Uudisjutt

ACTA-mõtisklus

2012-02-08T17:49:00.000+07:00

Küsimus polegi mitte niivõrd intellektuaalses omandis või internetis.

Algne põhjus või ajend probleemi üles tõusmiseks oli tegelikult ju informatsiooni kadudeta kopeerimise, identsete koopiate tegemise tehnika, digitaalse tehnika kasutamise võimalus.

Analoog-tehnikate puhul on iga koopia paratamatult madalama kvaliteediga kui originaal. Olgu selleks siis heliplaadilt või lindilt tehtud uus lindistus või maalist tehtud reproduktsioon. Erinevus on peaaegu alati kohe arusaadav ning koopiatest omakorda koopiate tegemise puhul langeb kvaliteet veelgi enam. Digitaaltehnika puhul kvaliteedi-kadusid ei ole. Ja sellest ka probleemid.

Teine aspekt oli digitehnika kättesaadavus ning odavus. Ka noodimaterjali või käsikirja ümberkirjutamine oli põhimõtteliselt ju samuti digitaalse koopia tegemine, kuid see oli aeglane ja väga töömahukas. Iga koopia oli juba oma valmistamise protsessi tõttu niivõrd hinnaline, et autoriõigused ja sellega seotud tasud jäid sellest enamasti kaugele maha.

Ei saa siinkohal möödaminnes jätta märkimata veel üht kopeerimismeetodit, nimelt semantilist. Edastatakse vaid mõte. Tähendus, sisu, otstarve. Õpitakse ära meetod, tehnika, rakendus; omandatakse töövõtted, vilumused, oskused. Olgu see siis käsitöö või karjakasvatuse iseärasuste, muinasjutu vestmise või kombestiku ülevõtmise puhul. Vabalt ka tõlkides, detaile varieerides, kaotades või lisades. Peaasi et mõte kandub edasi, jõuab pärale. Muidugi kulgeb see aeglaselt. Mõnel mõttel võib mõnikord mõnesaja kilomeetri kaugusele jõudmiseks kuluda aastatuhandeid.

Ja siinkohal tuleb selgesti esile digitehnika kolmas eelis - kiirus. Informatsiooniühikud võivad identsete koopiatena levida üle terve maakera sekundite jooksul. Eelkõige muidugi tänu arvutivõrkudele, aga põhimõtteliselt tänu kõigile info edastamise kanalitele ja võrgustikele. Vaevalt saad sa teha uue tantsuliigutuse kui juba seda tantsitakse teisel pool maakera.

Need kolm digitehnikaga kaasnevat aspekti - identsed, odavad ja kiired koopiad - ongi need mis on põhjustanud probleemi.

Arvutid, tarkvara ning internet on vaid üks osa sellest tehnikast. Ma võin oma teisel pool maakera asuva sõbraga lobiseda, temaga ringi jalutada, me näeme teineteise ümbrust, saame sellega suhelda, selle üle arutleda. Me võime koos sama muusikat kuulata või etendusi jälgida, üksteise käest nõu küsida, raha laenata, tehinguid ja kokkuleppeid sõlmida ja palju muudki teha. Kui kaugel me teineteisest füüsiliselt oleme, missugune tehnika seal vahel täpselt just on, kuidas ja kuhu see kõik kopeerub ja salvestub, see on vähe oluline.

Niisamuti on vähe oluline, kas selle tehnika kasutamise käigus toimub ka seesuguse informatsiooni kopeerimist ja edastamist, mis võiks olla kellegi "omanduses".

Küsimus ei ole varguses ega piraatluses. Ammugi mitte kriminaalses käitumises. Küsimus on tehnika abil tekkinud võimalustes. Muutunud on tehniliste võimaluste maailm. Muutunud on keskkond, kus info liigub. See keskkond on muutunud läbipaistvaks. Info liikumine on põhimõtteliselt muutunud kontrollimatuks. See on uus keskkond, kus intellektuaalsel omandil on uus tähendus ja otstarve.

Mistõttu on SOPA, PIPA ja ACTA-taolised seadusandlikud initsiatiivid juba ette määratud läbikukkumisele. Filosoofia on muutunud. Info ei maksa enam midagi. Intellektuaalse omandi kaitse selle senises tähenduses on digitaalsel ajastul mõeldamatu. Hambapastat enam tuubi tagasi panna ei saa. Digiajastu saabumisest põhjustatud pööre on osutunud palju ulatuslikumaks kui seni on ette kujutatud või arvatud.

Tekib muidugi küsimus, milleks siis infot üldse toota. Milleks üritada üleüldse midagi uut teha, ütelda, luua, leiutada, avastada… kui selle eest midagi ei saa.

Negentroopia suurendamine on ju inimkonna ja tsivilisatsiooni ja igasuguse kultuuri loomulik ja lahutamatu osa. Ka looduslike arengute puhul, olgu see siis onto- või fülogeneetiliselt, toimugu see raku, isendi või ökosüsteemi tasandil - ikka kulgeb see reeglina mitmekesisuse suurenemise suunas.

Kui nüüd peaks selguma, et mistahes uudis, leiutis, avastus, looming, projekt, idee vmt on alates alates avaldamise, rakendamise või hiljemalt kasutama hakkamise hetkest kogu inimkonna omand, kui kõik valgub ja voolab lihtsalt laiali, siis… siis oleme jõudnud juba filoosoofiliselt uude paradigmasse. Ja see on tõepoolest juba Uus Ajastu, aga hoopis laiemas ja sügavamas tähenduses kui seda varem on mõistetud või oletatud.

Õnneks see siiski päris niimoodi ei ole ega saa ka olema. Kultuurid, senised keeled, struktuurid, piirid, piirangud ei kao siiski kuhugi. Säilivad piirkondlikud eripärad, kombed, tavad ja usundid. Sealhulgas ka seadusandlus, eetika ja moraal.

Sisuliselt on see Uue Ajastu filosoofilise paradigma uue keele ja keelekasutuse kujunemine. Me hakkame suhtlema ja olemegi juba hakanud, uut moodi. Õigupoolest me alles oleme hakanud õppima seda kasutama. Seda uut keelt. Neid uusi võimalusi ja vahendeid.

Kuid info ise, sõnumi sisu, selle tähendus ja otstarve muutub siiski vähe.

Mõtisklus Stalinist

2012-02-04T14:51:00.001+07:00

Tuli ükskord mõte, et ehk Stalin polnudki tige ja verine diktaator, nagu teda tihtipeale kujutatakse.

Mingi ingel ta ka ei olnud, seda kindlasti mitte. Aga onju see teooria, et kõik need jubedused ja koledused, mis tema võimu ajal toime pandi, pandi toime ju teiste, väiksemate diktaatorite poolt. Mõned koguni usuvad, et Stalin ei teadnudki neist midagi. Need on muidugi lapsikud arvamused.

Aga tõsi on see, et ta oskas ennast nendest räpastest asjadest suurepäraselt eemale hoida ja puhtaks jääda. Küll ja küll on neid lugusid, kus mahalastavad veel viimase hingetõmbega hüüavad "elagu Stalin!" - Päriselt ka, oligi nii.

Mõte, mis mul tuli, oli õigupoolest see, et kas ta mitte ei võtnud ja omandanud selles kurjuse maailmas mitte nõudja või käskija, vaid hoopis lubaja, soosija, võimaldaja rolli.

Tema ei käskinud kedagi piinata, küüditada ega maha lasta. Oh ei. Tema käest vaid küsiti, kas ta lubab. Ma olen näinud surmamõistetute nimekirja, millel on Stalini resolutsioon: "Nõus."

Kas ta oli siis timukas? - Timukad tulid ju hoopis tema käest paluma, et kas ta oleks nõus.

Tüüpiliselt Stalin just talitseb ja tõmbab tagasi neid seltsimehi, kes äärmustesse kalduvad. Tuntuim on tema muhedalt-irooniline artikkel "Peapööritus edusammudest," aga neid näiteid on veel palju teisigi.

See kõik algas juba siis, kui ta sai endale tagasihoidliku ametnikukoha partei keskkomitee peasekretärina. Tema käest käisid läbi ametisse nimetamised. Sisuliselt kogu parteilise ladviku karjäär. Tal oli hiiglaslik võim. Aga mida ta tegi sellega? - Ta laskis kõigil mõista, et tema on see inimene, kes lubab ja võimaldab. Et tema kaudu saab, kui tema soosib kellegi ametikõrgendust. Muud midagi.

Et sellist inimest hakati austama, tema ees pugema, teda kiitma ja lõpuks lausa ülistama, see tuli hiljem ja loomulikult. Kõiki olid talle ju tänulikud.

Kogu see kommunistlik hierarhia koosnes lõpuks samasugustest stalinitest. Ülemuse soosing oli kõige tähtsam. Ja seepärast pidi kogu aeg ülemust kiitma, tema ees pugema, teda ülistama. Ülemusel oli alati õigus. Ülemus oli alati hea. Kõik vead, kõik möödalaskmised, kõik ebaõnnestumised olid alati alluvate süü, kes olid selle pärast pideva hirmu all muidugi.

Väärib meenutamist, et Stalini suhtes pole teada ainsatki atendaadi-katset. Jah, ise oli ta pööraselt paranoiline, see on tõsi. Aga tegelikult polnud tal midagi karta. Teda austati, päriselt ka.

Pahaks ja koledaks muutus ta alles alates 1956. aastast, mil Hruštšov pidas NLKP XX Kongressil oma tuntud salajase kõne Stalini isiku kultusest. Sellele järgnesid amnestiad ja rehabiliteerimised ning kogu süsteem lõdvenes märgatavalt.

Maailm võttis selle kõik vastu väga lihtsameelselt ning kuni siiamaani ringleb tüüpiliselt käsitlusi, mille kohaselt Stalin oli paha, aga Lenin hea ning muud sellist totrust.

Kuskilt on meelde veel jäänud, et Stalin olevat päris hästi tundnud Sun-zi taoistliku sõjakunsti raamatut…

Trance ja regilaul

2012-01-18T08:41:00.003+07:00

Nii tore on alustada mõnevõrra vaieldavat ja provotseerivat kõrvutamist anakronismiga juba pealkirjas, paigutades hilisema nähtuse esimesele ja varasema teisele kohale.

Kes on üteldnud, et kõike peab alustama algusest, ab ovo, ning et alles finis coronat opus? Vabalt võib ja on korduvalt võinud olla ka vastupidi. Ning üldse, mis on algus ja mis on lõpp? Eriti veel seesuguste fenomenide puhul.

Meie räägime siin muidugi muusikast eelkõige. Aga mitte ainult.

Kui uskuda Wikipediat, kus, vähemalt Jeremy Clarksoni arvates, pole ükski sõna õige, siis selgub järgmist.

Trance on elektroonilise tantsumuusika žanr, mis kujunes välja 1990-ndatel aastatel ning on peamiselt iseloomustatav tempoga vahemikus 125 kuni 150 lööki minutis, ühtviisi korduvate süntesaatorlike meloodiliste fraasidega ning läbivalt kasvavate ja kahanevate ülesehituslike võtete poolest muusikalise vormi mõttes. See on on õigupoolest kombinatsioon paljudest muusikastiilidest nagu techno, house, industrial, new age, pop, chill-out, ambient, electronic art music, classical music ja film music. Trance on enamasti meloodilisem kui techno ning jõulisem kui house.

Selle muusikastiili või žanri nime päritolu ei ole päris selge. Mõned arvavad, et see sai alguse kas Klaus Schulze albumist Trancefer (1981) või saksa duost Dance 2 Trance. Teiste arvates on see nimetus otseselt tulnudki sellest sõnast, mis käib kuidagi selle erilise või mingis mõttes veidi imeliku, kõrgenenud emotsionaalse seisundi, eufooria, "ära pöördunud" oleku kohta.

"Trance" (segaduses, poolteadvuslikes või tunnetamatutes seisundites olek) olevat tulenenud kunagisest vana-prantsuse sõnast "transe" - 'hirm kurjuse ees' - või "transir" – 'lahkuminek' - ning olevat algselt tähendanud 'surma', 'äraminekut'. Kõik see pärineb muidugi ladina keelest, kus "transire" tähendab 'üleminekut'.

Aga miks üldse on inimesel vaja transsi minna, lolliks minna, eba-adekvaatseks muutuda? - See on väga hea küsimus. Ning ilmselt kõige parem ja ausam vastus sellele küsimusele on järgmine:

"Me ei tea."

Küsimus on õigupoolest hoopis selles, et miks on inimesel vaja kogeda veel mitmeid teadvusseisundeid lisaks nendele, mis tal nagunii juba on kasutuses. Nagu näiteks magamine, une nägemine. Ning et kas see vajadus üldse on inimesele ainuomane?

Ning see on vist isegi juba veel parem küsimus. Ka kala magab. Ja vist näeb ka und. Vähemalt niimoodi olevat kindlaks tehtud.

Hea küll. Võib ju leppida sellega, et seesugused teadvusseisundid nagu ärkvel-olek ja uni, niihästi unenägudega kui ilma, on tõesti normaalsed ja loomulikud teadvusseisundid peaaegu kõigil selgroogseil ning, võimalik, et ka selgrootutel, kes teab.

Aga kas võib olla, et loomariigis on kasutusel ka midagi muud, veel?

Kas tõesti inimene on see ainus liik selle Maa peal, kes on võimeline armuma, jooma ennast täis, suitsetama, ulguma, lolliks minema, laulma, tantsima, mediteerima, palvetama, minema ekstaasi, transsi? - Võimalik, et ka kärbsed laulavad ja tantsivad. Pole välistatud, et ka varesed mediteerivad. Aga vabalt võib olla ju veelgi neid ja veelgi rohkem võimalusi.

Kust meie peaksime teadma. Meil, inimestel, on omad võimalused. Prooviks vähemalt neid teada ja nendestki aru saada.

Vaataks lähemalt seda, mis siis tegelikult toimub, kui regilaulu lauldakse või DJ muusikat laseb.

Ühine mõlemale on tõesti see, et see mõjub transsi-tekitavalt, teistsuguseid meele-, tunde- või teadvusseisundeid esilekutsuvalt.

Midagi muutub. Mingi oluline osa teadvusest ei ole enam see, mis tavaliselt. Seda on väga kergesti võimalik tunda. Tunnetada. Et oled juskui "ära" või kuidagi "transis". Ja küllap seda tunnetust muidugi just otsima ja lootma ja saama tuldigi.

Aga sarnasused ei piirdu vaid sellega. Selle transiga.

Kunagi sai ikka imestatud, et kui tagasihoidlikud ja vähe silmapaistvad on kasvõi need kuulsad setu rahvalaulikud. Kuulsad küll, aga üldsegi mitte uhked või üleolevad. Pigem kuidagi eemal olevad, vaikselt omaette. Mis sellest, et nii oma rahva hulgas kui kaugemalgi kõrgesti hinnatud ja austatud. Aga ei ürita ta ise seda oma tuntust ja kuulsust küll kuidagi suurendada.

Lihtsalt, kui on õige aeg, siis ta laulab. Ja kui ta teeb seda hästi, siis teda hinnatakse, teda kutsutakse, temaga arvestatakse. Sest ta teeb seda hästi ja õieti.

Aga just samamoodi ka DJ. Ta ei tüki esile. Ta ei vaja prožektorite valgusvihke, glamuuri, sära, esikaanelugusid. Ta on oma puldi taga, kõigest eemal, hämaruses.

Jah, muidugi, kui keegi tahab, võib ikka teha temaga intervjuu, tõsta teda esile kuidagi. Ikka võib. Aga see pole tema jaoks oluline.

Kas ta loob midagi uut? - Vaevalt.

Oli üks väga tuntud Eesti rahvalaulik, kellelt kirjutati üles ja salvestati regilaule väga suures koguses. Aga kõigi tema kümnete tuhandete värsiridade hulgas olevat olnud vaid üks selline, mida ühegi teise lauliku suust poldud kuuldud. Ja seegi rida polnud kuidagi oluline. Ta laulis, mida teadis, mida oli kuulnud. Ja ta tegi seda hästi.

Kas DJ loob midagi? Kas tema poolt tuleb midagi sellist, mida keegi pole varem kuulnud? - Ega sellele ei saagi anda ühest vastust.

Nad mõlemad, nii DJ kui rahvalaulik, ühendavad seda, mida nad teavad, mida nad on kuulnud ja kogenud, mida nad mõistavad. Ja panevad selle kokku, miksivad ja remiksivad just nii nagu hetke olukorra jaoks kõige paremini sobib. Ja see hetk on uus, tõepoolest, ainulaadne ja kordumatu. Hetkelooming, improvisatsioon, kohe hajuv ja kaduv.

Asi pole üldsegi mitte selles, et iga kord peab midagi uut ütlema. Ja ega siis ainult DJ-de või rahvamuusikute puhul kehti.

Suurem ja valdavam osa igasugusest kunstist, loomingust, disainist, leiutamisest koosneb ammu teatud ja tuntud elementide uutest kombinatsioonidest, ümberpaigutustest. Mistõttu loomingulisus ja originaalsus tundub pigem võimena näha uusi kombineerimise võimalusi.

Uus on hoopis see hetk, olek ja olukord, mil sa midagi ütled või teed või lased kuuldavale või teed nähtavaks. Ja see on oluline. See on looming, aga hoopis teises mõttes. Antud hetke ja olukorra ja oleku mõttes. Sünkretism, nagu peenelt öeldakse.

Ning see, kes seda valdab, on tõepoolest kunstnik ja looja, imetlus- ja austusväärne.

Ja siin tuleb juurde veel üks aspekt. Ja nimelt, sa pead valdama materjali. Ilma selleta ei saa. Kui sa ikka ei tea, ei tunne ega ole kuulnud ega meelde jätnud piisavalt seda kõike olulist, mis sinu ümber toimub ja on toimunud, siis ei saa sind kohe kuidagi tõsiselt võtta. Sa lihtsalt ei valda.

See on see kogemise ja ehk ka kogemuste aspekt. Päris noor inimene ei saa kohe kuidagi sellele pretendeerida. Sest tal lihtsalt ei ole kogemusi. Ei saagi olla. Ei ole jõudnud veel koguneda. - Ja see käib muide ka sisemiste kogemuste kohta. See on see, mida nimetatakse emotsionaalseks küpsuseks. Ka seesmisi läbielamusi, nii ekstaase kui depressioone, peab olema piisavalt kogunenud selleks, et sa saaksid teistele midagi ka tegelikult pakkuda ja anda.

Mistõttu peab hinnatud rahvalaulik - samuti ka hinnatud DJ - olema kindlasti kasvõi veidi vanem neist, kes teda hindavad. Vähemalt oma vaimsete kogemuste poolest. See on see koht, kus kogemus loeb. Või teisiti üteldes - silmaring, elutarkus, taust...

Jah, ta ei loo midagi uut. Ei rahvalaulik ega ka DJ. Nad mõlemad kasutavad seda, mis on juba ammu varem olemas ja loodud. Nad võtavad sellest selle, mis just nende jaoks ja nende arvates ja parajasti just selleks hetkeks sobib. Nad teavad, kust seda võtta, kust seda leida. Nad ju elavad selle sees.

Ja see sobibki. Ideaalselt. Veelgi enam. Nad panevad sobima. Muutes, arendades, liigutades, suunates, juhtides meeleolusid (NB: meele olusid!), meeleseisundeid (meele seisundeid!) iseendal ja kõigil neil, kes selles mõjuväljas parajasti asuvad.

Sest seda vajatakse. Oodatakse. Seetõttu neid hinnatakse. Sellepärast neid kutsutaksegi.

Ning just nimelt tänu oma laialdastele kogemustele ja teadmistele saavad nad kasutada seda pärimust, seda folkloori, rahvaloomingut, mis vabalt ringleb, mis on kõigile kättesaadav, aga mida vaid nemad suudavad piisavalt hästi ja õieti kokku pakkida, liita, ühendada, sämplida, miksida ja edasi anda nõnda, et see just nimelt sellel hetkel ja sellisel viisil peale läheb ja mõjub.

Viib transsi, tõepoolest. Viib ära. Nagu oligi oodatud ja loodetud.

Et sinna juurde käib veel rütmiline keha liigutamine, joovastavad joogid ja palju muudki, on õigupoolest juba nii triviaalne, et see ei tasu isegi mitte mainimist.

Küsimus on õieti selles, millisesse transsi meid viiakse. Ja see on oluline. See on kunst. See on see, mida hinnatakse.

Sest neid transse, neid transtsendentaalsed seisundeid, muutunud teadvusseisundeid, on ikka väga palju ja väga erinevaid. Sa tunned ju huvi, kuhu sind viiakse. Kuhu sind transporditakse. Ja selle järgi hindad ka seda, kes sind sinna viib.

Šamaan, guru, leelotaja, DJ... Vahet pole, kuidas teda nimetatakse. Tulemus loeb. Seisund loeb. Kuidas ta seda just täpselt teeb, polegi oluline.

Ta teab, millest ta räägib. Millest laulab, mida jutustab, mida pakub ja esitab. Ja ta teab väga hästi ka seda, mida kõik teavad. Ta ei pea midagi uut ütlema. Ta ei pea midagi tõestama, millegagi üllatama. Ta ei pea esinema. Ta jääbki vargselt varju, hämarusse, mittemidagiütlevusse. Loeb vaid see, mis tema kaudu tuleb ja mõjub. Ja ta teab ka seda.

Just nimelt, "tema kaudu", mitte "tema poolt". Ta ei rõhuta ennast. Ta ei näita ennast. Teda ei pea võibolla olemaski olema. Ta ise ei tähenda midagi. Ta laseb tulla sellel, mis tema kaudu tahab tulla - ja mis just nüüd ja siin midagi tähendab.

Ta võtab üles teema, motiivi, episoodi, kujundi - ja arendab seda. Viib kuskile. Viib edasi. Liidab, kõrvutab, vastandab, ühendab.

See loeb. See on põnev. Huvitav. Lahe. Mõnus. Hea.

Seda, tema tegemist, jälgitakse, kasvõi silmanurgast, poole kõrvaga, muude tegemiste taustal. Ja seda hinnatakse, teadlikult või alateadlikult.

Ja samal ajal ka alistutakse sellele. Lastakse mõjuda. Minnakse transsi. Lubades endale seda. Hulluks minekut, kui nii võib öelda. Sest on usaldus ja usk. Turvaline keskkond. Muidu ju ei saakski.

Ja kuskil siinkohal vist võib juba ütelda, et tegelikult oli see transs ja ja seesugusel viisil transsi minek inimkonna ajaloos teada ja tuntud ja kasutuses muidugi juba ammu enne regilaulu, kümneid tuhandeid aastaid. Võibolla kauemgi.

