipp põlema. Selle asemel et kellelegi otseselt nuga selga lüüa või pomm alla panna, eks ole.

See ongi ju üks sümbolite funktsioone. See ongi kultuur. Et kui sa muidu ei saa, siis, palun, demonstreeri, avalda meelt, hävita sümbol, aga jäta objekt ise siiski rahule.

Aga hakata sümboleid veel mingite eriliste seadustega kaitsma ja seejuures sugugi enam mitte sümboolsete, vaid juba täiesti reaalsete karistustega ähvardama - see ju ei tööta. Vähe sellest, selliste piirangutega riivatakse kindlasti meie Põhiseaduse § 45 ("Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi...") ja ilmselt teisigi sätteid.

Pealegi, ei ole võimalik määratleda ega ammendavalt loetleda kõiki võimalikke rahvussümboolika kasutamise valdkondi ega juhtumeid. Ei ole ju alati tegemist meelsuse või veendumustega, olgu siis poolt või vastu. Küll ja küll on neid juhtumeid ja olukordi, kus Eesti või mistahes teise riigi lipu kujutist kasutatakse lihtsalt teavitamiseks, märgina, näiteks keele või valuuta tähistamiseks või mõnel muul täiesti neutraalsel puhul.

Huvitav, muideks, kelle initsiatiivil ja algatusel üldse see sini-must-valge reglementeerimine, represseerimine ja käskimine-keelamine-karistamine toimub?

Võiks ju kahtlustada, et ehk on selle taga endised kommarid, kes meie rahvusvärve salajas vihkavad ja tahavadki ära keelata. Või siis hoopis mingid erilised marurahvuslased, kes peavad Eesti lippu nii pühaks, et ei ole võimalik välja kannatada mingisugustki omavoli. Või on see kõik selleks, et oleks kohe vastav seadus võtta, kui mõni tibla või muu pahaline midagi peaks millegi jõledaga hakkama saama. Et saaks kohe käed raudu panna.

Tegelikult käib selle juurde ju ka veel see targutamine, et ega siis meie rahvas pole selline nagu mõned teised. Et meie ikka niimoodi põhjamaiselt vaikselt ja tasahilju ja vaoshoitult ajame omi asju. Et rahvustunne ja rahvusvärvid on meie südames. Ja et need polegi ilma peal lehvitamiseks kogu aeg.

Ja siis veel ka see jutt, et kui liiga vabalt saaks neid asju kasutada, siis labastataks ja lagastataks kohe ära. Ei oleks enam nii tähtis ega väärtuslik.

Nojah, vaevalt siiski. Igaüks on näinud, kasvõi filmidest või uudistest, kui palju näiteks USA-s kasutatakse nende lippu. Ja kui väga seda samal ajal ka austatakse. Ilmselt on siiski tegemist suht inimliku rumaluse ja piiratusega vastavat ala haldavate ametnike poolt, usun.

Ahjah. See ahistav tingimus, et pärast päikeseloojangut ei tohi meie lipp ilma valgustamata väljas olla. Kindlasti on sellel mingi ajalooline traditsioon ja põhjendus. Aga kui kujutada ette miskit ÜRO või EU või NATO asutust või mistahes rahvusvahelist kohta, kasvõi hotelli, mille ees lehvivad kümnete maade ja riikide lipud. Ega kujuta ju ette, et keegi tuleb ja igal õhtul võtab ainult meie lipu sealt rivist välja või langetab ning igal hommikul jälle tõmbab üles. Absurd ju.

Olen seda meelt, et praegune "Eesti lipu seadus" ja Riigikantselei "Eesti lipu kasutamise kord ja hea tava" koos Karistusseadustiku § 271 keelavad, ahistavad ja piiravad meile olulise sümboolika vaba kasutamist.

Kusjuures, kogu see temaatika on üsna sarnane kavandatava keeleseaduse muutmisega, mis on juba põhjustanud ulatuslikku poleemikat.

Pole võimalik seadusandlikult reguleerida loomulikke asju. Keele või sümbolite kasutamine peaks olema, vähemalt minu arvates, sama loomulik ja endastmõistetav nagu lindude lend või rohu kasvamine.



Eesti Ekspressi veebiväljaandele kirjutatud tekst.