Mistõttu anakronismi, millele siin alguses sai viidatud, nagu polegi. "Pankronism", tahaks selle kohta lausa ütelda. Midagi sellist, mis on kogu aeg olemas olnud. Inimesele omane olnud. Inimlik. Järjepidev kultuurifenomen.

Ja mistõttu tundub eriti veider see õiendamine ja vaidlemine, et kas ikka keegi tohib kellegi teise lauldud või mängitud asju uuesti laulda või mängida, esitada, liita kokku muude laulude või mängudega, miksida, sämplida, muuta omatahtsi, teha teistmoodi, anda ja pakkuda teistele kuulda ja näha….

Jutt on muidugi autorikaitse probleemidest - intellektuaalne omand ja selle kasutamisega seonduvad tasud ja sissetulekud ja selle omandi omavoliline kasutamine, plagiaat, vargus, piraatlus ja kõik muu sellega seonduv.

Ühest vastust pole. Kuskil peaks olema mingi mõistlik kesktee, kus nii autorid kui kasutajad-remiksijad võivad rahul olla. Või siis tuleb jõuda hoopis uuele tasandile, kus ei autorite õigused ega kasutajate vabadused polegi enam olulised.

Aga teades, et inimkond on seda kõike teadnud ja loomulikul viisil kasutanud juba kümneid tuhandeid aastaid kui mitte kauemgi, võib uskuda ja loota, et seesuguste õiendamiste ja vaidluste vaibumiseks piisab paarisajast aastast.

Kui sedagi.

Ilmunud ajakirjas Teater. Muusika. Kino nr 1, 2012.

Maailm pole enam endine

2012-01-05T08:54:00.005+07:00

Nii rahutut aastat nagu ei mäletagi. Mitte ainult loodus oma maavärinate, vulkaanipursete, tornaadode ja üleujutustega, mida kõike kokku oli vist ikka rohkem kui tavaliselt. Aga tavalised inimesed ise, missugune rahutus pidi küll nende hingedes pidi möllama, kes Londoni põlema panid, New Yorgis meelt avaldasid või araabiamaades valitsusi kukutasid. Täiesti võimalik, et aasta 2011 lähebki ajalukku kui revolutsioonide aasta.

Ja revolutsioonid võivad muuta tõepoolest ka kinnisvara väärtusetuks. Nii nagu see juhtus näiteks Vene 1917. aasta revolutsiooni tagajärjel.

Muidugi, vara veel midagi ütelda või arvata. Samamoodi on võimalik, et aasta 2012 saab olema veelgi rahutum ja veelgi pöördelisem.

Ja pole ka ime, et seesuguses olukorras levivad jutud lõplikust kohtumõistmisest ja viimsestpäevast.

Meenub üks mu enda hea tuttav, kes on juba kokku pannud ellujäämis-komplekti - hädapärased toiduained, tule tegemise vahendid ning vaadanud valmis redutamiskoha - kuna 2012. aastal pidavat Päikeselt saabuma hirmus kiirgus, mis tapab kõik, aga ellu jäävad vaid need, kes teavad ennast selle eest kaitsta. Ning Eesti pidavat olema veidi paremas olukorras, sest meil on sel ajal talv ning see Päike ei mõjuta meid nii nagu teisi maid.

Ise mõtlesin, et talv või suvi muudab vaid veidike seda nurka, mille alt Päike paistab. Tunduvalt olulisem oleks ju hoopis see, kas on parajasti öö või päev, kui midagi Päikese poolt peaks tulema. Ning, kui see nii peakski juhtuma, mõtlesin ma veel, siis, mis rõõm või õnn mul oleks siis selles maailmas edasi elada, kus kõik teised on hukkunud. Ja miks ja mille poolest ma üldse peaksin teistest kuidagi parem või õigem ja targem olema ning pärast seesugust katastroofi siis veel veidi kauem elama?

Meie elu on ju kosmilistes mastaapides nagunii vaid väga lühikene aeg. Ja pole ka see meie Maa mingi oluline koht, kui Päikese poolt vaadata. Kui panna suuruse ja kauguse suhted paika ja näiteks kujutada ette, et Päike on nagu pall korvpalliväljaku keskel, siis oleks meie planeet umbes nagu kärbes kuskil selle väljaku seina peal.

Andke mulle andeks, aga ma tõesti ei suuda uskuda, et meie Päikesel tuleks pähe midagi erilist paisata just nimelt meie planeedi poole, just tingimata selle kärbse suunas. Kui ta peakski kunagi plahvatama, siis teeb ta seda ilmselt kõigis suundades. Aga vähemalt nii palju kui meile on teada, siis seesugused tähed nagu meie Päike, elavad oma elu päris korrapäraselt. Tähtede evolutsioon on üsna hästi kirjeldatud ja kinnitusi leidnud. Vähemalt lähimate aastamiljardite jooksul ei peaks meie Päikesega küll midagi erilist juhtuma.

Aga noh, ega see kedagi sega endale seljakotti kuivikuid varumast. Oot, ja kust neid tinapaberist kübaraid pidigi saama?

(Katkend Eesti Majanduse Teatajas ilmunud artiklist.)

Kindlustusest ja koostööst

2011-10-23T23:18:00.002+07:00

Kindlustunne on üks põhilisi inimvajadusi, kohe pärast füsioloogilisi ja bioloogilisi vajadusi. Kui sul on kõht täis ja katus pea kohal, siis tahad sa juba kindel olla, et see nii ka jääb. Alles seejärel võid hakata mõtlema muudele asjadele - armastusele, tunnustusele, edule, loomingule jne.

Sa ei saa rahulikult istuda ja tööd teha, kui su tool kõigub. Sa ei saa muusikat teha, kui su muusikariist ei püsi hääles. Sa ei saa rahulikult kuskile minna, kui sa ei tea, kuhu su jalg järgmise sammuga võib sattuda.

Üks asi on enesekindlus, mis on tingimata vajalik. Aga teine asi on ka kindlustunne väliste asjaolude suhtes. Et need ei muutu ja püsivad samasugused või vähemalt jäävad ettenähtavatesse piiridesse.

Vanasti andis sulle kindlustunde sinu enda terve mõistus ja elukogemus. Et alati on ju nii olnud ja alati saab ka nii olema. Mille üle muretseda?

Juba su kodu oli sinu kindlus. Mitte kellelgi polnud õigust sinna sisse astuda ilma sinu loata.

Juba sinu perekond andis aluse sinu kindlustundele. Sa teadsid, et sinu vanemad kaitsevad sind ja hoolitsevad sinu eest. Sa teadsid, et sinu mees, kellele sa kuulud, kaitseb sind ja võitleb sinu eest, kui vaja. Sa teadsid, et sinu naine, kes sind armastab, hoolitseb sinu eest nii et sul endal pole vaja millegi pärast muretseda.

Ja sinu isand, sinu senjöör, maahärra, lord, kelle armust sa üldse elad, hoolitses endastmõistetavalt su eest ning kaitses sind igasuguste hädade eest.

Rääkimata Jumalast, kelle peale võisid alati kindel olla.

Aga siis saabus uus aeg, tuli õigusriik ja demokraatia ja kapitalism ning asjad läksid märksa keerulisemaks.

Keda usaldada ja keda mitte? Millised on garantiid, sanktsioonid, leppetrahvid, hüvitised? Kuidas sa kohtus seda kõike tõendad? Kui sina ei löö, siis lüüakse sind. Kuidas teha nii, et igaüks, kes sulle keerata tahab, saab hoopis ise nii, et mäletab?

Õnneks on siiski olemas ka palju rahumeelsemad ja sõbralikumad viisid elamiseks ja tegutsemiseks.

Koostöö

Ja see algas juba sadu miljoneid aastaid tagasi. Juba kalad, linnud, roomajad, imetajad - rääkimata kõikvõimalikest molluskitest või putukatest - said aru, et kõige parem on olla koos. Ühes parves, ühes karjas, ühises koloonias. Nad said aru, et koos olemine, koos tegutsemine, koostöö on see, mis tagab ellujäämise ja edasikestmise.

Enamik loomariigist elab ja püsib just nimelt koostööle panustades. Tunduvalt vähem on neid, kes eelistavad üksikut, endassetõmbunud, omaette olemist, peitu pugemist, okkaid või mürgihambaid.

Oleme ausad, ega inimesel ole ju mingeid erilisi okkaid või mürginäärmeid välja arenenud. Täiesti ilmselt kuulume nende hulka, kes eelistavad ja hindavad koostööd. Koos olemist, koos tegutsemist. Ühiskonda.

Ning ei ole kapitalism selles mõttes kuidagi teistsugune olukord kui kõik varasemad variandid inimkonna ajaloos. Muidugi, palju muutus ja paljutki tuli juurde.

Riik, näiteks, muutus palju olulisemaks ja tähtsamaks kui varasematel aegadel. Oma ühtse seadusandlusega, õigusruumi, kodanikkonna, valitsemisvormi ja paljude muude asjadega. Aga, mis praeguse teema puhul eriti oluline, kindlustusega.

Riik kaitseb oma kodanikke ja kindlustab neile väga palju asju. Võtke lahti mistahes riigi põhiseaduse kodanike õigusi käsitlev peatükk ja te näete, kui palju neid asju on, mida see riik tagab ja kindlustab oma kodanikele.

Selles mõttes on tänapäevane riik nagu kindlustusselts. Kodanikud maksavad makse. Ja riik kindlustab neile töö kaotuse või õnnetuse või haiguse või vanaduse saabumisel tekkinud kahjude hüvitamise. Hoopis teine küsimus on muidugi see, kui hästi või halvasti, kui õiglaselt või ebaõiglaselt see kõik ka tegelikkuses toimib.

Aga miks nimetatakse kindlustust pakkuvad ettevõtteid "seltsideks"? - Isegi siis, kui nende ametlikus nimetuses seda sõna ei ole? - Eesti Kindlustusseltside Liit koondab näiteks endasse Eestis tegutsevaid kindlustusandjaid, kellest vist ükski ei ole ametlikult "selts".

Sõna "selts" meenutab meile pigem ärkamisajal alguse saanud laulu- ja mänguseltse, üliõpilasseltse, põllumeeste seltse jne - eelkõige siis kodanikeühendusi või mittetulundusühinguid. Ning jah, ka kogu see kindlustustegevus sai suuresti alguse aga just nimelt inimeste vastastikuse abistamise kassadest, omavahelisest koostööst, ühiselust, seltsielust.

Tuli külarahvas kokku, arutas asju ning tuli jutuks, et näe, va Mihklil põles laut maha, ehk teeks väikse korjanduse ja aitaks teda. Noh, tegidki, ja oli hea. Aga siis hakati arutama, et, kuulge, seda võib ju igaühel juhtuda, et maja läheb põlema. Et, ehk teeks nii, et igaüks paneb veidi ka siia karpi, nii lihtsalt igaks juhuks. Et kui kellelgi meist midagi juhtub, siis oleks kohe võtta, ei peaks ootama. Ja nii saigi.

Selles mõttes ongi kindlustusseltsid just nimelt seltsid. Seltskonnad, kes soovivad omavahel üksteisele head, hoidmist ja kaitset. Igaüks panustab sellesse ning teab, et vajaduse korral saab sellelt samalt seltsilt ka abi, kui peaks vaja olema.

Kindlustusühistud kuuluvad Eesti vanimate ühistute hulka, nende eelkäijaiks on rootsiaegsed vastastikused tulekindlustusseltsid ja ühistud ning gildide ja tsunftide juures tegutsenud vastastikuse abistamise kassad. 18. sajandil hakati asutama mitmesuguseid ühistulisi omaabiorganisatsioone nagu abistamis-, pensioni-, leskede-, orbude-, matuse- jms kassad. Esimene ülemaaline kindlustusühistu oli 1832. a Tartus asutatud Liivimaa Vastastikune Rahekindlustusselts, 1852. a ja 1862. a asutati vastavalt Tallinnas ja Tartus Eestimaa ja Liivimaa Vastastikune Tulekindlustusselts. 1912. a asutati Tallinnas Baltimaade Vastastikune Elukindlustusselts. Nende seltside liikmeskond koosnes põhiliselt kohalikest sakslastest. Eestlaste esimene ülemaaline kindlustusühistu oli 1907. a Tartus asutatud Eesti Vastastikune Tulekinnituse selts (hilisem Ühistegelik kindlustusselts Eesti).

Mingis mõttes võib kindlustussüsteemi vaadata ka nagu kihlvedu. Sa kardad, et sinuga võib midagi hullu juhtuda. Aga sulle öeldakse: ära karda, ei juhtu sinuga midagi hullu, aga kui tahad, veame kihla. Et kui midagi ei juhtu, siis maksad sina meile, sest meil oligi õigus. Aga kui peaks tõesti midagi hullu juhtuma, siis maksame meie, sest me eksisime.

Tähtis on seejuures see, et sina maksad kordades vähem, võrreldes sellega, mida sulle siis makstakse, kui peaks midagi juhtuma.

Kuidas seesuguste kihlvedude sõlmijad üldse suudavad elus püsida ja tegutseda? - Sest varem või hiljem juhtub ikka ju igasuguseid õnnetusi - ja siis tuleb ju kõvasti raha välja käia. Kuidas saab nii ebakindlale alusele üldse midagi rajada?

Vastus on matemaatikas. Samamoodi nagu ka paljude teiste tulevikku suunatud ja ennustamist kasutavate tegevuste puhul, nagu loteriid, kasiinod, totalisaatorid, börsil kauplemine. Üksiku sündmuste ettenägemine on tõepoolest kahtlane. Aga väga suure hulga sündmuste toimumine on juba päris hästi ennustatav. Samamoodi toimub muidugi üldse igasugune finantsmajanduslik planeerimine ja kavandamine.

Tõenäosusteooria, üks matemaatika harusid, on väga täpne teadus. Ning koos statistikaga, mis on samuti täppisteadus, on võimalik väga hästi välja arvutada just nimelt sellised kindlustustingimused, mis kõiki rahuldavad.

Juhuslikkuse osa viiakse miinimumini. Väga lihtsalt: klientide ehk kindlustusvõtjate arv viiakse piisavalt suureks. Vaid see tagab, et statistika ja tõenäosusteooria ka tegelikult töötaksid.

Kõik riskid on väga täpselt välja arvutatud ja nendega arvestatakse pidevalt. Veelgi enam. Kogu aeg kontrollitakse ja parandatakse neid arvutusi vastavalt värsketele statistilistele andmetele kuritegevuse, loodusõnnetuste, suremuse jpm kohta. Ja kui see kõik jaguneb piisavalt suure arvu inimeste peale, saab üsna täpselt kindlaks määrata optimaalsed kindlustusmaksed ja muud tingimused erinevate riskide puhul.

Just sellepärast ongi kindlustusagendid nii väga huvitatud klientide juurde saamisest. Tihtipeale päris agressiivselt lausa. Mida rohkem on kindlustusseltsil kliente, seda kindlamalt ta saab ennast tunda. Ja sellepärast need tänapäeva kindlustusfirmad ka nii suured peavad olema. Mida suurem, seda kindlam.

Mõnikord ikka kurdetakse, et näe, juhtus küll midagi, aga kindlustaja leidis lepingus mingi punkti või ettekäände, et mitte hüvitada. Ja süüdistatakse kindlustusseltsi selles, et ta tegelikult ei tahagi hüvitisi maksta.

Kui see nii oleks, siis oleks seesugusel kindlustustegevusel varsti lõpp peal. Sest just kindlustushüvitiste väljamaksmine on see, mis teeb kindlustusfirmale reklaami ning tõmbab ligi uusi kliente. Kui aga leviksid kuuldused, et see või teine kindlustaja kunagi midagi ei maksa, siis kaotaks ta kiiresti kliente ja peaks oma tegevuse lõpetama.

Ja vabalt võib ka tänapäeva kindlustusfirmasid vaadelda endiselt kui ühistegevusel põhinevaid seltse.

Liikmed panevad rahad kokku oma kindlustusmaksete näol. Kui mõnel liikmel juhtub mõni õnnetus, siis sellest ühisest kassast talle ka hüvitust makstakse. Kindlustusfirma on vaid kogu selle tegevuse korraldaja, seltsi laekur või kassapidaja, kui nii võib ütelda.

Sest olgu need kindlustusfirmad kui suured ja rikkad tahes, kogu nende raha tuleb ikka ja ainuüksi klientidelt, kindlustusvõtjatelt.

Kui sul peakski mõni õnnetus kunagi juhtuma ning kindlustus selle hüvitab, siis võiksid korraks ehk ka tänulikult meenutada kõiki teisi seltsi liikmeid, kellelt see toetus ju tegelikult tuli.

Kui sinuga midagi hullu ei juhtu, siis oled rõõmus nagunii. Aga võiksid ka siis korraks meenutada, kui palju sa teiste heaks oled annetanud ja sellega neid aidanud ja toetanud.

Rõõm koostööst on ikka mitmepoolne.

Eesti Majanduse Teatajale kirjutatud tekst.

Tõdemus

2011-10-09T23:10:00.003+07:00

Kõik ongi nii nagu sulle tundub.

Selle arusaamiseni jõudmisega lõpeb lapsepõlv.

Kaovad hirmud ja kartused. Kaob viha ja kahtlustamine. Kaovad illusioonid ja ettekujutused. Kaob vajadus kellelegi midagi tõestada, kedagi milleski veenda või mõjutada või kuhugi pöörata. Ei pea enam vaidlema. Ei pea enam üldse midagi tegema.

Kõike võib, aga midagi ei pea.

See ongi täiskasvanuks saamine.

Ükskord lahvatab vimm

2011-08-28T06:48:00.000+07:00

Mõtteid Inglismaa rahutustest

6. - 10. augustini toimusid Londonis ja mitmetes teistes Inglismaa linnades tänavarahutused, millega kaasnesid rüüstamised, vargused, süütamised, vara hävitamised, ja palju muud. Koos kuritegelike jõukudega osalesid suurel hulgal ka väga paljud tavalised inimesed, kel polnud mingit kriminaalset tausta. Sealhulgas näiteks algkooli õpetaja, miljonäri tütar, palju alaealisi ja lausa lapsi….

Põhjused pole muidugi miskis rassismis või multikultis või tööpuuduses või vaesuses… Või siis ikka on natuke ka. Kuid ükski neist pole ainumäärav või põhiline.

Kõige üldisemaks põhjuseks on kahtlemata moraalne kriis, millele on juba korduvalt osundanud ka David Cameron.

Aga kuidas selleni jõuti? Kuidas sai võimalikuks, et väga suur hulk inimesi asub kurjategijate poolele, hakkab vastu politseijõududele?

Üks asi on kindlasti viha ja põlgus, vastanduv ja halvustav suhtumine edukamate inimeste eluviisi, establishmenti, mis oli küdenud juba ammu.

Aga teine asi on veel. Ja nimelt, antisotsiaalsuse kultus, kurjategijate õigustamine ja imetlemine, mis on viimastel aastakümnetel laialdaselt maad võtnud filmides, muusikas ja mujal.

Juba Michael Jacksoni 1987. aasta album "Bad" ja palju muidki tema hitte, kui keegi veel peaks neid mäletama, olid just sellele samale mässule pühendatud ja üles kutsuvad. Just tema oli see, kes esimeste hulgas hakkas heroiseerima tänavalapsi, ühiskonna heidikuid, kriminaalseid grupeeringuid.

Mingis mõttes muidugi õieti ja heatahtlikult. Et keegi neile üldse ka mingit tähelepanu pööraks.

Aga, teiselt poolt, ülistas ta samal ajal ka antisotsiaalsust. Kui kellelegi muidu ei meenu, siis vaadatagu kasvõi üle tema 1991. aastal ilmunud albumi "Dangerous" loo "Black or White" video lõpuosa, kus ta öisel tänaval peksab puruks autot…

Jacko oli veel suhteliselt leebe. Kõik see, et "olen paha", "olen ohtlik", oli ju tema esituses ikkagi vaid mäng, õrritamine, võrreldes paljude teiste samaaegsete peavoolu või ka väheke alternatiivsemate tegelastega.

Kasvõi Public Enemy "Fight the power" aastast 1989, korduvalt räpi hümniks nimetatud lugu, kutsub juba otseselt üles hävitamisele, rüüstamisele, võimu haaramisele. Või N.W.A. lugu "Fuck tha police". Kuula ainult sõnu.

Ice Cube will swarm
On any muthafucka in a blue uniform
Just 'cause I'm from CPT, punk police are afraid of me
A young nigga on a warpath
And when I'm finished, it's gonna be a bloodbath
Of cops, dyin in LA
Yo Dre, I got somethin to say
Fuck tha police fuck tha police fuck tha police fuck tha police...

Kas tõesti keegi arvas, et see kõik võib jäädagi vaid esteetiliseks või sündsalt muusikaliseks või mingiks suletuks subkultuuriliseks nähtuseks? Arvaku edasi.

Kui sa ikka oled terve oma senise elu kuulnud, et "they don't care" ja sind on kogu aeg ässitatud ja ärgitatud, et "let's do it"... siis, mille üle imestada kui seda lõpuks tehaksegi. Piisab sädemest, kui plahvatus toimubki.

Selle kõige "popi ja noortepärasega" flirtides, sellele meeldida püüdes, seda kõike sisuliselt tunnustades ja heaks kiites, kogu seda antisotsiaalsust ja vägivaldsust ja kuritegevust ju õpetasid ja soovitasid, juba aastakümnete jooksul, ülemaailmsed TV kanalid. Sellest jutlustasid kümned ja sajad filmid, rääkimata sadadest ja tuhandetest lauludest, raamatutest, seriaalidest, koomiksitest ja veel paljust muust, mis selle kõigega resoneerisid.

Ja mis oli sõnum?

Ole paha, ole kuri, ole ohtlik. Ole agressiivne, tige, vihane. Sõima, ropenda. Põlasta ja halvusta igasugusteid tavalisi ja kõrvalisi inimesi. Õienda arveid, maksa kätte. Varasta, röövi, tapa. - Siis oled kõva tegija, siis sinuga arvestatakse, sind kardetakse. Siis tehakse sinust filme, siis oled kuulus... Pea meeles, et politsei ja valitsus on vaid sinu kiusamiseks. Peta neid, võitle nendega. Tee nad lolliks. Ole neist üle... Ära hooli, ära muretse. Ära mõtle. Joo, suitseta, nuusuta, tõmba ninna, süsti, mine transsi, ekstaasi... Märatse, tantsi, mölla... Ära usu midagi, ära looda midagi...

Kas tõesti keegi arvas, et noored inimesed ei hakkagi niimoodi mõtlema kui neile seda kogu nende elu jooksul on kõrva karjutud? Kui seda kõike tuleb massilise voona kõikidest populaarsetest kanalitest? Kui seda neile röögitakse sadades ja tuhandetes diskoteekides ja klubides üle maailma? Kui seda kõike justkui heaks kiidetakse, imetletakse, austatakse?

Lugege vaid lõiku järjestikuste kommentaaride voost kasvõi tollesama "Fuck tha police" juures YouTube'is, kohe pärast Londoni rahutusi:

london fucked the police
cheers from Tunisia, fuck da police everywhere in this fuckin' world
London agrees
Fuck these crooked fucks. Get ahold of your local COPWATCH, if you don't have one, start it. keep the pigs accountable!!!!!
Fuck da blue pigs
Burn in hell motherfuckers, it´s time to stop this shit

Jääb mulje, nagu oleksid kõik ühinenud üheks suureks, ülemaailmseks kurjategijate gängiks.

Ja, muide, pandagu tähele, kui igapäevaseks on läinud vangla-argoo väljendid: keegi või miski "imeb" või "sakib"… Või kuidas populaarne muusikakanal nimetas lugude kahekaupa esitamist "Double Shot", koos koos kahe ristatud süstla kujutisega, et ikka kõik aru saaksid, millele vihjatakse… Või kuidas mitmel pool on moodi läinud autode kaunistamine kuulijälgede imitatsioonidega… Rääkimata tätoveeringutest… Justkui et kui sa pole pätt või kaabakas, kui sa ei sõima politseid, siis sa nagu polegi enam õige inimene…

Jah, süüdistusi ebaeetilisuses on meedia-ilmingutele kogu aeg esitatud. Diskussioon käib pidevalt. Ja muidugi vastastikku. Meenub näiteks Ice Cube singel 2008. aastast "Gangsta Rap Made Me Do It", kus ta pahandab nendega, kes tema muusikat kuritegevusele õhutamises süüdistavad.

Olen kaugel sellest, et arvata, nagu oleksid vägivallale õhutavad laulud ainus või peamine põhjus vägivallatsemiseks. Ei ole ka pornograafia seksuaalkuritegude ainus või peamine põhjus. Ometi on pornograafia avalik esitamine keelatud.

Ja nii nagu pole lubatav seksuaalselt rõhutatud alasti kehade näitamine, nii nagu on keelatud kasvõi natsisümboolika, nii samamoodi peaksid olema keelatud ka üleskutsed vägivallale, olgu nad siis laulusõnades või kuskil mujal. Ja siin ei ole minu meelest küll õigustusi ega võimalusi viidata sõnavabadusele või loominguvabadusele.

Jah, tõsi, otseselt ei ole seesugused asjad ohtlikud ega tee kurja kellelegi. Aga nende kauakestev ja pidev mõju võib õõnestada ja murendada eetilisi põhiväärtusi. Ja tundub, et ongi juba õõnestanud.

Ning tundub ka, et ma ei ole selliste mõtetega üksi. Olin selle loo juba enam-vähem valmis saanud, kui märkasin, et Daily Mirrori kolumnist Raul Routledge küsib sedasama: London riots: Is rap music to blame for encouraging this culture of violence? (Daily Mirror 10/08/2011.) Ja neid on olnud teisigi.

See on koht, kus põrkuvad kokku kunstitõed ja elutõed. Nagu nad on kokku põrganud varemgi. Meenuvad kasvõi markii de Sade'i teosed, Pier Paolo Pasolini filmid ja palju muud. Paljukordselt keelatud või piiratud ulatuses kättesaadavad, kusjuures täiesti arusaadavate põhjustega.

Jah, palun väga, olge, elage, looge, laulge, tehke omaette mida iganes - aga arvestage sellega, et avalikus ruumis kehtivad teatavad piirangud.

Kui aga vaid "Fuck da Police" on ainuüksi YouTube'is vaadatud-kuulatud enam kui viis miljonit korda, siis pole see enam pelgalt kunstiline või muusikaline nähtus. See on juba massiline liikumine. Ja nende miljonite hulgas on juba piisavalt neid, kes seda kõike võtavadki otseselt kui julgustust, soovitust ja lubadust väljaelamiseks, märatsemiseks, laamendamiseks, rüüstamiseks.

Küsimus ongi ülevõimenduses, ülepakkumises, tiražeerimises, massilevikus, reklaamimises. Ja see muudab midagi, väga oluliselt.

Mida siis teha?

Minu meelest tuleb antisotsiaalsete sõnumite levikut ja levitamist hakata jõulisemalt takistama ja piirama. Sinna pole midagi parata.

Kuidas seda teha, on juba iga valitsuse otsustada.

Ilmunud ajalehes Eesti Ekspress, 25.08.2011.

Järelkommentaariks.

Olin selle loo valmis saanud ja ära saatnud, kui tuli mõte see ka inglise keelde panna. Lihtsalt niisama, et hea võtta, kui kedagi peaks huvitama või kuskile sobiks pakkuda. Aga toda ingliskeelset varianti üle lugedes ja toimetades sain järsku aru hoopis sellest, kui hädine ja küündimatu see lugu tegelikult on.

Maailm on palju suurem, palju mitmekesisem ja laialdasem. Seesugune jutt või arutlus, nagu mul siin, ei kõlba mitte kuhugi. Kahju, et ei saa enam tagasi võtta.

Panen ta siia üles vaid selleks, et häbeneda.

Ettevõtlusest läbi aegade

2011-08-21T12:25:00.004+07:00

Vahel ikka, kui jutuks tuleb tööpuudus näiteks, siis on neid, kes soovitavad töötutel hoopis ettevõtjateks hakata. Korraldatakse isegi vastavaid kursusi, ilmub sellekohaseid raamatuid.

Aga vist ikka väga võõras tundub see mõte paljudele, kes on kogu aeg harjunud palga eest tööd tegema. Sest kogu aeg on ju räägitud hoopis, et head haridust, kogemusi ja oskusi on vaja ikka selleks, et saada hea töökoht. Kogu elu ja korraldus, juba alates kasvatusest ja haridusest, on orienteeritud palgatööle, karjäärile. Ettevõtluse peale vaadatakse siiamaani nagu pisut viltu. Nagu oleks see kuidagi ebaaus või kahtlane kahtlane tegevus, võrreldes ausa tööinimese eluga.

Vanasti olid vist kõik inimesed ettevõtlikud ja ettevõtjad.

Juba meie enamlevinud perekonnanimed annavad sellest tunnistust. Kõik need perekonnad ja suguvõsad nimedega Sepp, Tisler, Kütt, Kangur, Rätsep, Raudsepp, Puusepp, Müürsepp, Mölder, Kärner, Meier, Pruul, Kutsar, Kalamees... Nad kõik kannavad nende nimedega edasi oma kunagiste esivanemate tegevusala.

Niisamuti oli muidugi ka iga talunik, põlluharija, loomakasvataja, samamoodi ettevõtja. Koos oma kohaga, oma maaga, perekonnaga, kogu suguvõsaga. Järjepidevust hoides, põlvest põlve edasi andes. Lugege vaid Vildet, Kitzbergi, Lutsu, Tammsaaret... Missugune tähtsus ja tähendus oli sellel kõigel. Millised kired, mäherdused tunded.

Ja nii oli see olnud sajandeid. Sõltumata isegi sellest, milline oli parajasti omandisuhe. Kas oldi päriselt koha omanikud või mingis mõttes rentnikud; kas kehtis teo-orjus või olid rahalised kohustused. Ja samamoodi nii meil kui ka igal pool mujal. Täiesti loomulikult ja endastmõistetavalt. Ning samamoodi kestab see ka edasi, väga normaalselt ja laialdaselt, igal pool maailmas.

Perefirmad, võiks ütelda, nende kõigi kohta. Väikeettevõtted või FIE-d, meie tänapäevases mõttes. Elad oma elu, hoolitsed oma majapidamise eest ning kui sellega on kõik korras, siis rohkem muret ei olegi.

Aga siis saabus kapitalism, kapital hakkas akumuleeruma. Masinad, raudteed, telegraaf ja muu tehnika avardasid võimalusi enneolematult. Tekkisid suurettevõtted, siis juba multinatsionaalsed ettevõtted, globaalsed ettevõtted.

Ja siis tekkis ka vajadus üha suurema hulga palgatööliste järele. See oli täiesti uus nähtus maailma ajaloos. Massiliselt kasvav palgatööd tegevate inimeste hulk oli selle arengu paratamatu kaasnähe. Proletariaat. Koos oma ametiühingute, streikide, tööpuuduse ja muude hädadega.

Karl Marx oli üks neist, kes proovis tekkinud probleemidele mingeid selgitusi või lahendusi pakkuda. Paraku, ebaõnnestunult. Neid majanduse analüüsijaid, soovitajaid, õpetajaid, juhendajaid on tulnud ja olnud kogu aeg. Kord on üks populaarsem, kord jälle mõni teine. Aga päriselt seda kõige õigemat ja kõigile vastuvõetavat pole veel saabunud.

Aga kuskil taustal tiksub endiselt see mõte või tunne või ettekujutus, et võiks ju lihtsalt elada oma elu. Nagu vanasti. Ei pea kellegi juurde minema ja paluma , et ta sind tööle võtaks ja palka maksma hakkaks.

Igaüks võib ju ise võtta ette mida iganes. Alati ja igal pool on inimesi, kes midagi vajavad. Ja alati ja igal pool on võimalusi neile seda ka pakkuda. Ettevõtja näeb ju enda ümber olevaid vajadusi. Ja võtabki ette.

Miks ei võiks inimesed endiselt olla ettevõtlikud? Mis seda takistab?

Ikka vist hirm. Seesama hirm, mis tuli koos kapitalismiga ning mis läbis ka seda niinimetatud sotsialismi ehk nõukogude võimu aega. Ja mis nüüd jätkub meil kõikvõimalike euronõuetega.

Hirm selle ees, et kuidas ma nüüd ise kohe võtangi ennast töölt lahti. Et hakkangi töötuks siis või. - Hirm ise vastutamise ees. Kas ma siis hakkan teisi tööle sundima või. - Hirm selle ees, et kas ikka nii on lubatud, kas tohib, et kas ikka võib niimoodi. Et kust mina pean teadma, mis allkirju või tõendeid võib vaja olla. Kontrollid hakkavad käima, igasuguseid lubasid, kinnitusi, litsentse, sertifikaate, kooskõlastusi, nõusolekuid vaja...

Sellest viimasest võiks pikemalt rääkida.

Väikeettevõtja, olgu ta siis nurgapealse poe või baari pidaja; juuksur, rätsep, kingsepp; koolitaja, nõustaja või kes iganes, peab oma tegevusalal kehtivaid nõudeid, eeskirju, regulatsioone teadma, selle kõigega arvestama. Sest muidu tulevad pahandused, trahvid, viivised ...

Või, kas ta ikka peab? - Mõtleks veidi.

Igal pool, igal maal, igas riigis on kehtestatud igasuguseid seadusi, igasuguseid eeskirju, korraldusi, määrusi. Ja sugugi mitte kõiki neid ei rakendata ega järgita nende täie jõu ja rangusega. Tihtipeale pole see otstarbekas, mõnikord pole see isegi võimalik. Ega elu saa sellepärast seisma jääda, kui näiteks mõni haruldane ämblik üle su krundi kõnnib. Kuskil on olemas ka terve mõistus ja praktiline mõtlemine.

Ammu on selgeks saadud, et vajalik on miski lõtk. Midagi, mis teeb elu ja tegevuse lihtsamaks. Miski vahe, mingi vabaduse võimalus rangete eeskirjade ja tegeliku elu vahel.

Kõike pole võimalik reguleerida nagunii. Määrused, ettekirjutused, korraldused, eeskirjad - need kõik on ju vaid üldised juhendid. Nii nagu vaja ja mõistlik, saab neid rakendada. Aga miks peaks neid kasutatama siis, kui areneb ja edeneb mõistlik, normaalne ja loomulik elu ning tegevus? - Ei pea ju.

Miks ta ei võiks ehitada oma maa peale maja või kuuri või keldrit nii nagu ta ise tahab.

Müüb tee servas möödujatele värsket või sutsutatud kala, või mett, või seeni või maasikaid? - Väga tore ju. Mis selles imelikku on? Mida ta peaks midagi kartma või häbenema? - Muidugi on olemas sanitaarnõuded, aga samamoodi on olemas ka usaldus.

Vabalt võib ta ju lubada oma maa peal autot parkida või telkida. Mõõduka tasu eest loomulikult. Kas siis kohe peab selle jaoks mingeid lubasid taotlema ja pärast oma tulusid deklareerima.

Miks ei võiks keegi talle külla tulla ja ööbima jääda, kui meeldib. Käia saunas, juua õlut, maitsta head-paremat. Ning hommikul nautida head kohvi hommikusöögi kõrvale. Ja miks ta ei võiks selle eest ka tasu saada, ilma et tal oleks selle kõige jaoks mingeid lubasid, tõendeid, kinnitusi, aruandeid, deklaratsioone või mida iganes...

Ma tean küll, mis selle kohta üteldakse. Et seda juba tehaksegi.

Aga et tegelikult viib see ikkagi korruptsioonini. Seaduserikkumiseni, mida siis veel ebaseaduslikult summutatakse. Ja et, kui üks võib, siis hakkavad ka kõik teised kohe samamoodi tegema.

Noh, aga mis sellest siis? Tore ju, kui head mõtted vilja kannavad. Ning mõõdukas korruptsioon on pigem nagu õli reaalse elu ja rangete eeskirjade vahel. Aitab suhestada. Vähemalt niimoodi on arvatud.

Tegelikult võib palju hullem probleem olla hoopis see, et kui keegi midagi teeb, siis võib juhtuda, et teised hakkavad kohe kaebama. Sest silm on peal. Ei saa ju lubada, et naabril kuidagi paremini läheks. See on see igivana needus. Aga see on juba teine teema.

Vaatan hoopis seda Tai elu ja ei jõua ära imestada - ainult 3,6% elanikkonnast maksab tulumaksu. Kuidas see Tai riik niimoodi hakkama saab. On ju tegemist ühe Kagu-Aasia võimekama, edulisema ja rikkama riigiga.

Muidugi, üksikisiku tulumaks ei ole ühelegi riigile ainuke sissetuleku-allikas. Väga rikas Brunei sultaniriik näiteks, siinsamas Kagu-Aasias, ei võta oma kodanikelt ainsatki maksu. Iga riik korraldab oma eelarvepoliitikat, sissetulekuid ja väljaminekuid ikka omal viisil.

Aga, teistpidi, ei virele ka valdav enamus, see 96,4% tai rahvast, kes tulumaksu ei maksa, sugugi mitte töötutena nälja ja viletsuse piiril. Oh ei.

Valdav enamik rahvast ongi ettevõtjad. Farmerid ehk talupidajad, riisikasvatajad muidugi kõigepealt. Aga kasvatatakse muidugi kõike, mis kasvab. Ananass, kookospalm, arbuus, banaan, maniokk, durian, mango, rambutan, papaia... Võimalusi on lõputult.

Ning samamoodi ka mistahes muus valdkonnas.

Pole vahet, kas sa pakud näiteks oma auto või mootorrattaga taksoteenust või hoopis nendesamadele motikatele ja autodele parandamise ja remontimise või tankimise teenust. Kõige järele on nõudmine. Sind on vaja. Sind teatakse. Sinu juurde tullakse.

Või on sul poekene või käru, millelt sa pakud möödaminejatele süüa. Või juua. Õlut või muid jooke. Või sussitad süte peal kalmaare, maisitõlvikuid, kalu, kanasüdameid või seamaksa. Või, palun väga, hoopis putukaid, krabisid, krevette, vähke, lausa elusast peast... Enam värskem ei saa olla.

Hotellid, külalistemajad, apartmendid, igasusugused lodge'd, inn'id, bungalow'd... Kõik enamasti koos ööpäevaringse teeninduse, joogi, söögi ja paljude muude võimalustega.

Jalanõude, riiete, ehete pakkujad; igasugused kaunistuste tegijad, tätoveerijad; kõikvõimalikud ilusalongid, juukselõikajad, habemeajajad, masseerijad, apteegid, remonditöökojad...

Neid on tõesti, igal pool. Ja neid kõiki ei jõua üles lugedagi.

Meie mõistes on nad kõik justkui väikeettevõtjad või füüsilisest isikust ettevõtjad, FIE-d, eks ole. Jah, mingid litsentsid ja lõivud siiski on mitmetes valdkondades vajalikud. Kuid valdavalt põhineb kõik heal tahtel ja usaldusel.

Üldse, suurem osa Tai riigi majandusest toimibki lihtsalt ja loomulikult, ilma ülearuse bürokraatiata. Keegi ei tunne selle vastu huvi, kuidas üks motikataksojuht või arbuusilõikude müüja oma tegevusega ära elab või mida teenib. Kindlasti ei sunni ka keegi teda mingeid aruandeid esitama ega ürita selle pealt mingeid maksusid kätte saada.

Mistõttu pole ka erilisi pingeid sel teemal ega stressi.

Töötuse määr on Tai maal stabiilselt 4...5 protsenti. Need on siis need, töövõimelise elanikkonna hulgast, kes on ennast ametlikult töötuks registreerinud.

Aga see, kes oma käru lükkab ja vorstikesi sussutab, elab oma elu ning teda ei huvita miski töötuse määr ega üksikisiku tulumaks. Ja elab vabalt ära ka selle väikese rahaga, mida ise suudab välja teenida.

Ei pea riigi poole koogutama ega sealt mingeid toetusi või abirahasid lunima. Ega pea ka sinnapoole rusikat viibutama, kui midagi ära keelatakse või maksustakse. Kõik on tegelikult palju lihtsam.

Õhuke riik, selle kõige paremas tähenduses.

Eesti Majanduse Teatajale kirjutatud tekst.

Rahuldus ja rahuldamatus meestel ja naistel

2011-07-17T20:52:00.000+07:00

Miks on nii, et kui naine saab rahulduse, siis on see nii tore ja ilus, kõik soovivad õnne ja kiidavad heaks. Ja kui naine ei ole kaua aega rahuldust saanud, siis muutuvad kõik murelikuks ja kurvaks, katsuvad lohutada, aidata, nõu anda.

Kui aga mees ei ole kaua aega rahuldust saanud, siis ei tohi ta lasta seda kuidagi välja paista. Ta ei tohi sellest kuskil isegi mitte rääkida, sest siis peetaks teda otsekohe läbikukkunuks, luuseriks, hädavareseks, õnnetukeseks.

Kui mehel peakski mingil põhjusel mingisugune erutus kellegi suhtes tekkima, siis peab ta seda veel eriti hoolikalt peitma ja varjama.

Sest vaid nii on ta viisakas härrasmees, hea enesevalitsemisega ja heade kommetega.

Kui aga mees peaks kogemata oma mingisugust erutust või huvi kuidagimoodi laskma välja paista või, hoidku jumal, koguni mingisuguse rahulduse saama, siis on ta igal juhul rõve, vastik, isekas, pervert...

Ja sinna juurde räägitakse veel lugusid võrdõiguslikkuest...

Lõbus vägivald

2011-07-10T23:03:00.001+07:00

Kas keegi oskab ära seletada, mida toredat või ilusat või head on selles, kui sa näed, kuidas keegi saab haiget või vigastada.

Ei tohiks ju olla selles midagi meeldivat või rõõmustavat.

Aga ometi pakutakse seda meile, juba lapsest saati. Ja kiidetakse, et näe, vaata kui naljakas.

Keegi lendab pikali, kukub vette, saab millegagi pihta.

Miks see peaks naljakas olema? Mille üle peaks rõõmu tundma?

Tihtipeale ju lõppevad seesugused lood päriselt sandiks tegemisega, eluaegsete vigastuste tekitamisega.

Ilmselgelt on enamasti tegemist lausa tahtliku tapmisega, lömastamisega, puruks muljumisega...

Lõbus?

Miks ometi?

Jalgrattasõit

2011-06-26T06:12:00.000+07:00

Õigupoolest on see vana lugu. Seda rääkis mulle kunagi mu tädi Mall. Aga nüüd tuli see lugu mulle jälle meelde.

Põhjus oli väga lihtne. Olin nimelt jälle Eestis käimas ning peatusin oma venna Miku juures. Ta oli leidnud endale elamise Tartu lähedal, Ihastes. Ning tal oli võimalus pakkuda mulle katusekambrit oma ridaelamu-majakeses. Mis oli väga lahe ja hea.

Aga eriti mõnus oli see, et tal oli, lisaks autole, ka jalgratas, mida ta mulle muidugi samuti lahkesti pakkus.

See oli elamus. Olin nimelt viimati jalgrattaga sõitnud vist umbes kakskümmend aastat tagasi. Ning selle aja jooksul olid ka jalgrattad tublisti arenenud. Igatahes see tema oma oli ikka päris vinge. Noh, miski paarkümmend käiku, korralikud pidurid, kõik väga.

Ning ega muud vaja olnudki kui lähimas bensukas kummid täis lasta ning kimama hakata.

Tartu kesklinna ja Ihaste vahel on täiesti mõnus rattatee. Kordagi ei pea sõiduteele sõitma. Ja see kõik on vägagi soodne neile, kel on plaanis kaalust alla võtta.

Aga eks ikka oli midagi ununenud ka selle kahekümne aastaga. Midagi tuli kohe meelde. Aga mõned instinktid olid jäänud siiski nagu kuskile unarusse. Ratta valdamise osas.

Ja siis tuligi meelde see kunagine tädi Malle lugu sellest, kuidas ta omal ajal jalgrattaga sõitma õppis.

Ta oli nimelt küsinud tollelt inimeselt, kes teda sõitma õpetas, et miks on nii, et jalgratas sõidab sinna, kuhu tema üldse ei taha, et ta sõidaks.

Ning too oli ütelnud talle:

"Aga sina ära vaata sinna, kuhu sa ei taha sõita."

Tjah. See oli õpetus, tõepoolest.

Me kõik kardame. Vahetevahel. Mõnikord ka sagedamini.

Meile ei meeldi paljud asjad. Tihtipeale.

Samal ajal aga meile ka meeldivad paljud asjad. Me tahame paljusid asju. Me ihaldame, soovime, usume, loodame.

Ja kurvastame.

Sest neid meeldivaid asju me ei saa. Nad ei jõua meieni. Kipuvad tulema hoopis need halvad asjad, mida me kardame.

Ja miks?

Põhjus on väga lihtne.

Me vaatame nende poole. Me vaatame neid asju, mis meile ei meeldi, mida me kardame, mis meid ärritavad.

Ning sõidamegi nendele otsa.

Sa sõidad sinna, kuhu sa vaatad. Nii lihtne see ongi.

Iimeil

2011-06-12T14:36:00.000+07:00

Katkend pooleliolevast teatritükist.

Appi kui jubedaid asju ikka viimasel ajal juhtub.

Kas teie teadsite, et te võite iimeili saada? - Mina näiteks ei teadnud. Aga võib saada. Igal ajal ja igast kohast. Nii et ise ei märkagi.

Ma ikka mõtlesin, et mulle ei tule kunagi iimeili. Sest kuidas ma võiksin seda saada? - Mina olen neist asjadest alati ikka hästi kaugele hoidnud.

Iimeil on ju see, mis tuleb sealt arvutitest, eks ole? - Ma isegi ei vaata nende poole.

Ükskord küll puutusin ühe vastu kuskil poes, ei saanud muidu mööda. Aga pärast pesin isegi käed puhtaks. Nii lihtsalt igaks juhuks, kui midagi kogemata külge oleks võinud jääda.

Aga nüüd, palun väga, tuleb välja, et olen ikkagi iimeili saanud.

Midagi ma muidugi kahtlustasin. Kõik algas sellest, et inimesed hakkasid imelikult vaatama. Mõtlesin, et mis mul viga on. Uurisin peeglist ja igalt poolt, aga ei saanud nagu midagi erilist aru. Aga inimesed vaatasid ikka imelikult.

Pistsid päid kokku ja sosistasid omavahel. Vaatasid minu poole ja kõhistasid edasi. Päris jube tunne oli.

Kuni lõpuks sõbrants tuli, vaatas läbinägija pilguga otsa ja teatas: "Sul on iimeil!"

"Mismoodi?" ehmatasin mina.

"Sulle tuli iimeil, noh," seletas sõbrants edasi. "Sa ju ei vaata kunagi, sulle peab ikka ütlema," pahandas ta minuga.

"Kuidas ei vaata," imestasin mina. "Alles hommikul vaatasin hoolega, ei olnud seal midagi."

"Ah, ju sa siis ei vaadanud õieti," arvas sõbrants.

"Kuidas ta tuli siis?" pärisin mina.

"Toomas saatis," oli sõbrants lahkelt nõus selgitama.

Vau! See oli juba üllatus.

Toomast ma tean väga hästi. Käisime koos ühes klassis. Ja pärastpoole isegi vist sebisime üksteist veidi. Päris lahe tegelane oli.

Aga minu meelest pidi ta praegu hoopis kuskil välismaal olema ja pole teda kaua aega näinud. Ja ega meil mingit tüli või hõõrumist küll ei olnud. Nii et miks ta pidi mulle iimeili saatma, aru ma ei saanudki.

"Kust sa tead, et tema saatis?" pärisin.

"Ta ise rääkis mulle," seletas sõbrants. "Skaibis nägime eile."

"Kas ta siis enam Inglismaal ei olegi?" ei saanud ma aru.

"Mina ei tea," ütles sõbrants. "Sellest juttu ei olnud."

"Mis siis nüüd saab?" olin ma nõutu.

"Midagi ei saa," ütles sõbrants. "Sa pead talle vastama."

"Miks?" ei saanud mina aru.

"Noh, ta ootab ju," läks sõbrants kärsituks. "Tegelikult oleksid sa pidanud kohe vastama, niipea kui sa iimeili said. Nüüd on juba mitu päeva möödas. Ma arvan, et ta võibolla enam ei ootagi."

"Kuidas nii?" pärisin.

"Noh, võibolla arvab, et sa solvusid või said muidu pahaseks."

Ja ma ei saanudki aru, mida ma siis nüüd tegema pean. Mis mõttes et ootab või enam ei oota.

Ja mul on nüüd iimeil. Olge te lahked.

Saadaks ta kah kellelegi...

Kummalised tundmused

2011-05-29T23:19:00.002+07:00

Ega ma teagi, kas sellest üldse võib rääkida. Või et kas just mina võin. Igasuguseid asju toimub ju maailmas. Igasuguseid tundmusi ja olekuid on. Igaühel. Korduvaid ja erinevaid.

Kas peab igaüks neist ka kohe rääkima hakkama? - Vaevalt.

Nojah, teisest küljest võiksid mõned asjad ju mõnedele inimestele huvi pakkuda, eriti kui need mõned inimesed on ka ise midagi taolist kogenud või tundnud. Selles mõttes, et on ka teisi seesuguseid.

Ja muidugi endal ka huvitav. Et kui saab sellest rääkida. Et äkki mõnel veel on niimoodi olnud. Ja oskab midagi lisada või kommenteerida.

Sest kui sa üldse ei räägi ja keegi teine ka mitte, siis nagu polegi millestki rääkida, või mis.

Aga olgu. See veidikene pikem sissejuhatus siinkohal oli õigupoolest selleks, et kui kedagi see juba tüütama hakkas, siis on ta selle koha pealt juba lugemise lõpetanud ja läinud midagi targemat tegema.

Ning selle jutu esialgne üles panemine saab olema ka suht vähekülastatavas kohas. Võibolla annan hiljem kellelegi lingi. Kellele vaja. Võibolla annab keegi kellelegi ise, kellele vaja. Aga see kõik ei ole vist üldse mingi suurema rahvahulga jaoks, ma arvan praegu, vähemalt.

Nõnda siis. Asume asja juurde.

Mul on olnud kummalisi tundmusi. Ma ei oska neid muudmoodi nimetada.

Algasid need pärast seda, kui mulle tehti südame-operatsioon. Selle käigus pandi osaliselt ummistunud pärgarterite kõrvale kolm uut paralleelset veresoont, et neid täiendada ja toetada. Ning vahetati välja aordiklapp, mis oli lootusetult rikkis.

Õige varsti pärast seda operatsiooni need asjad, need kummalised tundmused, algasidki.

See tuleb. Seda ei saa ette näha. Või kui, siis vaid tinglikult. Jah, sa tead, et ta võib tulla. Aga ta ei pruugi. Või tuleb ikkagi, ilma et sa oskaksid ette aimata.

Sa ei saa teda ära ajada. Ta tuleb ja on. Ja sa tead, et ta on tulnud. Aga sa ei tea, kui kauaks ta seekord tuli. Või, noh, tegelikult aimad muidugi. Ja varsti võtad teda nagu tuttavat külalist.

Nüüd sa siis tulidki.

Mis tundmus see on siis õieti, millest jutt käib?

Tunne, kusjuures, väga tugev, on see, et nagu oleks miski teine maailm, teine olek. Tähtis ja tähendusrikas. Siinsamas. Just praegu ja hetkel toimuva juures ja kõrval.

Ning see häirib. Segab. Hirmutab. Painab.

See ei ole rõõm. See ei ole nagu millegi äratundmine või mõistmine. Nojah, on nagu küll, kuid sellega ei kaasne mingit heameelt. Pigem ärevust. Või hirmu. Igatahes, ebamugavust.

Seesugused hetked tulevad. On. Ja lähevad ära. Mõnikord ei lähe kohe ära, vaid jäävad nagu ootama ja tulevad tagasi. Aga lõpuks lähevad ära ikkagi.

Kestavad nad miskeid minuteid, mõnikord vaid kümneid sekundeid. Aga kunagi mitte kauem kui, tõesti, minut või paar.

See võib tulla igasugusel elutegevuse hetkel. Ja sa võid tema tulekut isegi ette aimata. Sa lihtsalt tead, et ta tuleb, nüüd, kohe, varsti. Ja siis ta tulebki.

Mul on ju see TM (transtsendentaalne meditatsioon), mida ma praktiseerin igapäevaselt. Juba viimased kakskümmend aastat. Mingi seos sellega, millest praegu jutt käib, on olemas, kindlasti.

Nimelt, tundub, et TM leevendab „selle“ toimet. Vähemalt vähendab hirmu. Ja laseb rahulikumalt olla kõiges selles.

Aga „see“ võib tulla ka pärast TM programmi lõpetamist, kui lihtsalt selili ja vaikselt oled. Ning võid tahtmatult ka korraks uinuda.

Just nimelt sellistes pool-unelistes seisundites, sõltumata mingist meditatsioonist või muust, ta eriti meelsasti just tulebki.

Mingi seos on „tal“ kindlasti ka unenägudega.

Unenäod Tai maal on palju konkreetsemad, atraktiivsemad, huvitavamad, erilisemad ja märksa meeldejäävamad kui Eestis. Mitmed mu sõbrad on seda ka kinnitanud.

Ning kui „see“ on, siis on ka unenäod „seda“ täis. Sa ei pruugi mäletada. Aga kui oled üles ärganud, siis tead, et toimus midagi väga olulist ja pöördumatut.

Väga tuttav tunne.

Ja, taas, veidike häiriv. Ja isegi hirmutav. Sest sa ju täpselt ei mäleta ega tea, mis sinu unenägudes nii olulist toimus. Ainus, mida sa võibolla tead, on see, et midagi väga olulist on juhtunud, toimunud. Ja sinu jaoks muutunud.

Hea muidugi, kui sa niigi palju tead.

Sellest võiks veel pikalt rääkida. Aga läheks vist juba tüütuks.

Kõige olulisem ja alati äratuntav „tunne“ või „tundmus“ või „tundmine“ selle tuleku puhul on alati üks ja seesama, eksimatult. Nagu mingi surin käiks läbi. Ka füüsiliselt, nagu külmavärin, kui juhtud sel ajal liikumatult lebama.

Aga „see“ võib tulla mistahes muul ajal, ka aktiivselt tegutsedes. Siis on ta see teadmine või nägemine, et siinsamas on üks veel teine olek või olemine.

See ei ole hea tunne. See lihtsalt tuleb ja „on“.

Aga mõtlesin, et kas on midagi selletaolist kuskil ja millalgi ka loetud või kuuldud.

Kindlasti on. Aga ma ei pruugi teada. Kõike ei saagi teada.

Ja see on ka selle jutu või loo avaldamise mõte. Et kui keegi oskab midagi lisada või viidata või tunneb ära midagi tuttavat, siis oleks hea ka sellest teada anda siin.

Ja just täna tuli mõte, et kas mitte see, millest Jeesus rääkis, kui ta rääkis „taevariigist“, ei ole nagu seesama...

Unenäod ja fantaasiamängud

2011-05-22T23:47:00.000+07:00

Kui loeme raamatut, kuuleme juttu vms, siis mingil kujutlus-tasandil me justkui "näeme" seda, millest räägitakse-kirjutatakse. Selleks pole palju vaja. Ei ole vaja isegi väga põhjalikke kirjeldusi. Piisab mõnest märgist, väikesest vihjest, mis vallandab seoste ahelaid. Ja pildid rulluvad meie kujutluses.

Sõnaline tekst on see, mis loob kujutluspilte.

Samamoodi on ka rolli- või fantaasiamängudes, RPG (Role Playing Game). Kunagi olid sellised mängud nagu D&D (Dungeons & Dragons), MUD (Multi User Dungeons) ja paljud teised. Ja on praegugi.

Reaalselt istub seltskond lihtsalt laua ümber ja vestleb või siis on inimene arvuti ees, loeb ja kirjutab. Reaalses elus ei toimu peaaegu mitte mingeid sündmusi.

Kuid mängus... Oo... Juba sa ise oled seal hoopis teine. Sa võid seal olla võlur või vägilane, julm võitleja või hea haldjas, kuningas või sant, jumal või kurat, tulnukas, loom, lind, zombi, robot... Ja sinu ümber on maailm. Seal võib olla kõike, mida on üldse võimalik ette kujutada - mäed ja orud, linnad ja külad, teed ja veed, kosed ja kärestikud, mered ja mandrid, laevad ja lootsikud, lossid ja hurtsikud, kõrtsid ja kirikud ning veel palju rohkem, kuni kõikvõimalike draakonite, vaimude, kummituste, kosmoselaevade, teiste planeetide ja galaktikateni. Seal on teine aeg ja ajaarvamine. Seal on ka helid, lõhnad, maitsed. Sul on seal sõpru ja tuttavaid, vaenlasi ja vastaseid. Toimuvad sündmused, arenevad suhted, mis kõik võivad minna vägagi keeruliseks. Võib tulla ette pikki ja väsitavaid rännakuid, võitlusi, eneseületamisi. Sul võivad olla seal kohustused ja õigused, sa vastutad, sinuga arvestatakse. Ja sind võidakse ka reeta, alt vedada, vigastada, vangistada, hävitada ja tappa. Sa võid seal ka surma saada. Lõplikult.

Ning kõik see toimub, pange tähele, vaid mängijate teadvuses, nende kujutluses, fantaasias. Nad ei näe reaalselt midagi muud kui vaid ümber laua istuvat seltskonda või arvuti ekraanil olevat teksti. Niinimetatud reaalses maailmas ei toimu mitte midagi.

Selle nähtuse, seesuguste mängude alguseks loetakse 1974. aastat, mil Gary Gygax and Dave Arneson andsid välja esimese Dungeons and Dragons (D&D) mängujuhendi.

Kas sellele fenomenile on eelkäijaid või paralleele kultuuriajaloos? - Sest on ju raske uskuda, et midagi sellist pole üldse kunagi varem olnud.

Jah, tõsi, sõnalised tekstid - müüdid, laulud, lood, eeposed, muistendid, muinasjutud, romaanid, olgu nad siis suulises või kirjalikus vormis - on läbi aegade tõesti tekitanud inimestel kujutlusi, nägemusi, fantaasiaid. Neid on läbi aegade ka reaalses maailmas fikseeritud, nähtavaks tehtud - joonistuste, maalide, skulptuuride, lavastuste, filmidena jne.

Päriselt rollimängudeks võiks mingil määral pidada näiteks commedia dell'arte (õieti commedia dell'arte all'improvviso) võimalikke eelkäijaid oma kindlate tegelas-tüüpidega ja reeglitega ning kujutada ette mingeid traditsioone, kus seesuguseid teatraalseid mänge kohapeal improviseerides mängitigi. Või siis need varakeskaegsed kannatusmängud, passioonid, kus osalejad võtsid endile evangeeliumites kirjeldatud sündmuste järgi tegelaskujusid mängida. Ja muidugi paljud teised teatraalsed-mängulised tavad paljudes kultuurides.

Ei saa unustada, et lapsed mängivad ju spontaanseid, aga tihtipeale ka korduvaid ja omamoodi reeglistatud rollimänge, kus fantaasias toimuvad sündmused ulatuvad palju kaugemale kui reaalse maailma omad.

Aga päriselt niimoodi, ainult fantaasias toimuvaid ja niivõrd detailideni välja arendatud mängude kohta küll näiteid ei oska leida.

Aga kõik see pole vist praeguse jutu puhul oluline.

Oluline on see, et seesugustes fantaasia-rollimängudes viibib inimene korraga justkui kahes kohas. Ja ka tema teadvus toimib kahel tasandil. Üks on reaalne maailm, kus ei toimu peaaegu midagi muud peale sõnalise teksti vastuvõtmise ja edastamise. Sisend-väljund, kui nii võib öelda. Ning teine on nende sõnadega loodud fantaasiamaailm, kus toimuvad palju olulisemad sündmused. Mängijal on kaks erinevat minatunnetust.

Kuid võibolla veelgi huvitavam on asjaolu, et seda konkreetset fantaasiamaailma näevad ja tunnetavad kõik mängust osavõtjad samamoodi. Justkui kollektiivne teadvus.

Raamatutes ja üldse kirjutatud tekstides tekitab neid pilte see tekst, mida loetakse. Lugude rääkimisel teeb seda loo ettekandja, olgu selleks siis jutustaja, laulja, ettelugeja või oma rollis olev näitleja. Fantaasiamängudes juhib sündmuste kulgemist mängujuht ja mäng ise, koos kõigi oma mängijatega.

Maksab ehk ka tähele panna, et raamatut lugedes, teatrietendust või filmi vaadates inimesed tihtipeale, tahes või tahtmatult, suuremal või vähemal määral, kipuvad ennast samastama mõne tegelasega. Nagu võtaks rolli üle. Nagu mängiks ise kaasa. Ja isegi hiljem võivad nad jätkata tolle tegelase moodi käitumist, rääkimist, mõtlemist. Nii et on rollimängu sugemeid küll.

Hüpnoos on muidugi hoopis teistsugune teadvusseisund. Aga midagi on sel puhul ka sarnast seesuguste mängudega. Nimelt, seesama võimalus, et jääb alles "raport" - hüpnotiseerija sõnade kuulmine ja nende sõnade kohaselt toimimine. Täpselt niisamuti nagu mängujuht jääb selleks, kelle sõnad ja ütlemised asju määravad.

Aga mis toimub unenägudes? - Kes seal asju juhib? - Kui pole teksti, pole mängujuhti, pole hüpnotiseerijat, pole raportit.

Tõsi, ka unenägudes on teised tegelased, kes midagi teevad, räägivad ja asju muudavad. Ja sa ise oled ju ka seal kui kogeja oma mina-tunnetusega või eneseteadvusega ning oma tahte ja otsustusvõimega, suuremal või vähemal määral, ikka. Ning sa võid tõepoolest olla seal ka mingis rollis. Oled ju oma unenäos tihtipeale, rohkem või vähem, erinev sellest, kes sa tavalises teadvusseisundis oled.

Üks huvitav asi on veel ehk tähelepanuväärne.

Unenäost ärkame tihtipeale, isegi mitte und mäletades, selgesti teisenenud meeleoluga. Nagu oleks midagi väga head läbi elanud. Või, vastupidi, midagi jubedat ja painavat. Igatahes unenäo-elamused mõjutavad nendele järgnevaid tavateadvuse meeleolusid. Samamoodi ka raamatu lugemine. Või teatrielamus. Või filmi vaatamine. Ning samamoodi ka nood fantaasia-rollimängud.

Nagu oleks neil kõigil mingi ühine funktsioon.

Kas peab alati nõustama?

2011-05-15T23:27:00.001+07:00

(Tõnn): sinu blogi on ikka hea lugeda, peaaegu yxkõik mis sa sinna sisse soperdad... :)

(murca): tänks

(Tõnn): võta heaks
hakkan just enda omadega tegelema
ja see oli just yks teema: "võõraste privaatses teadvustamatuses ringi nuhkiv hobi-psühholoog"

(murca): sul ka selline komme?

(Tõnn): heh
kellega sa räägid?

(murca): :)

(Tõnn): teema jah
ja antud juhul selle kylje pealt, et kas yldse on vaja teiste inimeste eludesse kellelgi vahele segada, kui nad oma elu elavad kuidagi moodi või miskit moodi... ehkki see meile sisse õpetatud väärtushinnangute jaoks ei ole sobiv...
et, kõik need turvakodud ja sotsiaaltöötajad ja kriisinõustajad jne jne
võivad ehk isegi asja hullemaks ajada mõnikord

(murca): jajah
aivi vahel räägib sellest, kuidas suitsetajaid diskrimineeritakse
et keelatakse ja tehakse elu ebamugavaks. nagu inimene ei võiks rahulikult oma tervist rikkuda

(Tõnn): jah, see on yks asi
aga konkreetselt selle teema juurde viis see http://rameshwar.wordpress.com/2011/05/12/meid-ei-huvita-ei-ole-motet-raakida-me-ei-taha-teada/
ja selle juures viidatud
epl lugu

(murca): oo sa oled ka rentsi lugema hakanud

(Tõnn): päris jube, aga samal ajal väga keeruline
ma loen rentsi juba kogu aeg
too epl lugu, jah, päris jube, aga samal ajal ka väga keeruline
saan väga hästi aru kõigist neist sotsiaaltöötajatest kõigil tasemetel, nad lihtsalt ei söandanud, ei osanud, ei suutnud, ei teadnud, kas yldse ja kui siis kuidas sekkuda
ja võibolla polekski pidanud
kas meile kõigile pole meie elus haiget tehtud? - meie endi lähedaste inimeste poolt? - ja kas me siis alati peaksime lootma mingite riiklikult ehitatud süsteemide ja nende süsteemide sees töötavate ametnike peale? - no vabandage
kui minu enda ema mind piinas, mõnitas ja alandas, nõnda et pidin hulluks minema ja peaaegu oleksingi läinud... (kusjuures, tean, et on olnud veelgi hullemaid emasid...) - kas ma oleksin pidanud ta siis kohtusse kaebama mingil ajal või mida tegema?
mõte see, lühidalt, et kas ehk võiks kõige lihtsam ja parem lähenemine olla ikkagi see, et las asjad lähevad nii, nagu nad ise tahavad minna

(murca): päris selline provokatiivne mõte ju

(Tõnn): nujah, aga ega sellel ju päriselt universaalseid lahendusi polegi

(murca): seda küll

Liikuv liha

2011-05-08T12:49:00.001+07:00

Inimene on kiskja.

Mitte bioloogilises ja taksonoomilises mõttes, aga ikkagi. Vähemalt on tal kiskjatele sarnaseid omadusi.

Noh, kuidas sa saad rahulikuks jääda, kui sa näed, et keegi sinu juurest tahab ära joosta, tahab põgeneda, sind kardab? Või tajud, kuidas juba sinu pilk või olek kedagi oimetuks teeb.

Sa sööstad tema poole ja võtad ta. Sest ta on sinu.

Sind ei huvita need, kes lihtsalt kuskil kössitavad, ennast ei liiguta. Kui nad endast elumärke ei anna, siis pole sul nendega midagi peale hakata. Sa ei näegi neid.

Ainult siis, kui sa kellelegi korda lähed, üksnes siis, kui keegi sind nähes erutub, sind kardab ja põgeneda üritab - ainult siis saab ta sulle huvi pakkuda.

Vahetul suhtlemisel samamoodi. Kui ta ei naera sinu naljade peale, kui ta ei solvu ega vihastu sinu lolluste peale - siis milleks sa teda üldse pead?

Aga vastupidi, samuti.

Kes peaks sinust hoolima, sinu vastu huvi tundma, sinust üldse midagi arvama, kui sa lihtsalt istud nurgas ja millelegi ei reageeri eriti?

Kuidas endast rumalat muljet jätta

2011-05-01T22:58:00.000+07:00

Pole midagi parata. Ikka leidub neid, kes peavad sind targemaks. Alati on neid, kes sind imetlevad. Aga kuidas jätta endast rumala inimese mulje? - Kuidas saada tuntuks lollina?

Ei ole ju nii, et räägid lihtsalt lollusi igal pool - ja kõik hakkavadki sind rumalaks pidama. Oh ei. Kaugeltki mitte.

Sest kõik ju räägivad lollusi. Ja kõik peavad seda normaalseks. Keegi ei hakka kedagi põlastama ju sellepärast, et too räägib rumalusi nagu ta ise ja kõik teisedki ümberringi.

Ei aita ka see, kui hakata rääkima miskeid erilisi rumalusi, midagi sellist, mida keegi pole varem kuulnud. Otse vastupidi. Seepeale hakatakse sind hoopis austama, sinu poole alt üles vaatama.

Et, vau, mis see veel on. Et selliseid asju pole veel keegi varem rääkinud. See peab ikka kohe midagi väga erilist olema.

Ja kuidas sa ütled neile pärast, et, vabandust, rääkisin rumalusi, unustage ära. Ei saa ju.

Variant muidugi on, et leiad mõne üldtuntud rumala inimese ja hakkad ise tema lolli juttu edasi rääkima. Mõnes mõttes muidugi kindel pauk.

Aga igav kuidagi endal. Ja nagu ebaaus ka. Justkui varastaksid kelleltki tema rumalaid mõtteid ja esitaksid neid endi pähe.

Õige oleks vist ikka päriselt omaenda rumalustega midagi saavutada ja hakkama saada.

Aga kust neid võtta?

Sest kogu see meie elu on ju neil kujundatud selleks, et me ikka ja üha rohkem targemaks saaksime, teadmisi omandaksime. Kogu see kasvatuse ja hariduse ja koolitamise värk.

Proovi sa ütelda, et mind ei huvita. Katsu sa jääda rumalaks, nõmedaks, ükskõikseks, lolliks. Ei saa ju. Ikka tulevad kohe õpetama, aitama, seletama.

Kuidas sa suudad sellises ühiskonnas jääda rumalaks? Midagi ikka jääb külge. Mõni asi ikka jääb meelde. Pole tähtis, et sa hoiad eemale raamatutest ja õppeasutustest. See ei aita.

Elukool tuleb nagunii sulle kallale ja teeb su targaks. Iga teine joodik ja prükkar tuleb sulle lausa tänaval pakkuma uusi ideid, värskeid mõtteid ja kogemusi. Kusjuures täiesti tasuta.

Jah, noortel inimestel on see kõik veel suhteliselt lihtne. Noor inimene ei peagi tark olema. Keegi ei oota temalt mingeid eriti sügavaid mõtteid. Otse vastupidi. Kõik tahavad noort inimest pigem just õpetada, kasvatada, arendada ja muuta. Talle tarkusi, kogemusi ja teadmisi pakkuda.

Seetõttu on noorel inimesel lolli mängimine suhteliselt kergem.

Mida aga peavad tegema need, kel juba aastaid rohkem? Kuidas nemad peavad toime tulema?

Keegi ei usu ju, et neil pole elukogemusi. Keegi ei kahtlusta neid naiivsuses või kergeusklikkuses.

Ning katsu sa olla rumal, kui oled juba väga vanaks saanud, kui sul on juba hallid juuksed ja paras kõhukene ees. Proovi sa siis austajatest lahti saada. Proovi sa tõestada, et sa ei olegi miski guru või lõpliku tõe kuulutaja. Täiesti lootusetu.

Isegi miski eriline haigus, lausa vaimuhaigus, ei ole vabandus ega seletus. Sest on ju see arvamine või uskumine, et need hullumaja kandidaadid võivad olla veel kõige targemad. Et geeniused ongi hullud.

- Noh, kuidas tundub? Kas oli loll jutt?

Ajakirjas "Pilkaja" nr 2, 2011 ilmunud lugu.

Raha ja jumal

2011-04-24T17:15:00.002+07:00

Mis veider kõrvutamine! - Kuidas saab rahal ja jumalal üldse mingit seost olla?

Raha kuulub ju materiaalsesse maailma, see on midagi käegakatsutavat ja arusaadavat. Jumal aga on hoopis vaimse maailma tegelane, keda ei saa eriti näha ega tunnetada, keda on tihtipeale ka üsna raske mõista ning keda mitmete arvates pole üldse olemaski.

Vähe sellest. Paljude rahvaste jumalad, prohvetid või preestrid ei taha rahaga üldse tegemist teha, nad on raha kui sellise hukka mõistnud ja ära neednud ning oma pühendunutel selle kasutamise ära keelanud, pidades õigeks kasinust ja vagadust, rahast ja rikkusest loobumist...

Tuntud on ju lugu Piiblist (2Ms 32:2-4), kus iisraellased tegid endile kuldvasika ja hakkasid seda kummardama selle asemel, et Jehoova sõna kuulda võtta, ning kui palju pahandust sellest tõusis.

Ei saa ka raha ja jumalat omavahel kuidagi suhestada. Keegi ei saa jumalat rahaga ära osta ega saa ka jumal sulle raha maksta. Need on ikka väga erinevad asjad.

Raha ja jumal kipuvad esimesel vaatlusel olema pigem vastandid.

Aga küsiks teistmoodi: kas raha võib olla jumal?

Nojah, mõnele inimesele kindlasti. Ja mõnede arvates ongi need raha jumaldajad kõige kurja juur. Et raha jumaldamisest olevat tulnud kõik inimkonna hädad ja õnnetused. Või, noh, teiste sõnadega, raha-ahnusest.

On neid, kes arvavad, et raha on hoopis kuradist ning sellest tuleks üldse loobuda.

Aga vaataks lähemalt. - Mis on raha ja kes on jumal ning mis on neil ühist ja erinevat.

Tänapäevase majandusteooria kohaselt on rahal kolm funktsiooni: rahaga mõõdetakse väärtusi, sellega arveldatakse ning selles hoitakse väärtusi.

Niisiis - üks raha funktsioone on väärtuste mõõtmine. Raha on väärtuste mõõtmise vahend.

Nii nagu kaugusi mõõdetakse meetrites või kilomeetrites, aega mõõdetakse tundides või aastates - just samamoodi mõõdetakse väärtusi rahas. Vahet pole, kas rublades või dollarites, igatahes mingisuguses vääringus saab neid hinnata. Olgu need väärtused ise missugused tahes. Väga lihtne.

Aga ainuüksi selle pärast, et raha kasutatakse mõõtmisvahendina, on vist küll üsna rumal tema vastu võidelda või tema suhtes mingit hoiakut võtta. Või teda jumalaks pidada või ära needa või kuradile saata.

See oleks umbes sama kui näiteks keegi ei salliks vahemaid ning hakkaks seetõttu kilomeetripostide vastu võitlema, neid lõhkuma ja hävitama. Või kui keegi hakkaks kellasid purustama või kalendreid põletama, kuna tal on aega liiga vähe või seda kulub liiga palju.

Igaüks saab ju aru, et mõõdupuudest loobumine ei muuda midagi. Kui üks mõõdupuu kaokski, siis leitaks kohe midagi muud asemele. Mõõta on ikka ju vaja.

Hea küsimus on muidugi vahepeal mõtisklemiseks, et kas ikka kõike saab rahaga mõõta, kas ikka kõigel on hind? - Kindlasti on olemas hindamatuid väärtusi. Aga tihtipeale on see veidi veel keerulisem.

Selliste väärtuste puhul, mis polegi müüdavad, millest ei taheta mingi hinna eest loobuda, väljendatakse hind tavaliselt kindlustussummas. Olgu see siis kellegi elu või tervis, kunstiväärtus, mälestus või midagi muud hindamatut või korvamatut.

Muidugi, ka kindlustusel on oma hind. Liiga kallist kindlustust ei või igaüks endale lubada. Nii et see asi läheb veelgi keerulisemaks. Kuid mingi ligilähedase hinnani võib siiski jõuda ka lausa hindamatute väärtuste puhul. Mingi mõõt on ikka olemas.

Aga mis sel kõigel on tegemist jumalaga? - Võibolla siiski on.

John Lennon on ütelnud: "Jumal on mõiste, millega me mõõdame oma valu." Hegel on ütelnud, et Jumal on kõikide asjade mõõt. Midagi taolist oli vist ka juba vanadel kreeklastel öelda, aga ma pole selles päris kindel.

Igatahes tundub, et nii nagu raha, on ka Jumal siis mõõtmisvahend? Mõlemad, nii jumal kui raha, paistavad seejuures olema üsna universaalsed mõõdupuud. Nendega kiputakse tihtipeale mõõtma ka lausa mõõtmatuid väärtusi - tervist, eluviisi, õnne, armastust... enam-vähem kõike.

Jumal pidavat andma kõigile inimlikele asjadele ja tegudele oma hinnangu. - Aga samamoodi saab ju ka raha abil kõike hinnata.

Päris huvitav sarnasus, eks ole. Aga kas see on juhuslik ja meelevaldne? - Vaatame edasi.

Mida rohkem sul seda rahakest on, seda suuremad on sinu võimalused, seda võimsam ja võimelisem sa oled, kui väga lihtsalt väljenduda. Rahal on võim, raha annab võimu, ning usutakse kogunii, et raha on kõikvõimas, sellega võib saavutada mida iganes.

Aga samamoodi usutakse ju ka jumala kohta. Jumal pidavat olema kõikvõimas, jumal võivat teha mida iganes, jumala vastu ei saavat keegi. Ja siit muidugi ka see uskumine, et kui Jumal on meiega, siis ei saa ka meie vastu keegi.

Mis see siis on? - Kas tõesti veelkordne hämmastav kokkulangevus?

Võibolla isegi mitte enam nii hämmastav. Sest rahal ja jumalal on tõesti veel palju rohkem sarnaseid omadusi, nõnda et raha jumaldamine tundub olevat inimlikult võttes täiesti arusaadav.

Jumal pidavat ju näiteks asuma kõikjal, igal pool, kogu aeg, ehkki tema kohalolu ei pruugi olla otseselt märgatav ega tunnetatav.

Aga samamoodi on ju ka raha olemas kõikides asjades, töödes ja tegevustes, samamoodi nähtamatuna ja tunnetamatuna. Mõõduna või vahetusväärtusena. Nähtamatuna, aga ometi kohal olevana, vajalikuna ja kõike ühendavana nagu vereringe meie organismis või õhk meie ümber.

Juba lapsedki oskavad küsida, et mis ma selle eest saan. Ammugi siis suured inimesed. Kõik teavad, et iga liigutus maksab, igal asjal on hind ja aeg on raha.

Jumal pidavat nägema kõike, mitte midagi ei pidavat jääma tema eest varjule.

Aga samamoodi on ka kõik sinu rahatehingud, kõik sinu käibed ja ülekanded, kõik kaardimaksed, iga sinu liigutus selgesti nähtaval. Raha valvsa pilgu eest ei ole võimalik peitu pugeda.

Igatahes on tänapäeva ühiskonnas "mustalt" maksmine, "ümbrikupalgad" või, veelgi hullem, teene vastu teene osutamine, igasugune sõbrakaubandus - selgesti hukka mõistetavad, korruptiivse lõhnaga ja patused teod.

Võiks vahepeal meenutada, et vanasti, enne kui raha kõike valitsema hakkas, just nimelt niimodi asjad käisidki. Ja käivad praegugi suures osas maailmast. Aga see selleks.

Öeldakse, et Jumal lõi maailma. Vähemalt niimoodi on see kirjas paljudes pühakirjades, nõnda jutustavad müüdid ja legendid.

Aga ega oskagi enam varsti ütelda, kas lõi ikka Jumal selle maailma - või tegi seda hoopis raha.

Mille abil siis on kerkinud kõik maailma suurehitised, pilvelõhkujad, linnad, tehased? Kuidas ehitati laevad, lennukid, kiirteed; rajati põllud, istandused, veehoidlad? Mismoodi jõudsid meieni mobiiltelefonid, telekad, arvutid? Või raamatud, muusika, filmid, kunst, teadus?

Peaaegu kõik, mida me tänapäeva maailmas näeme ja kasutame, kõik mis meile vajalik on ning korda läheb, on ju raha abil tulnud ja loodud. Jumalat ei paista eriti kuskil.

Looda Jumala peale, soovitatakse ikka veel.

Aga kui keegi tahab millegi peale täiesti kindel olla, omaenda ja oma lähedaste elu ning tulevikku kindlustada, siis mida talle soovitada ja kumb on kindlam - kas loota Jumala peale või arvestada kindlasse kohta paigutatud ja intresse teeniva rahaga? - Vastust pole vist vaja kaua oodata.

Jumal on mitmetes religioonides kohtumõistja ja karistaja.

Aga kohtumõistja on ka raha. Rahanumbrid otsustavad. Arvete pealt vaadatakse, kes jäi kellele võlgu, kes kedagi tüssas, kes kannatas ja kes on süüdi.

Vist oli islamimaades ja võibolla mujalgi see komme, et vargal raiuti käsi maha. Pahategijale anti piitsa. Tänapäeva läänemaailmas karistatakse rahatrahviga enamasti. Raha sobib karistamiseks märksa paremini. Raha äravõtmine on palju valusam kui piitsahoobid.

Jumala teed pidavat olema ettearvamatud.

Kuid raha käitumine on ju samamoodi seletamatu ja salapärane. Keegi ei oska seda ette näha või ennustada. Raha tuleb ja raha läheb. Raha väärtus tõuseb ja langeb nagu ise tahab. Võibolla vaid need, kes teda igapäevaselt teenivad, suudavad midagi arvata. Ja seetõttu on nad muidugi ka suure au sees - rahandusjuhid, finantsanalüütikud - need tänapäeva preestrid ja prohvetid.

Raha on saanud endale peaaegu kõik jumalale omistatud omadused. Miks siis inimesed ei peaks raha jumaldama, sellesse uskuma?

Kirikutes ja templites teenitakse jumalaid. Pankades ja börsihoonetes teenitakse raha. Kõik on sellest ammu aru saanud. Islamiterroristid ründasid WTO pilvelõhkujaid, mitte kirikuid. Või, noh, eks need kaksiktornid olidki ju läänemaailma tähtsaimad pühakojad, vabaturumajanduse ja vabakaubanduse usu sümbolid...

Kusjuures, see kõik ei ole tegelikult üldse naljakas.

Elamine ja mõtlemine ja tegutsemine oma usu ja uskumiste kohaselt ning vastavate kommete täitmine on inimesele täiesti endastmõistetav ja väga loomulik, tavaliselt peaaegu tajumatu, umbes nagu õhk.

Näiteks Tai maal on ju kõik inimesed budistid. Aga ise nad endid niimoodi ei nimeta ja sellist sõna ei tarvita. Nende jaoks on see lihtsalt loomulik olek ja eluviis. Umbes nagu viisakus või head kombed. Niimoodi ollakse ja tuntakse, elatakse ja tehakse, ilma selgitamata ega põhjendamata, endastmõistetavalt.

Niisamuti ei näe ega tunneta ka läänemaailma inimesed oma rahasse suhtumist või uskumist mingi erilise usuna või usundina. Raha otsustab kõik, see on nii lihtne ja endastmõistetavalt loomulik, et sellele pole vaja isegi tähelepanu pöörata ega selle üle arutleda. Kuidas see saakski siis teistmoodi olla, võidakse küsida.

Mida siis muud peaks inimene tegema kui mitte teda austama ja teenima - kui kõike mõõdetakse rahas, rahal on võim, ta on kõikjal ja näeb kõike, temaga on kõik loodud, tema peale loodetakse, ta mõistab kohut ja temaga karistatakse ning tema käitumine on ennustamatu...

* * *

Peaks vist lõpuks selguse mõttes ka mainima, et kogu see jutt siin ei ole millegi hukkamõistmiseks ega ka heakskiitmiseks.

Ajakirjale Eesti Majanduse Teataja kirjutatud lugu.

Hormoonid

2011-04-17T18:05:00.002+07:00

Kui ma veel väike olin, noh, ikka tükk aega tagasi, siis räägiti ja lohutati, kui kellelgi olid mingid probleemid, nagu näiteks vistrikud näos, et ära muretse, need on vaid "sisesekretsiooni häired", täiesti loomulikud vastavas eas.

Läks aeg edasi. Tulid uued hädad. Ja jälle leiti põhjusi. "Hormonaalne ebastabiilsus," öeldi. Pidavat olema täiesti loomulik.

Vahepeal ma nagu eriti ei huvitunud nendest teemadest. Oli muudki teha.

Aga siis, miski kolmkümmend või rohkem aastat hiljem, märkasin, et hormoonid on jälle teema, aga hoopis teises valguses.

Nimelt oldakse vahepeal nii targaks saadud, et osatakse neid juba sünteesida ja organismile sisse manustada.

Miskid musklipingutajad pidavat neid kasutama. Ja jama on siis, kui sul tähtsaid võistlusi ees. Et siis ei tohi või kuidagi nii. Et nagu keelatud.

Ja siis veel see, et pidavat nagu tegema nooremaks ja ägedamaks, andma jõudu ja potentsi juurde.

Ja muidugi mitmesuguste hädade ravimiseks.

No mina ei tea. Kas peab ikka alati ja kohe niisugusel, süvatasemel, organismi tegevusse sekkuma.

Aga noh, aeg on selline, molekulaarbioloogia ja molekulaarmeditsiini aeg. Kõik tuleb ära proovida, kuidas siis muidu.

Natukene vist moe värk ka.

Lasteaias

2011-04-10T17:30:00.001+07:00

Katkend mälestusteraamatust.

Meie lasteaed oli suhteliselt lähedal, vaid kvartali-paari kaugusel. Vist algul viis isa meid sinna, aga enamasti läksime ja tulime ikka ise. "Meie", see tähendab mina ja mu vend Mikk.

Päris alguses olime samas rühmas. Ja see oli hea. Sest Mikk oli suhteliselt rahulikum ja võttis ka minu probleemid enda kanda.

Üks esimesi probleeme oli söömine. Nimelt seal lasteaias olid lõunasöögid teistsugused kui kodus. Ja mulle nad tihtipeale ei maitsenud eriti. Mõned neist olid lausa vastuvõtmatud. Ometi nõuti seal lasteaias, et kõik tuleb ära süüa, midagi ei tohi järgi jätta. Ning siis oligi mul vennast abi. Ta sõi lahkesti ära ka minu portsud ning probleeme ei tekkinud.

Aga peagi viidi mind vanemasse rühma ning Mikk jäi korrus allapoole, nooremate hulka. Nüüd tekkis juba probleem, kui ma ei suutnud sööki ära süüa. Mõtlesin murelikult, et vist ei oleks hea mõte taldrikuga alla korrusele kõndida ja Mikul lasta mu söök ära süüa.

Lõunasöök oli kolmekäiguline - supp, praad ja magussöök. Enne järgmist ei saanud, kui eelmine oli söödud. Kusjuures, praad pandi sama taldriku peale, kus oli olnud supp. Eriliseks jõleduseks oli, nagu karistuseks, panna praad ärasöömata supi sisse. Jah, te võibolla ei usu seda, aga just nimelt niimoodi see käis.

Kalapraadi ma armastasin, see oli üks mu lemmikuid. Aga kalasupp, nii nagu nad seda seal lasteaias tegid, oli lihtsalt jäle. Võib vaid kujutleda mu pisaraid ja nuttu, kui maitsev kalapraad visati mu söömata jäänud vastiku kalasupi sisse.

Miks see kõik pidi niimoodi olema? Miks pidi lapsed sunni korras kõik söögid ära sööma? - Ei saa aru, siiamaani.

Mingil korral juhtus, et paar mu tuttavat poissi seal lasteajas mängides lõhkusid kividega loopides kuskil tagahoovis väljatõstetud keldriakna klaasi. Ma ise küll ei loopinud seal midagi, aga kuna olin sealsamas juures, siis võeti ka mind vastutusele. Ja meid kõiki kolmekesi paigutati "vangi". Sealsamas lasteaias, kuskile kamorkasse, uks väljaspoolt haagiga kinni. Ja öeldi, et kohe tuleb miilits ja viib meid päris vangi.

Olime seal pimedas vist päris mitu tundi. Ega me kartnud suurt midagi. Arutasime omavahel, et hiljemalt lõunasöögiks peaksid nad meid ikkagi välja laskma. Või siis kui koristaja tuleb omi asju võtma. Sest tegelikult see kamorka oligi koristamisriistade panipaik.

Lõpuks lasti meid sealt välja ilma ühegi selgituseta. Olime muidugi tehtud poisid teiste seas. Rääkisime kõigile, kui vahva ja tore oli vanglas olla, kui häid sööke seal pakuti ja nii edasi. Lõpetasime oma luiskeloo nagu ühest suust: "Tahaks veel...".

Ma ei tea, kas sellest on üldse sobiv rääkida, aga kõige huvitavam ja põnevam oli lasteaias poiste jaoks tüdrukute asjanduste uurimine. Paljud tüdrukud näitasid ise hea meelega, tõmbasid püksikud kõrvale ja lubasid katsuda. Mõned tüdrukud muidugi ei tahtnud ja siis julgemad poisid rebisid neil ise pükse maha. Päris palju oli selles mõlemapoolset õhinat ja põnevust.

Mäletan hästi seda magus-õndsat tunnet, mis selliste salajaste mängudega kaasnes ning sügavat kahetsustunnet koolimineku puhul. Olin nimelt veendunud, et ega siis koolis, juba suurte inimestena, selliseid mänge enam ei mängita...

Bioeetika

2011-04-03T23:11:00.002+07:00

Teesid pikema artikli jaoks.

Vaevalt et ühe liigi esindaja võiks mõnest teisest liigist mingis mõttes "aru saada".

Ei ole olemas sellist asja nagu bioeetika. "Bioses" ei ole "ethost". Elu on elamiseks ja moraalsed valikud on kaalutlemiseks. Ainult inimolendid mõtlevad hea ja halva üle. Teised elusolendid seda kindlasti ei tee.

Bioeetika on pigem mäng. Seda ei saa võtta tõsiselt. Need on kaks täiesti erinevat valdkonda - biosfäär ja inimkultuur. Nende ühendamine on naeruväärne.

Biosfääris iseenesest ei ole mingeid "väärtusi". Kõik väärtused looduses on sinna inimeste poolt sisse mõteldud. Mingite elude või liikide või koosluste või keskkondade kaitsmine või väärtustamine on puhtalt inimestest lähtuv ja inimestele vajalik. Ükski loom ega taim ei saa olla selle eest "tänulik".

Ühelgil loomal või taimel ega seenel või bakteril ei saa olla süütunnet, häbi või väärikust. Kui me midagi taolist ka nende puhul endale ette kujutame, siis ongi see meie ettekujutus. Umbes samamoodi nagu võidakse tähistaevas näha mingeid kujundeid.

Samamoodi absurdne on arutleda elu pühaduse üle. Peaaegu kõik elusolendid saavad elada vaid teisi eluolendeid kasutades, tarvitades, süües, tappes jne. Sügavalt vale ja eksitav on ka kirjeldada eluslooduse toimimist selliste mõistetega nagu olelusvõitlus, kiskja, parasiit, sümbioos jne.

Eluslooduse kooslusi ja nende toimimist nähakse vaid makroskoopilisel tasandil ning sedagi vaid praegusel hetkel. Enamik liike on siiani avastamata ja kirjeldamata.

"Bioeetika" ei suuda kuidagi inimest ja loodust suhestada. Mingit korralikku põhjendust või loogilist seletust ühel või teisel viisil tegutsemiseks ei ole ega tule.

2001. aastast tegutses USA presidendi juures "Presidendi Bioeetika Nõukogu". 2009. aastal saatis president Barack Obama selle laiali, soovides filosoofiliste targutuste asemel saada pigem praktilisi poliitilisi soovitusi.

Tom

2011-03-27T20:12:00.001+07:00

Peatükk pooleli olevast romaanist.

Mitte et ma teda kadestanud oleksin. Seda kindlasti mitte. Ehkki muidugi, aeg-ajalt ikka lõi välja midagi.

Mind hämmastas, ausalt, et kuidas ta ometi suutis kogu aeg enda ümber hoida nii palju noori ja ilusaid tüdrukuid. Mis neid küll tema poole tõmbas? - See oli küsimus, mida küsisid paljud meie ühised tuttavad.

Kõigepealt, Tom oli ju vana. Igatahes oli ta märksa vanem kui paljud meist, ning seejuures ka veel üsna inetu, selle sõna kõige objektiivsemas mõttes. Punetav, armiline nägu, paljanev pealagi ja susistav kõneviis ei ole just tibimagnetid. Ta ei olnud miskiski mõttes kuulus või tähelepanuväärne. Jah, kunagi ammu olid tal olnud miskid teened, kuid vaevalt, et nood noored tibid seda aega üldse teadsid või tähtsustasid. Ta ei olnud rikas. Vähemalt ei teinud ta kõigile välja ega laenanud lahkelt. Talle meeldis liikuda avalikes kohtades. Ta oskas suhelda erinevate inimestega. Kuid seda me teeme ja oskame ju kõik.

Ometi kujunes välja ikka ja jälle, et just Tom oli see, kelle ümber kõik keerles ja sumises. Kõik teadsid teda. Kõik tunnustasid. Just tema oli see, kelle poole tõmbuti, kelle seltskonnas taheti olla. Isegi need, kes alles esimest korda teda nägid ja temaga suhtlema olid sattunud. Ja, varem või hiljem, suunduti just temaga koos kuhugi edasi. Enamasti tema poole.

Olin korduvalt nondel õhtutel seal. Oli minulgi palju võimalusi. Ning sai neid ka kasutatud. Mitmeid kordi ja mitmel viisil. Ometi olin ma temaga võrreldes siiski täielik äpu.

Meenub üks kord, kui istusime saunalaval.

Mulle meeldib saunas käia. See nagu puhastab ja uuendab. See on nagu rituaal või kombetalitus. Pärast seda on alati hea olla.

Olime kolmekesi. Tom koos oma tolleaegse tüdrukuga, Merjega, ning mina. Istusime ihualasti seal saunalaval, viskasime leili, lasime õllekest ja lobisesime niisama.

Ning siis küsis Tom, täiesti ootamatult, täiesti väljaspool seda, millest parajasti jutt käis, minu käest:

"Millal sa viimati keppi said?"

Nii iseloomulik talle. Selliste ootamatute pöördumiste poolest on ta tuntud. Ta üllatab kogu aeg. Ta võib suvalisel hetkel ütelda mida iganes. Sa ei suuda kunagi arvata või oodata või valmis olla selleks, mis järgmiseks tuleb. Alati võib kõik juhtuda.

Mina ei olnud valmis. Aga kohmasin umbes midagi taolist, et, oh, see oli ammu.

"Tahad näha lesbi-showd ja keppida?" küsis ta, nagu oleks see kõige endastmõistetavam asi maailmas.

Mis minul võis selle vastu olla. Tom tegi ühe lühikese telefonikõne.

Kolm tundi hiljem olime tema pool. Diivanil suudlesid ihualasti noored neiud. Põrandal, kuskil mu selja taga, armatses Tom oma Merjega. Mängis mahe muusika, põlesid küünlad. Veini jätkus.

Ja peagi leidsin ennast sealsamas diivanil, sügavas ja kirglikus vahekorras ühe tüdrukuga, samal ajal kui teine sellele kaasa aitas, toetas ja suunas. See oli üks kõige kummalisemaid elamusi, vähemalt minu jaoks. Aga tundus, et ka teistele kõigile.

Need lesbilised neiud, keda olin muidugi ka varem näinud Tomi seltskonnas, sädistasid hiljem omavahel ja arutasid pikalt mingite minu jaoks segaste asjaolude ja nende suhete üle seoses Tomiga.

Polnud minu asi neist aru saada ja ega ma huvi ka ei tundnud.

Selle koha pealt tuleb Tomile küll au anda - kunagi ei avanud ta teiste inimeste suhete tagamaid kellelegi. Ka mitte tema endi omade. Ta ei olnud see, kellele meeldib pihtida, kedagi taga rääkida või muidu kiruda. Endast ei rääkinud ta mulle kunagi. Jah, aeg-ajalt võis ta nagu veidi tujust ära olla. Aga ka siis oli ta pigem napi- kui paljusõnaline.

Ta valitses ja kontrollis oma suhteid tõepoolest vaid ise, talle endale teadaolevate reeglite kohaselt. Ehkki paljud pidasid teda amoraalseks, olid tal tegelikult vist ikka päris kindlad põhimõtted.

Katkend alustamata romaanist

2011-03-20T21:23:00.001+07:00

"Kas sa kardad?" küsis mees sosinal.

"Ma ei tea." Naine liigutas ennast. "Mis siis?"

Kardinate vahelt immitses nõrka valgust. Kell tiksus, aeg seisis. Hommikuni oli igavik.

Võis olla aasta 1963 või 2018. Vahet pole. Aga sealt see tuleb. On alati tulnud. Surm. Võit. Valu. Armastus.

Me kõik kardame.

Surma, võitu, valu, armastust... Eriti seda viimast. Eriti siis, kui me pole enam eriti noored.

Valu saab vältida, võit ei olegi nii oluline, surm tuleb nii või teisiti, kuid armastus tuleb nii, nagu seda kuidagi pole võimalik ette näha.

"Mina kardan," ütles mees.

Paus

2011-03-13T16:35:00.001+07:00

Seekord jutukest ei ilmu.

Valimisjutt

2011-03-06T03:32:00.004+07:00

1968. aastal ilmus eesti keeles Robert Escarpit' romaan nimega Literatron, Henno Rajandi tõlkes. Prantsuskeelne originaal oli välja tulnud 1964. aastal. Seal oli palju asju, mida võiks praegugi edukalt meenutada.

Üks idee, mis seal raamatus oli läbi mängitud, seisnes selles, et seada valimistel üles täiesti uus ja tundmatu kandidaat, kelle programm ja valimiseelsed kõned aga kordaksid täpselt ja sõna-sõnalt rahva enda arvamust poliitika kohta.

Ja selline see oli:

"Mida enam poliitika muutub, seda enam on ta üks ja seesama. Suured sulid sõidavad tõllas, väikesed ripuvad võllas. Kõige targemad on veel need kõige rumalamad."

Ja nii edasi, umbes terve lehekülg. Viimane lause oli:

"Vaja mõni maha lüüa, küll siis asi paraneb."

Too kandidaat esitas seda teksti kõikidel valimiseelsetel koosolekutel ja kogunemistel. Sama tekst oli ka kõikidel tema valimisplakatitel. See oligi kogu tema valimisprogramm.

Ja ta võitis suurelt.

Natuke vist sarnane ka "Ühtse Eesti Suurkogu" katuselt karjutud mõtteavaldustega.

(Kusjuures, vaatan praegu, et polegi see raamat maailmas eriti tuntud. Autor ise sündis Saint-Macaire's 24. aprillil 1918 ja suri 19. novembril 2000 Langonis. Tõlgitud on see raamat veel ungari ja vene keelde. Vist ka inglise keelde. Suht unustatud asi. Aga väärt meenutamist ja ülelugemist. Seal on palju muudki vaimukat ja huvitavat.)

Vabakaubandus

2011-02-27T01:47:00.004+07:00

Tundub, et kohe-kohe, juba sel kevadel, saab allkirjad Euroopa Liidu ja India vaheline vabakaubanduslepe. Kaua oodatud, kaua ette valmistatud ja pikalt-põhjalikult läbi räägitud.

Ratifitseerimine võtab muidugi veel aega. Aga siiski.

Kolumbus, kes kunagi tahtis leida otseteed Euroopast Indiasse, võib rahul olla. See tee on nüüd leitud. Ja varsti ka avatud.

Puudutab see aga täiesti otseselt ja vahetult ka meie armast kodumaad kui Euroopa Liidu täieõiguslikku liiget.

Avanevad võimalused on kirjeldamatud. Nii importijaile kui eksportijaile. Kannatavad selle pärast ehk vähesed omamaised tootjad, kes peavad sarnaste kaupade hindu alandama või muidu kuidagi muid võimalusi leidma. Usutavasti neid eriti palju ei ole.

Aga teine uudis võiks olla see, et just praegu on algamas läbirääkimised vabakaubandusleppe sõlmimiseks ka Tai ja Euroopa Liidu vahel.

Igatahes on mitmed ringkonnad Tai maal päris murelikuks muutunud. Nii näiteks toimusid lausa meeleavaldused. Alkoholivastased. - Või, kuidas neid peaks eesti keeles nimetama? - Karskusliikumise aktivistid? - Aga see selleks. - Neile nimelt ei meeldinud, et seoses Tai ja Euroopa Liidu vahelise vabakaubandusleppe võimaliku sõlmimisega kaotatakse imporditollid alkohoolsete jookide pealt ning need võivad tai inimeste jaoks muutuda liiga odavaks ja kättesaadavaks.

Aga ega see lepe ju ainult alkoholikaubandust puuduta. See kaotab või vähendab tolle ka kõikidelt teistelt kaupadelt ja teenustelt. Mõlemas suunas.

Alates siidiussidest ja lõpetades männikäbidega. Kui sümboleid kasutada. Võiks mõtelda selle üle ning teha ettevalmistusi, Eesti eksportöörid ja importöörid.

Vabakaubandus on see trend, mis maailmas üha laialdasemalt jõudu kogub. See tähendab kaubandust ilma piiranguteta, ilma tollideta, tariifide, lõivude ja kvootideta. Ka ilma subsiidiumite või toetuste või mistahes muude soodustusteta.

Ei ole see idee aga kuigi vana. Tollid ja piirangud on kaubanduses kestnud palju kauem. Ja miks? - Sest iga riik ja iga valitseja tahab ju midagi saada. Et, mis mõte on siis üldse riiki valitseda, mis mõte üldse siis riigil on, kui selle piiridest võib igasuguseid asju üle vedada, ilma et see riigile midagi sisse tooks?

Lisaks sellele ka veel see jutt, et meie tark, usin ja töökas rahvas jääb kohe nälga ja sureb välja, kui turule tuleb miski odav välismaine saast.

Enamik sõdu on peetud just nimelt kaubanduslik-majanduslikel põhjustel. Ressursside ja turgude nimel. Kellel on rohkem, see hoiab endale ega lase teisi ligi. Paneb piirid ette. Jagab ja valitseb nagu ise tahab. - Ja kui see mõnedele teistele ei meeldi, siis tuleb end nende eest kaitsta. Ehitada müürid ja kaevata vallikraavid. Sest need teised ju muudkui ähvardavad, nõuavad endale ning kui sellest ei piisa, alustavad sõda.

Selle idee nimi on merkantilism. Oma lihtsaimas vormis eksisteeris see, tõsi küll, veel sõnastamata ideoloogiana, juba väga ammustest aegadest alates. Sest mida muud senjöörid, lordid ja härrad, kõik need vürstid ja hertsogid, ordumeistrid, paavstid ja kuningad ja keisrid tahtsid, kui mitte rikkust oma maavaldustesse ja võimu nende üle.

Üks merkantilismi mõtteviise oli näiteks väga lihtne: rikkuste loomiseks tuleb müüa rohkem ja osta vähem. Importi käsitleti kui sõltuvust ning seda tuli igati vältida. Ekspordis aga nähti edu, laienemist ning seda tuli igati soodustada, uusi turgusid leida ja vallutada jne. Ning otse loomulikult peeti määrava tähtsusega asjaoluks ressursside, loodusvarade omamist ja juurde hõivamist.

Pole vist vaja lisadagi, et nende ideede valguses valitses peaaegu kõikide riikide ja riigikeste vahel lakkamatu konkurents, kadedus, umbusk ja vihkamine.

Merkantilism toetas laialdaselt ka majanduslikku survet töötavale rahvale, pidas õigeks tööliste ja talupoegade ekspluateerimist, nende jätmist vaesusse. Eesmärgiks oli tootmise suurendamine, mitte tarbimise. Lisaraha, vaba aeg või haridus madalamatele klassidele pidavat vältimatult viima lohakusele ja laiskusele ning seega kahjustama majandust.

Majandussüsteemi nähti nagu null-summaga mängu, milles ühe osalise edu tingib teise kaotuse. Et midagi saada, tuli see kelleltki ära võtta. Ning seega ei saanudki olla võimalust mingisuguse üldise kasu saamiseks.

See oli läänemaailmas valdav ideoloogia 16. sajandist kuni 18. sajandi lõpuni. Ning see ideoloogia oli ka peamine sõdade, koloniseerimiste ja ekspansioonide põhjustaja neil aegadel ning hiljemgi.

See, millest me aga praegu siin räägime, on aga hoopis tänapäevane vabakaubanduse idee, mis hakkas saama laiema leviku osaliseks alles 18. sajandi lõpuveerandist. Ei tahaks seda lugu siin liigselt faktidega koormata, kuid Adam Smith ning David Ricardo on need nimed, mida vabakaubanduse idee loojatena lihtsalt peab nimetama. Nende töödele tuginetakse siiamaani.

Just nende töödest tulenevad mitmed väliskaubanduse ja tänapäevase majandusteaduse elegantsed seadused. Eelkõige Comparative Advantage. (Võrreldavate eeliste printsiip.) Väga lihtsalt on võimalik näidata, et isegi ebavõrdsete partnerite vahel on koostöö palju kasulikum kui röövimine, varastamine või petmine. Selleks ei ole vaja kõrgemat matemaatikat.

Üks näiteid, mida tihtipeale tuuakse, et selgitada selle printsiibi toimimist, on järgmine. Satuvad üksikule saarele kaks meest. Üks on noor, tugev ja terve, teine aga vana, nõrk ja haige. Igas mõttes on üks teisest üle. Kuidas korraldada koostöö, et see oleks mõlemale kõige kasulikum? - Selgub, et kõige parem koostöö tekib siis, kui vanemale mehele jäävad need tööd, kus tema võimed nooremaga võrreldes kõige vähem erinevad.

Ehk teisiti - kui suur ja rikas ning väike ja vaene riik sõlmivad omavahel vabakaubanduslepingu, siis kokkuvõttes võidavad nad mõlemad rohkem kui kumbki omaette hoides.

Need ja mitmed teised arusaamised aitasid kaasa sellele, et maailma hakati nägema enam mitte niivõrd võitlevate ja konkureerivate riikide kogumina, vaid pigem ühisel turul tegutsevate kaubandus- ja majanduspartneritena.

Aga läks veel sajand ja rohkemgi, enne kui hakati astuma reaalseid samme selleks, et seesugust ühist edu saavutada.

Kusjuures, siinkohal tuleks vahemärkusena mainida, et ei ole see vabakaubandus midagi nii väga enneolematut siin päikesesüsteemis. Tundub, et just see oligi mitmete tsivilisatsioonide majandusliku õitsengu põhjuseks. Ning see näis kehtivat nii Vana-Egiptuses, Vana-Kreekas ja Roomas kui ka omaaegses Bengaalis ja Hiinas. Ka Hollandi majandusliku tõusu tõi pärast Hispaania ülemvõimu murdumist, paljude analüütikute arvamuse kohaselt, just nimelt nende vabakaubanduspoliitika.

Aga, vastupidi, 20. sajandi kaks maailmasõda ja paljud varasemadki sõjad olid suuresti põhjustatud just merkantiilsest poliitikast ja majanduslikest-kaubanduslikest tingimustest.

"Kui kaubad ei saa üle piiride minna, siis hakkavad üle piiride minema armeed," on ütelnud Frederic Bastiat, 19. sajandi prantsuse liberaalne majandusteadlane. Ja tal on õigus. - Mida rohkem vabadust, seda vähem vägivalda. Ja vastupidi.

Muidugi on see suur lihtsustus. Maailm on tegelikult palju keerulisem, seoseid on märksa rohkem. Aga see tendents on täiesti ilmne. Ei pea ainult endale hoidma kõike, mis sul on. Vabalt võivad ka teised seda asutada. Ja see on kõigile kasulik.

Vabakaubanduse idee peamised vastased on olnud protektsionistid. Nende mõtteviisi kohaselt tuleb ikkagi ja eelkõige kaitsta ja eelistada omamaist, kuna vabakaubandus seda kipub kahjustama.

1930. aastal ajakirjas Punch ilmunud karikatuur kujutab seda mõttelaadide erinevust väga ilmekalt. Tol ajal käis Suurbritannias poleemika vabakaubanduse ja protektsionismi ideede vahel.

Praegune Euroopa ühinemine on toimunud juba ühe pikema rahu-perioodi jooksul selle maailmajao ajaloos. Ning see ühinemine algas just nimelt omavaheliste tollipiiride järk-järgulisest kaotamisest.

Praeguseks on praktiliselt kogu maailm kaetud kahe- või mitmepoolsete vabakaubanduslepingutega. Kahepoolseid lepinguid, kus kummakski pooleks võib olla ka juba mõni olemasolev vabakaubandus-ühendus, on kõige rohkem. Kõik tolli- ja rahaliidud, ühisturud, majandusühendused jmt on suunatud samuti piiride ja tõkete kaotamisele ning kujutavad endast samuti vabakaubanduspiirkondi.

Veelgi enam vabakaubanduslepinguid on praegusel ajal veel alles ettevalmistamisel. Nii et õigupoolest ollakse alles teel tõelise ülemaailmse vabakaubanduse poole.

Ei saa jätta märkimata, et kogu selle vabakaubanduse liikumisel on juhtivat rolli mänginud Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO) ja selle eelkäija, Üldine Tolli- ja Kaubanduskokkulepe (GATT).

Väärib ka märkimist, et vabakaubanduslepped ei hõlma tänapäeval ainult kaupade vaba liikumist vaid ka teenuseid, tööjõudu ja investeeringuid. See tähendab muu hulgas ka näiteks hariduse ja arstiabi ühesugust kättesaadavust, sarnaseid töö- ja palgatingimusi, ettevõtluskeskkondi, intellektuaalse omandi kaitset jpm.

Vabakaubandusest on saanud tegelikult juba nagu usuküsimus. See tundub olevat nagu imerohi, mis toob rahu ja õnne maa peale, suurendab jõukust, tagab turvalisuse, hoiab ära sõjad, näljahädad ja kõik muud õnnetused.

Ime või mitte, aga alates vabakaubanduse laiemast levikust pärast Teist Maailmasõda ei ole maailmas tõesti toimunud ühtegi suuremat sõda. Ja elatustase on tõusnud kõikjal.

Kuid endiselt on ka kahtlejaid. Protektsionistide väiteil ei pidavat Comparative Advantage printsiip töötama kapitali vaba liikumise korral ning samuti siis, kui mõnel osapoolel esineb märkimisväärne tööpuudus või tööjõupuudus. Ühtlasi ei soovitata vabakaubanduse liigset rakendamist veel väga algelistes majandustes.

Üldiselt ollakse seisukohal, et mingisugused protektsionismi sugemed, mingid kontrollid või piirangud võiksid jääda ja ehk isegi peavad jääma alles. Absoluutne vabadus on nagunii utoopia ja illusioon.

Kindlasti on õigus neil, kes juhivad tähelepanu asjaolule, et raha ja kasumlikkuse kõrval on veel väga palju muidki väärtusi. Aga, noh, sõdade ja viletsuse keskel ei saaks vist neid muid väärtusi nagunii eriti hinnata...

Eesti Majanduse Teatajas ilmunud artikkel.

Jaan Kaplinski 70

2011-02-20T04:19:00.003+07:00

Ma tean küll, et ei tohi kellegi kohta halvasti mõtelda ega arvata, ammugi mitte siis veel rääkida või kirjutada. Ja eriti mitte siis, kui see keegi on sinust kümmekond aastat vanem, paljude teenetega, mõjudega, ajalooga.

Ja ega ma mõtle ega arvagi midagi halvasti. Samal ajal kui mitmed seda teevad ja on teinud. Tean inimesi, kes teda hingepõhjast vihkavad. Nende hulka ma nüüd küll ei kuulu.

Aga mingi pettumus nagu siiski on. Ja ma tean ka, mispärast.

Me kõik oleme kunagi kedagi uskunud ja usaldanud. Me kõik oleme olnud armunud.

Ja küllap on paljudele ka tuttav see tunne, kui sulle ütleb keegi oluline inimene, et ei-ei, ma olen muutunud, ma pole enam see, ma ei taha olla enam see, kes ma olin varem...

On neid kirjanikke ja ka muid inimesi olnud, kes on niimoodi muutunud. Ja see on nende õigus, muidugi. Igaühel on õigus muutuda just nimelt siis ja just nimelt nii nagu ta ise tahab.

Olin ma ise ka näiteks kunagi hilisteismelisena jahe kosmopoliit. Pidasin rahvuslust naeruväärseks ja piiratuks. Aga vaid mõned aastad hiljem olin ma Eesti eest väljas kogu hingega. Hea mitukümmend aastat. Aga viimastel aegadel olen selles suhtes taas skeptilisem. Tean väga hästi, kuidas seda mulle ei andestata.

Kirjanikel on selles suhtes vist eriti raske. Sest see, mis on trükis ilmunud, ju ei kao kuhugi. Raske, lausa võimatu on sellest lahti ütelda. Kuidas sa siis muutuda saad?

Lev Tolstoi mõistis vanas eas hukka kogu oma senise loomingu. "Sõda ja rahu", "Kreutzeri sonaat" ning "Anna Karenina" sealhulgas. Ütles lahti. Needis ära. Ei tahtnud ennast enam sellega siduda.

Samamoodi ka tema, kes aastakümneid hiljem, justkui kerge kahetsusega mainib:

Ma olen ise olnud luuletaja, ma tean
endast rohkem kui need, kelleni jõudsid
ainult mu noorepõlve helisevad, kaunid värsid
nagu:
Oi surma lättena puhast
seda maad kus me kohtume kõik
ja kelle kujutluses ma muutusin
poeediks, postamendi-Jaaniks.

Jaan Kaplinski, "Õhtu toob tagasi kõik", 1985.

No mina ei tea. Mulle mõjuvad need tema kunagised värsid küll endiselt ja võimsalt. Ja mida too luuletaja endast teab või teadis tol ajal, ei huvita ega eruta mind eriti üldse nii väga.

Looming loeb. Hetk loeb. Mõju on see, mis loeb ja tähendab.

Sa võid endale kuuli pähe lasta või kogu oma loomingust lahti ütelda, aga see jääb ju ometi alles ega kao kuhugi.

Muutu oma isiklikus elus, palun väga, miks mitte. Saa teiseks, arene, ütle lahti kõigest.

Aga jäta ometi inimestele siiski võimalus elada sinuga koos ka sinu tolles loomingus, palangus, võtta sind ja mõista sind nondes hetkedes, kui sinust tulid need värsid...

Aga jah, tõsi, nagu Henrik Visnapuu kirjutas:

Nii ilus on surra kui oled noor,
Nii päikesen magama minna.

Ungarlastel Sándor Petőfi, meil Kristjan Jaak Peterson ja teisigi. Noorelt surnud poeete on kõigil rahvastel...

Aga mida teha siis, kui kirglik poeet võtab kätte ja, olge lahke, ei suregi noorelt? Saab hoopis vanemaks ja targemaks?

Kas tal on õigus muutuda?

Miks aga tõuseb seejuures tema "mina" esiplaanile? Miks minnakse vananedes isiklikumaks? Annab see midagi juurde, lisab see midagi veel vahetumat, tõelisemat? Kas tõesti vanad inimesed hakkavad uskuma, et nende isik peaks kõigile huvi pakkuma ja rohkem isegi sellest, mida nad räägivad ja kirjutavad?

Ja, lõpuks, kumb õieti on ülbem, arrogantsem? Kas see, et sa kuulutad jõuliselt ja pidulikult oma tundeid ja nägemusi - või see, kui sa justkui tagasihoidlikult teatad ja seletad:

ma olen ise olnud luuletaja, ma tean
endast rohkem...

Mina ei tea. Aga mulle meeldib rohkem siiski esimene. Oli jah ülbem ja jõulisem. Aga ka sügavam ja parem.

Lugege ise.

See on Jaan Kaplinski, "Tolmust ja värvidest", 1967.

MIDA SAAB VASTATA NEILE
kes sinult vastust ei küsi
kõik mis sai valmis eile
täna sõrmis ei püsi

sihid mis raadasid ise
on võõrad ja tummad ja kurjad
ja ette su otsimise
taas kummuvad mägede turjad

must mets hõikas tagasi rajad
juured vaikivad jalus
asjata jälgesid ajad
olnud vihas ja valus

sest sild see vastus ei ole
vaid sildade põletamine
ladvad kõiguvad ela ja ole
pilved lähevad tõuse ja mine

ja valgus sind tabab kui piik
üks valgus murdub su silma
jah tõesti see kuningriik
ei mahu ühte maailma

Kuidas raha ära anda

2011-02-13T19:32:00.002+07:00

Probleem on olemas. Sest ära anda ta ju tuleb. Varem või hiljem, nii või teisiti.

Aga kuidas teha seda nii, et sellest miskit jama ei tuleks? Kuidas anda raha ära nii, et selle eest veel juurde ei peaks maksma?

Tuleb seda raha ju igalt poolt. Eriti hull on siis, kui kuskile tööle oled sattunud. Siis nad lausa topivad seda sulle. Vägisi ja pidevalt.

Aga muidu ka. Ei saa sa ühtegi liigutust teha, kui selle eest ei makstaks. Ikka küsivad kohe, et kuidas ma sulle selle eest... Ja kuidas sa ütled, et, oh, pole vaja. Et, ära muretse. Et, ma niisama, heast südamest.

Ei saa ju. Kohe hakkavad kahtlustama. Kohe hakkavad mõtlema, et mida sa plaanitsed. Hakkavad eemale hoidma ja teisigi hoiatama. Seetõttu on alati lihtsam raha vastu võtta. Vähem jama.

Ja nii teda muudkui koguneb. Ja nii seda muretki koguneb. Et kuidas sellest lahti saada.

Algul mõtled küll, et, milles küsimus, lähen poodi ja ostan igasuguseid mõttetuid asju. Aga mis sa nendega peale hakkad? Kuhu sa nad paned? Kuidas sa neid hoidma kavatsed hakata?

Sest ära viskamine on kohe jälle ju kulu. Prügivedu ja nii edasi. Maksad peale veel nii et silm ka ei pilgu. Mõtled küll, et said raha tasuta ära anda, aga oh ei. Kaugel sellest.

Miski söögikraami ostmine on veel hullem. Kuna ära visata ei saa, siis tuleb see sul lihtsalt ära süüa. Aga sa tead ju väga hästi, mis sellega kaasneb. Kolesterooli tase tõuseb, veresooned ahenevad, süda hakkab lööke vahele jätma. Ja kõhukene muudkui kasvab, kilokesi tuleb ikka juurde...

Veelgi hullem on selle mahajoomine. Sest alkohol teeb ju su lolliks. Hakkad rumalat juttu rääkima, kaotad tasakaalu, unustad asju, ägestud ilmaasjata. Halvemal juhul teed kellelegi või iseendale haiget, satud politseisse või haiglasse või surnukuuri. Jama rohkem kui vaja.

Jah, on ju naised veel. Või, litsid, nii nagu keegi tahab öelda. Võiks ju nendele anda. - Aga ei saa. - Sest mida rohkem sa neile annad, seda rohkem nad sinuga tegeleda tahavad. Ja neist päriselt lahti saamine läheb sulle juba väga kalliks maksma. Kui see muidugi üldse õnnestub.

Kerjused, jah, tõsi. Need justkui ainult nagu raha tahavadki. Aga palju sa neidki jõuad sellega varustada. Annad ühele, annad teisele. Varsti on nad sul juba ukse taga. Elada ei lase. Ja ära ajada ei saa sa neid enam. Rahaga igatahes küll mitte.

Võid ju igasuguseid loto või loterii pileteid osta, kasiinodes mängida ja nii edasi. Varustad vastavate õnnemängijate korraldajaid oma rahaga. Ometi jääb seejuures kummitama võimalus, et hoopis võidad ise midagi. Olgu pealegi, et see on praktiliselt võimatu, aga siiski. Oht on täiesti olemas. Ja see teadmine mürgitab.

Mis siis üle jääb? Kuhu raha panna nii, et see sulle midagi maksma ei läheks ja et sulle jama ei tuleks?

Ei saa ju lihtsalt maha visata. Sest ikka leidub keegi, kes selle kohe üles korjab ja sulle tagasi tahab anda. Inimesed on juba nii lihtsad ja ausad.

Mis veel?

Kirikud, kogudused, templid, kloostrid? Haiglad, hooldekodud, lasteasutused, heategevuslikud fondid?

Et annetad lihtsalt ära ja ongi kõik hästi. Läheb nagu Jumalale või jumalariigile ja sul pole enam sellega midagi tegemist.

Jälle vale mõte!

Ikka hakatakse sind meenutama. Ikka pannakse sind tähele või sinu nimi kuskile kirja. Ja isegi kui anonüümselt annetad, ikka saad sa selle eest midagi vastu. Õnnistust. Pattusid andeks. Paremat karmat. Õnne ja rahu igatahes ja kõigepealt.

Aga kas sa seda siis tahtsid?

Üledoseerimine

2011-02-06T03:36:00.002+07:00

Jäin ükskord mõtlema. Et kas pole peaaegu kõigi inimlike hädade, murede ja probleemide põhjuseks üledoseerimine. - Oskamatus piiri pidada, mõõtu hoida.

Vaata näiteks kasvõi kõige lihtsamat nähtust - liiga purjus inimest, kes ilmselgelt pole tahtnud sellisesse seisundisse jõuda. Ometi jõudis. Sest ta ei pidanud piiri. Doseeris üle. Ja, oh kui palju on ju neid, kes on läinud teise ilma palju tugevamate narkootikumide üledoseerimisega. Sadu kuulsusi sealhulgas.

Aga üle võib doseerida ka nikotiiniga, kohviga, šokolaadiga. Vabalt võib ennast surnuks süüa. Ja süüaksegi. Sest mida kõik need südame- ja veresoonkonna haigused enimlevinud surmapõhjusena siis muud tähendavad, kui et need inimesed on valesid toitusid söönud, liiga kaua ja liiga palju.

Kuid ega siis ainult mürkide ja kahjulike ainetega üle doseerita. Liialdusi, üle piiri minekuid, äärmusi ehk ekstreemsusi kohtab kõigis eluvaldkondades. Ja head ei tee need kellelegi.

Kes võttis endale midagi liiga südamesse. Kes vihastas ülemääraselt kellegi peale. Kes töötas ennast surnuks. - Need kõik on ju samuti üledoseerimised. Liialdused.

Vist on oma osa selles ka spordi- ja eriti muidugi tippspordi-kultusel. Kui iga päev kuuleb, näeb ja loeb, kuidas keegi on ennast ületanud, kedagi võitnud, uue rekordi püstitanud - siis paratamatult hakataksegi mõtlema, et tuleb ikka endal ka rohkem pingutada, tuleb ka endast maksimum anda.

Ja kõik need edetabelid ja konkursid ja pingeread. Ja kogu see suhtumine, et iga võit on kellegi kaotus. See saavutus-ühiskond. Veel suurem, veel ägedam, veel võimsam. Ning veel ülbem, veel tigedam, veel vihasem. Justkui peaks kogu aeg millestki üle olema, midagi ületama. Nagu oleks elu mingi võistlus.

Ning ega siis ainult see võidujooks. Ka takistavad ja pidurdavad liialdused on üle doseerimised. Liigne kontroll, lakkamatu kamandamine, pidev jälgimine. Liigne hirm, kartus, igasuguste asjade ette kujutamine. Pisiasjade suureks puhumine. Ülemäärane ettevaatlikkus ja usaldamatus. Head ei too nad kellelegi.

Ülereguleerimine. Ülemõtlemine. Ületähtsustamine. Nagu ei olekski võimalik rahulikult ja mõõdukalt elada.

Ja siis tuli meelde, et kõikide aegade targad on sellest kõigest juba ammu ja palju kordi rääkinud. Ikka, et ole mõõdukas. Nii mõtetes, sõnades kui tegudes. Pea piiri.

Nagu Vana-Hiina tark Lao-zi:

Kõike korraga ei saa. Pole vajagi. - Kaua sa seisad varvastel? Kaua sa kõnnid pikkade sammudega? - Soovid toovad kurja. Rahutus toob pahandust. Tahtmine toob õnnetust. - Kui tead, et piisab, siis ka piisab.

Aga kes siis selliseid tarkusi kuulab, eks ole. Igav kuidagi, kui peab kogu aeg mõõdukas olema ja piiri pidama?

Ajalehes 'Õpetajate Leht' ilmunud lugu.

Teateid teistest universumitest (2)

2011-01-30T18:40:00.002+07:00

Kaua aega oli mind piinanud teadmine, et ma ei jõua valmis. Eksam, arvestus, lõpetamine või miski muu väga oluline muudkui läheneb, aga mul on kõik õppimata, harjutamata, ette valmistamata.

Paanika, mure, süütunne, ahastus. Sest kõik ju loodavad minu peale. On minuga arvestanud. Nii perekond kui õpetajad, kõik.

See teema, see olukord oli kordunud ja piinanud mind juba kaua aega.

Aga seekordses unenäos võtsin ennast kokku.

Parajasti olid mureks minu muusikaõpingud. Lõpetamine oli ukse ees, aga lõpukava oli mul täiesti õppimata. Eriti need kaks klaverisonaati või fuugat, mida ma pidin just oma õpetajale minema ette mängima. Teadsin, kui nõudlik ta on. Teadsin, kuidas ta mind usaldab. Ja ma tõesti ei tahtnud talle pettumust valmistada, teda alt vedada. Piinlesin pikalt, teadmata, mida teha.

Tavaliselt sel kohal olin ma üles ärganud. Paanikas, stressis, väga halvas tujust. Aga seekord jõudsin päästva ideeni.

Läksin tundi, kus mind juba oodati. Seal oli minu klaveriõpetaja ja veel inimesi minu perekonnaringist.

Astusin nende keskele ja teatasin:

"Ma tahaksin teha avalduse."

Kõik jäid mind tähelepanelikult kuulama.

"Nagu te teate, õpin ma praegu kahes, ei, koguni kolmes koolis. Sealhulgas ülikoolis..."

"Kiievi ülikoolis ka," ütles keegi vahele, kuid parandas end kohe: "Ah ei, seal sa ju õpetad..." See oli tõsi.

"Nõnda siis," jätkasin ma, "olen ma jõudnud otsusele, et ma sel aastal oma muusikaõpinguid ei lõpeta."

Ehk, teisiti öeldes, jään viimast kursust kordama, mõtlesin ise samal ajal.

Õigupoolest olid kõik juba minu avalduse algusest peale sellest aru saanud ja mõistva suhtumise võtnud. Ei olnudki mingit pettumust ega pahandamist.

Palusin oma õpetajal korraldada koolis kõik vastavad formaalsused, et ma ise ei peaks nendega tegelema ning ta pidaski seda loomulikuks.

Ärkasin väga heas meeleolus. Nagu mingi ammune painaja oleks kadunud.

Selline tunne oli, nagu tahaks välja minna ja teistega ka seda jagada. Julgustada inimesi midagi sarnast tegema. Või lihtsalt pakkuda neile oma rõõmsat meelt.

Kusjuures, veel mitmetel järgnevatel öödel, mitmetes järgmistes unenägudes oli see taustateadmine, et selle asja pärast pole mul vaja muretseda, see on kaelast ära saadud.

Nii et see kergendustunne läbis mitmeid paralleelseid universume.

Teateid teistest universumitest

2011-01-23T05:01:00.004+07:00

Neile, kes pole varem neid teateid saanud, mõned lingid:
Unenägude Teooria ja Paralleelsed Universumid. Õigupoolest peaks vist selle temaatika jaoks eraldi blogi tegema kunagi. Aga see selleks.

Jõudsin sellisesse maailma või olekusse, kuhu polnud varem jõudnud.

Terje teadis ja viis. Ta oli seal palju kordi varem olnud, tundis end seal nagu kodus. Kõigepealt tuleb minna sinna, teatas ta. Seal üles soojeneda. Ja siis juba edasi.

See "sinna" oli miski klubi või diskoteek. Hästi mõnus, muidugi. Aga mitte see polnud oluline.

Oluline oli see piirkond, see maailm või olek ise.

Nagu linnaosa, kusjuures, eriti mitte suur. Vaid kolm-neli hoonet, võibolla midagi veel. Aga seal on kõik teistmoodi. Nagu miski nõidus või maagia valitseks. Seal võib kõike sellist juhtuda, mis tavaliselt ei juhtu. Aga see pole üldsegi mitte ohtlik või hirmutav. Pigem mõnus ja huvitav. Hästi mõnus lausa.

Sinna juba minnaksegi teistmoodi olekus. Sa lähed sinna oma uue karakteriga, omaenda loodud tegelaskujuga, mis võib sinu tavalisest olekust radikaalselt erineda, kuid võib olla ka üsna sarnane.

Terje näiteks ei erinenudki eriti. Vaid tema ronkmustad juuksed olid veelgi efektsemad. Nojah, kindlasti ka midagi muud, mis kohe välja ei peagi paistma.

Aga nägin seal igasuguseid. Nii kummaliste inimeste kui ka loomade või lindude või roomajate kujulisi. Jubedaid ja ahvatlevaid. Nii nagu keegi ennast ise oli tahtnud esitleda. Aga seda kõike nii möödaminnes. Ei hakanud kellegiga eriti suhtlema, eriti esimesel korral. Ehkki nägin ka mitmeid tuttavaid, eemalt.

Ma ise läksin sinna üsna endasugusena. Vähemalt enda arvates. Vähemalt ei üritanud midagi muuta. Küll jõuab.

Kuskil paari-kolme päeva hiljem jälle sinna minnes suundusin tollesse klubisse või diskoteeki, mida Terje oli esimesel korral soovitanud "ülessoojenemiseks". Aga seekord oli seal miski jama. Nojah, seal see ongi kogu aeg miski jama. Sellepärast sinna minnaksegi. See ongi see erilisus, see maagia.

Seekord ei lastud üldse sisse sinna klubisse. Tuli oodata. Ja lisaks kõigele ilmusid miskid automaatrelvadega varustatud tegelased, kes, olge lahked, hakkasid sinna sisse, mingil vaid neile teada oleval põhjusel, tulistama.

Taandusin vaikselt ja läksin niisama ringi vaatama.

Tegelikult oli see minu jaoks ju alles teine kord seal olla. Päris huvitav.

Ega ma muidugi kõike mäleta, mis seal toimus. Nagu ikka, unenägudes. Aga mõned asjad siiski jäid meelde.

Mingi moment oli, mil tõusin lendu. Ja mõtlesin, et, näe, see ongi see omadus, mis mul on. Mis just siin on see minu omadus. Sest igaühel siin on midagi erilist, mingi maagia. Ja see on see, mis on siis siin just minu puhul eriline.

Olin nimelt oma paljudes teistes unenägude-maailmades korduvalt samamoodi lennanud, vastavalt vajadusele ja olukordadele. Kuid nondes teistes oli see olnud nagu vahend, abinõu, võimalus. Liikumiseks. Ei midagi erilist, aga samal ajal eriline siiski, küll.

Kuid selles maailmas oli see teistmoodi. Igaühel olid siin omad võimed. Igaühel erinevad, väga huvitavad, hämmastavad ja põnevad. Aga see oli siis nüüd see minu võime, minu eripära. Mitte et keegi oleks seda kuidagi eriti imetlenud või tähele pannud, aga ma ise teadsin, et see on nii. Seda võimet ei olnud igaühel.

Tõusin just niimoodi, aeglaselt lennates mingile platoole, kus suurem seltskond lebotas. Võtsin koha sisse. Hästi mõnus seltskond oli. Just seesugune, mis mulle alati on meeldinud.

Kusjuures, tundsin ära oma kõrval miski tegelase, kooliajast. Meie klassi kõige inetum tüdruk. Ja nüüd oli ta siin, täitsa kobe, suht pandav isegi. Ehkki mitte minu jaoks. Lobisesime niisama, päris pikalt. Ning jutuks tulid isegi päris intiimsed elulised pisiasjad. Aga see selleks.

Muretsesin veidi sellepärast, et polnud Terjet näinud veel. Ega see polnudki oluline, aga siiski, oleksin tahtnud temaga siin jälle kokku saada.

Mingil hetkel möödus keegi mu selja tagant ja libistas käega üle mu pea. Vaatasin üllatunult üle õla. Too vabandas, öeldes, et oli mind pidanud kellekski teiseks. Andsin muidugi andeks ja lisasin, et ma ise kah otsin või ootan kedagi.

Aga jah, Terjet ma tol korral seal ei näinudki. Või siis, et ärkasin üles enne kui nägin.

Miskeid sündmusi oli seal veel, mida mäletasin hiljem suht katkendlikult.

Olime näiteks mingis baaris ja lobisesime niisama, kui järsku märkasin, et see baar või see koht, kus me olime, oli liikuma hakanud. Veidi asja üle aru pidades sain aru, et seda ja veel mingit kohta nagu lükatakse edasi. Veidi üle ääre vaadates nägin, et meie baaril olid rattad all. Kusjuures, esimesed rattad, veidi suuremad, ei veerenud vaid libisesid. Üksnes tagumised rattad käisid tõepoolest ka ringi.

"Programmi viga," mõtlesin heatahtlikult.

Hästi hea ja mõnus tunne oli seal olla. Veel kaua pärast ja tagantjärgi ka, kogu järgneva päeva. Tahtsin väga järgmisel ööl unenägudes jälle sinna sattuda, aga enam ei sattunud.

Aga küll ma kunagi jälle saan sinna, kindel see.

(Muide, Teet Kallas on oma romaanis "Heliseb-kõliseb" samasugust maagilist maailma kujutanud.)

Lantimine eesti moodi

2011-01-16T17:00:00.005+07:00

"Lantimine" tähendab kontakti otsimist vastassoost isikutega, tüüpiliselt baarides, kohvikutes, restoranides, klubides, diskoteekides ja muudes avalikes või meelelahutuskohtades. See sisaldab nii kontakti otsimist kui ka tutvuse sobitamist ning võimaluse korral edasist arengut ka millekski intiimsemaks.

Kuidas käib lantimine eesti moodi?

"Läheks välja," pakub üks.

"Okei," ütleb teine.

Ja minnakse esimesse kõrtsi/baari, kus võetakse mõned joogid. Nagu alustuseks. Ja nagu julgustuseks.

Vaadatakse ringi. Publiku hulgas on mitmeid vastassoo esindajaid, aga keegi ei pööra meie lantijatele tähelepanu.

"Siin pole küll midagi teha," ütleb üks.

"Liigub edasi," ütleb teine.

Ja nii liigutakse ühest kohast teise. Aeg-ajalt mainitakse:

"Õhtu veel poisike!"

Kuni jõutakse mingisse eriliselt rahvarohkesse kohta.

"Ohhoo," ütleb üks, "materjali paistab jätkuvat."

"Tundub nii," kinnitab teine.

Võetakse järjekordsed joogid ja jäädakse pikemalt istuma. Õhtu ju veel alles poisike.

"Sa vahi seda," ütleb üks.

"Ah, mis sa tast vahid, tal oma polt kaasas ju!" ütleb teine.

Mõlemad vaikivad.

Siis ütleb teine:

"Vau, mihuke just läks mööda!"

"Pipar, kaugelt näha ju," ütleb esimene. Ja lisab: "Aga vaata toda seal!"

"Uh," ütleb teine, "kas sa juba nii vanu oled panema hakanud?"

Ja nii see aeg möödub.

Kõigil vastassoo esindajatel on midagi viga. Kes on liiga vana, kes liiga paks või muidu kole. Mõni on liiga loll, teine jälle liiga tark. Mõni on liiga üles löödud. Mõni on lits.

Aga õhtu on endiselt veel poisikene.

Kuni kell saab mõned tunnid üle südaöö juba ja kohti hakatakse sulgema.

Siis lähevad mõlemad lantijad kumbki oma koju.

Vaheaeg

2011-01-09T12:30:00.002+07:00

Sel pühapäeval jääb uudisjutt vahele.

Tutvumine eesti moodi

2011-01-02T23:33:00.002+07:00

Igal rahval on omad kombed. Nii ka eesti rahval.

Kuidas käib tutvumine? - Enamasti käib see nii, et üks inimene ütleb teisele oma nime ning teine teeb sedasama. Seejärel ollaksegi tuttavad. Või siis keegi, kes mõlemaid tunneb, ütleb, et saage tuttavaks. Jällegi nimetatakse nimesid ja võibolla surutakse ka kätt.

Eestlased võivad teha kõiki neid asju samamoodi, aga tuttavateks nad niimoodi ei saa. See lihtsalt ei loe midagi ega kohusta millekski. Hiljem pole vaja isegi tere ütelda.

Tekib muidugi kohe küsimus, kuidas siis eestlased üldse omavahel tutvuvad. Või hoiavadki kõik kogu elu ainult omaette ning suhtlevad ainult lähisugulaste ja lapsepõlvekaaslastega? Eks ta nii muidugi kipub tihtipeale olema tõesti. Aga siiski on olemas ka eestipärane tutvumiskultuur, mida peab lihtsalt teadma.

Kõigepealt peaks teadma, et eestlaste puhul igaüks ise valib ja otsustab, kellega ta üldse soovib tuttav olla. Kedagi ei saa sundida kellegagi tuttavaks.

Teine oluline asi on see, et eesti keeles võivad inimesed pikalt vestelda ilma et teataks teineteise nimesid. Nimepidi pöördumisi, nagu mitmetes teistes keeltes ja kultuurides, vesteldes ei kasutata.

Võib pikalt vestelda, lobiseda, arutleda, mõtteid vahetada ilma et teineteisest midagi teataks. Ja nõnda siis võib juhtuda, et kaks esmakordselt kohtunud inimest jõuavad vestluse arenedes võibolla sellisesse olukorda, kus jutt hakkab neile juba huvi pakkuma.

Tavaliselt viibitakse seesugusel puhul ikka mingis seltskonnas. Ning seltskondliku olemise juures toimub ikka liikumisi. Keegi peab aeg-ajalt korraks ära käima, midagi korraldama, tooma või viima. Noh, kasvõi välja suitsu tegema, WC-sse minema, mida iganes. Ettekäände leiab alati.

Ning siis avanebki ühel võimalus äraolijaga tutvumiseks. Selleks pöördub ta lähima ühise tuttava poole kiire ja vaikse küsimusega:

"Kuule, kes see oli?"

Samamoodi vaikselt saab ta kohe kiire ja asjaliku ülevaate tolle korraks eemaldunud tegelase kohta. Kui too tagasi jõuab ja vestlus jätkub endise huviga, annab see tunnistust sellest, et tutvumise esimene etapp on olnud edukas.

Vabalt võib nüüd vestluse sisse lisanduda äsja saadud andmeid. Teine muidugi saab aru, et tema taustasid on vahepeal uuritud.

Nüüd oleks viisakas, kui sobiva aja möödumisel ka too järelepärija ise sobival ettekäändel korraks eemalduks. Ikka muidugi selleks, et teine ka tema kohta saaks vaikselt küsida:

"Kuule, kes ta on?"

Ja kui ka samamoodi on vajalik info saadud ja uuesti vestluse juurde jõutud, teavad mõlemad teineteist juba piisavalt hästi, et endid omavahel tuttavateks pidada. Nii käibki tutvumine eesti moodi.

Võidakse küsida, et kas eestlased kasutavad ka visiitkaarte? - Jah, aga neid antakse vaid väga headele sõpradele.

Kust tuleb tigedus?

2010-12-26T23:10:00.004+07:00

Mõnikord tuleb ikka sõpradega jutuks, et mis kellelegi Eestis eriti ei meeldi. Ning peaaegu alati nimetatakse eestlaste tigedust ja õelust.

Mis teeb tigedaks?

On see mõnedel inimestel juba kuidagi kaasa sündinud kiuslikkus või tuleb see kuidagi kasvatusest?

Tean perekondi, kus teistest lastest said enam-vähem normaalsed inimesed, kuid ühest kasvas välja tõeline intrigaan ja tülinorija. Ometi kasvatati neid kõiki enam-vähem ühtmoodi ja vanemadki olid ühised.

Mis neil küll ometi viga on? Närvid läbi? Valutab kuskilt?

Raske uskuda, aga tundub, et mõned inimesed käivadki kogu aeg ringi mõteldes vaid sellele, kuidas kellelegi jälle ära panna, kuidagi keerata või susata, midagi kihva keerata.

Võibolla neid tigetsejaid ei olegi nii palju. Aga nad paistavad välja.

Tihtipeale ajavad nad selle juures mingit oma õigust taga. Isegi siis, kui see neile endile üldse vajalik ega kasulik pole. Peaasi, et keegi teine ei saaks kasu.

Neil nagu oleks vaja kogu aeg konfliktis olla kogu maailmaga.

Nad ei ole eriti targad. Aga ometi suudavad nad targemate inimeste häid kavatsusi edukalt takistada.

Neid lausa kardetakse.

Oma tigedusega mürgitavad nad oma ümbrust ning isegi kõige heatahtlikumad ja rahumeelsemad inimese katsuvad neist võimaluse korral eemale hoida.

Eks neid kohtab kirjanduseski. Oru Pearu tuleb kohe esimesena meelde.

Ma olen kaugel sellest, et pidada eesti rahvast maailma kõige tigedamaks rahvaks. Ühtegi rahvast ei saa niimoodi iseloomustada.

Aga probleem on täiesti olemas.

Kui head mõtted ja kavatsused luhtuvad tigedike kiuslikkuse tõttu. Kui inimesed enam ei julge avalikult sõna võtta, kartes tigedaid kommentaare. Kui ei taheta enam elada tigedate inimeste hulgas ja minnakse mujale.

Siis on asi tõsine.

Eesti Ekspressi veebiväljaandele kirjutatud tekst.

Kauplemine eesti moodi

2010-12-19T22:06:00.002+07:00

Igal rahval on omad kombed. Nii ka eesti rahval.

Kuidas toimub kauplemine? - Enamasti käib see nii, et müüja on hinna välja pannud ja ostja otsustab, kas ta ostab või mitte.

On ka selliseid kultuure, kus võib ka tegelikult hinna üle kaubelda. Küsid, mis maksab ning seejärel teed virila näo. Kohe saad veidi parema hinna:

"Ainult sulle. Ainult täna. Sul veab."

Kõik, kes on idamaades reisinud, mäletavad seda hästi.

Tehnika on lihtne. Müüja küsib kõrgemat hinda. Ostja pakub madalamat. Järgnevate läbirääkimiste käigus, mis võivad olla vägagi dramaatilised, jõutakse (või siis, ei jõuta) kokkuleppele. Ning tehing toimub (või ei toimu).

Igatahes, kaupa ei anta üle või teenust ei osutata enne kui hinnas on kokkuleppele jõutud.

Kauplemine eesti moodi käib hoopis teisiti.

Sa lähed kellegi juurde ja küsid: "Kuule, äkki sa saad...?"

"No, ma ei tea, peab vaatama..."

"Õudsalt hea oleks, kui saaksid..."

Ja asjad toimivad. Kaup liigub. Teenus on osutatud.

Aga kauplemine algab alles siis, kui see kõik on juba toimunud.

"Kuule," küsid sa siis, "kuidas ma sulle selle eest...?"

"Oh, jäta nüüd," öeldakse sulle ja rehmatakse käega.

"Einoh," ütled sa, "ega ma siis niisama kah ei taha..."

Nüüd tuleb viisakas paus. Tehakse mingit teist juttu. Aga kui hakatakse lahku minema, siis jätad nagu muuseas, miski raha kuskile. Laua peale. Autoistmele. Pistad teisele rinnataskusse.

Teine - see, kes selle on nagu teeninud - võib teha nägusid:

"Oh, mis sa nüüd... Ära nüüd sellepärast..."

Aga üldreeglina kaob see raha silma alt kohe ära.

Täiesti õigustatud on küsimus. Et kuidas seesugune kauplemise kombestik võib olla edukas?

Sest teine justkui ei tahagi raha. Ütles ju, et "oh, jäta nüüd". Et kas siis võib üldse mitte maksta?

Siiski, mitte.

Eesti on väike. Kõik tunnevad kõiki. Ja see tehing ei olnud mitte esimene. Ega jää ka viimaseks.

Kas kauplemine ka tegelikult õnnestus, selgub järgmisel korral. Kui sa kogemata maksid vähem kui oleks vaja olnud või, hoidku Jumal, jätsid üldse maksmata, siis järgmisel korral sind enam jutule ei võeta:

Lähed jälle ja hakkad juttu veeretama: "Kuule sa said mulle eelmisel korral... Äkki saad veel...?"

"Kurat, nii sitt aeg on praegu..." pomiseb teine. "Ämm kah tõbine, naine tige... Raisk, tead, ei mängi välja enam hästi..."

Alles niimoodi saad sa lõpuks teada, et eelmine tehing tegelikult ei õnnestunud.

Kuidas edastada halbu sõnumeid?

2010-12-12T19:30:00.003+07:00

Kuidas rääkida halbadest asjadest nii, et see ei teeks halbu asju veelgi halvemaks? Halvad uudised levivad kiiremini kui head uudised. Halbu uudiseid on alati rohkem kui häid. Halbu uudiseid tõstetakse rohkem esile. Aga, mis eriti halb ja ohtlik - nad nakkavad.

Vaevalt jõutakse kuskil teatada mõnest eriti jõhkrast tapmisest, röövimisest, suuremast vargusest või kellegi enesetapust, kui võib kindel olla, et neid hakatakse kohe jäljendama.

Juba Goethe "Noore Wertheri kannatuste" ilmumise järel 1774. aastal vallandus noorte meeste enesetappude laine nõnda, et nii mõneski riigis keelati see teos hoopiski ära. See "Wertheri efektina" tuntud nähtus on tinginud reegleid selle kohta, kuidas enesetappudest meedias rääkida nõnda, et see ei põhjustaks jäljendamise lainet.

Nii on Norras näiteks kombeks, et neist juhtumitest meedias üldse ei räägita. Türgi meedia ei avalda iialgi enesetapjate pilte ega tõsta selliseid uudiseid esiplaanile. USA suuremate päevalehte uudistes kasutatakse sõna "enesetapp" võimalikult harva ning kunagi ei edastata enesetapu meetodeid.

Ühine ja peamine on seejuures see, et suitsiidi tegijaid ei heroiseerita ning neile ei pöörata liigset tähelepanu.

Põhimõtteliselt samamoodi talitatakse ka kuritegude käsitlemisel. On ju selge, et liiga üksikasjalikud kirjeldused vargustest, röövimistest, võltsimistest annavad ju kurjategijatele võimaluse neist õppida ning edaspidi samasuguseid tegusid toime panna.

Mõned asjad lihtsalt peavad jääma toimikutesse ja avalikkusele kättesaamatuks. Pressivabadusega piiramise või tsensuuriga pole sel kindlasti midagi tegemist.

Aga kuidas käsitseda näiteks koolitulistamisi, koolivägivalda ja -kiusamist, üldse igasugust ahistamist, solvamist, alandamist, petmist?

Eeskuju on nakkav. Kui keegi on midagi taolist teinud, siis tekib paljudel kohe ahvatlus sedasama ka ise järgi teha. Mida rohkem halbadest asjadest kirjutatakse, räägitakse ja neid näidatakse, seda rohkem neid kiputakse ka jäljendama.

Selle nähtuse kohta (copycat effect) on kümneid ja sadu uurimusi ning tuhandeid näiteid.

Päriselt muidugi ei saa kõiki negatiivseid uudiseid ära keelata. Kõik diktatuuririigid on seda proovinud, aga kasu sellest on olnud ainult näiline.

Kuid küsimus jääb. Mis oleks õige?

Kuidas teha nii, et halbadest asjadest rääkimine ei rohkendaks halbade asjade toimumist?

Eesti Ekspressi online-väljaandele kirjutatud tekst.

Enamlevinud rumaluste mittetäielik loetelu

2010-12-05T23:45:00.000+07:00

Kõige rumalam on muidugi pidada kõiki teisi kogu aeg endast rumalamaks. Aga mitte vähemaid rumalusi on veel. Nagu näiteks.

Teha või uskuda asju sellepärast, et paljud teised teevad või usuvad sedasama.

Üle hinnata endaga samamoodi arvavate inimeste hulka.

Otsida ja tõlgendada kõike selleks, et kinnitada omaenda arvamusi.

Üle tähtsustada teiste inimeste võimeid ja võimalusi sündmuste mõjutamiseks. (Tuntud ka kui paranoiline mõtlemine...)

Näha seoseid, mida tegelikult ei ole olemas. (Vandenõuteooriad jmt.)

Näha juhuslikes kujundites või andmetes mingit mõtet või tähendust. (Tuntud psühholoogiline test, aga ka psüühikahäire...)

Olla huvitatud uudistest, millel pole millelegi mingit mõju.

Pidada kõrvaltvaataja arvamust alati kõige õigemaks.

Pidada negatiivset infot ja kogemust tähtsamaks kui positiivset.

Mitte arvestada võimalustega, mida pole kunagi varem toimunud.

Uskuda, et asjaolud jäävad kogu aeg enam-vähem samasugusteks.

Uskuda ja teha otsuseid võimalikult parimast ja meeldivamast arengustsenaariumist lähtuvalt.

Eitada fakte, mis ei ole kooskõlas sinu ettekujutustega.

Otsustada üksikjuhtumi alusel, ignoreerides üldist tendentsi.

Uskumine juba toimunud sündmuste ette nägemisse. ("Ma teadsin, et nii läheb!")

Pidada üldisi kirjeldusi ja soovitusi enda kohta käivaiks. (Ajalehehoroskoobid.)

Üle hinnata teiste inimeste tegude isiklikku huvitatust ning alahinnata nende olukorrast lähtuvaid mõjureid.

Kujutlus, et teistest inimestest saadakse paremini aru kui nood ise endist.

Ettekujutus, et kõik saavad sinust lihtsalt ja kergesti aru.

Arvamus, nagu oleks maailm õiglane ning igaüks on selle ära teeninud, mis tal on.

Arvamus, nagu selguks vaidluses tõde või nagu oleks võimalik kellelegi midagi sõnadega selgeks teha.

Mõtteviisid peavad vahel muutuma

2010-11-28T22:16:00.003+07:00

Ei teagi, kuidas neid nimetada. - Elu viisid? Eluviisid? Elu mõtted? Juhtmõtted? Mõtteviisid? - Aga nende nimi polegi tähtis.

Neid on mitmeid. Aga mitte liiga palju. Saab vabalt loendada ja kirjeldada. Need on mingis mõttes ka nagu elamise ja mõtlemise üldskeemid, operatsioonisüsteemid. Abivahendid. Et kuidas eluga toime tulla. Või mudelid. Lihtsustused.

Igaühel oma. Igaüks kiidab enda oma, usub enda omasse ja tihtipeale ei mõista teiste omi.

Kusjuures, kõik nad on omandanud. Kasvatuse, eeskujude, õpetuste, raamatute, filmide, seriaalide kaudu, kust iganes.

Ilmselt on midagi ka kaasa sündinud. Mõningaid õpetusi ja mõtteviise me võtame kergemalt ja lihtsamalt vastu. Mõningate suhtes oleme tõrjuvad.

Aga et asi lihtsam ja selgem oleks, siis loetleks neid elu- või mõtteviise. Muidugi mitte ammendavalt.

Elu on kulgemine. Lase asjadel minna, ole ise hästi rahulik, kõik toimib, kõik tuleb iseenesest, ilma mingi pingutuseta...

Elu on võitlus. Kui sina ei löö, siis lüüakse sind. Sa pead ennast tõestama. Sa pead enda eest seisma. Otsi liitlasi. Hävita vaenlasi. Muidu sa lihtsalt kaod.

Elu on äri. Igalt poolt saab midagi teenida. Raha vedeleb maas. Igal pool saab äri teha, igal pool on võimalusi. Nagu sina mulle, nii mina sulle. Inimesed on teineteisele kasulikud ja vajalikud. Käsi peseb kätt.

Elu on looming. Sa ise teed oma eluloo. See on sinu lugu, mida just sina ise mõtestad, ehitad, lood. Teed oma elust meistriteose. Voolujoonestad oma mõistuse.

Elu on areng. Sa arened ja õpid, täiened ning omandad uusi oskusi ja kogemusi. Kõik, mida elu sulle pakub, tuleb sinu arengule kasuks. Isegi läbikukkumised ja pettasaamised õpetavad ja arendavad.

Elu on mäng. Keegi võidab, keegi kaotab. Paljuski juhuse ja õnne asi. Ole julge. Tee oma panused ja riski. Kui sa ei panusta ega riskeeri, siis sa ei saa ka võita.

Elu on teater. Elu on draama. Või komöödia. Igaühel on oma roll. Igaüks kannab maski. Eluülesanne on oma roll hästi ära mängida, meeldejäävalt esineda, kiitust ja tunnustust pälvida.

Ja nii edasi, veel ja veel. Küllap võib igaüks oma tutvuskonnast leida ühe või teise taolise mõtteviisi esindajaid. Või tunda ära omaenda mõtteviis.

Ükski neist ei ole kuidagi absoluutne või ainuõige, teistest parem või halvem. Nii nagu ei ole ükski keel või kultuur ainuõige. Need kõik on vaid vahendid. Abinõud eluga toime tulemiseks ja üldse elamiseks.

Neil ei pruugi midagi tegemist olla põhimõtete või maailmavaadetega või moraaliga. Ausaks võib jääda igasuguse mõtteviisiga.

Kõik need mõtteviisid on rakendatavad kõigis eluvaldkondades.

Näiteks kui sa usud ja oled veendunud, et elu on võitlus, siis sa mõtled nii ja kasutad seesuguseid veendumusi kõikjal, igal pool. Isegi eraelus, isiklikes suhetes, perekonnas. Seesugune mõtteviis võib ka väga intiimsetes suhetes hästi töötada ja edukas olla. Eriti muidugi siis, kui sinu partner või elukaaslane mõtleb ja usub samamoodi.

Natukene või isegi väga on see kõik ju ka usu küsimus. Millesse sa usud? Mis on sinu elu mõte?

Aga vahel juhtub, et oled oma mõtteviisiga lihtsalt ummikusse jooksnud, kinni kiilunud. - Mõtteviisil endal pole häda midagi, aga ta lihtsalt enam ei sobi sinuga. Sinu muutunud elu ja eluviisiga. Väliste asjadega. Seesmiste soovide ja vajadustega.

Näiteks tunned, et oled kogu aeg või väga sageli haige. Kord on nohu, kord valutab pea, kord midagi muud. Või oled ahastuses oma rahalise seisu pärast. Millekski ei jätku. Kogu aeg on miskid võlad. Vaesus on samasugune haigus nagu iga teinegi häda. Nakkab ja levib, aga mis peamine - tuleneb valedest mõtetest, vale mõtteviisi kasutamisest.

Need kõik on märgid. Et peab midagi muutma.

Muuda ennast - ja muutub maailm. Vaata asjadele uue pilguga. Tule välja oma karbist, senisest mõtteviisist/eluviisist. Vaata ringi. Vaata uuesti.

Elu ei ole ainult võitlus. Elu ei ole ainult karjäär. Võta asju rahulikult. Las asjad kulgevad. Sa pead enda eest võitlema. Võta seda kõike mänguna. Tee ometi midagi. Sa ei saa lasta asjadel ise kulgeda. Sa pead võtma juhtimise enda kätte. Ära karda esineda. Sa ei saa ainult mängida oma eluga. Sa ei pea kogu aeg esinema. Sa ei pea kogu aeg kõige eest hoolitsema. Ja nii edasi.

Kas vähe on kuuldud seesuguseid manitsemisi ja soovitusi. Aga mis need kõik on? - Need on sõbralikud soovitused muuta mõtteviisi. Minna üle uuele tasemele. Hakata teistmoodi mõtlema.

Kusjuures, seesugused muutused on tihtipeale päris kaugeleulatuvate tagajärgedega. See on nagu usuvahetus.

Muidugi, sa ei reeda kedagi, tegelikult. Mõned võivad olla sinus pettunud, mõned teised aga tulevad sind õnnitlema. Ja sa ise ka.

See on nagu arvuti operatsioonisüsteemi väljavahetamine.

Sa kasutasid teda sellepärast, et ta sobis sulle, sa olid temaga harjunud. Ta oli sulle lausa armsaks saanud. Sa ei oskagi teistmoodi.

Aga ometi pead sa ta ühel päeval välja vahetama. Vabanema. Lahku minema. Hakkama teistmoodi mõtlema.

Ja kohe hakkab parem.

Eesti Ekspressi veebiväljaandele kirjutatud tekst.

Laste kasvatamine

2010-11-21T03:42:00.001+07:00

Kas pole imelik?

Umbes kuni mingi ajani imetletakse ja kiidetakse lapsi ja muudkui rõõmustatakse, kui kiiresti nad kasvavad ja arenevad. Mida varem, seda parem. Nagu mingi võistlus käiks.

Juba tõstab pead, juba roomab, juba istub, seisab, kõnnib... Räägib, juba tunneb tähti, kirjutab, arvutab, tantsib, mängib malet ja klaverit...

Ja, oh, kui uhked ollakse selle tõttu, et näe, meie maimuke juba nii kaugel. Nii arenenud. Nii tubli.

Aga siis, järsku, pannakse piir ette. Jõhkralt.

Võeh, kuidas sa julged. Miks sa nii hilja koju tuled? Ah et juba tüdrukuid/poisse vaatamas? Mis lõhnad sul juures on? Oled ennast meikinud? Kust said? Augud kõrvas? Kes tegi? Ma sulle veel näitan...

Täpselt vastupidiselt eelnevale. Pidur peale. Vara veel. Ei tohi. Kasva, oota, küll jõuad. Keegi enam ei kiida sind, keegi ei julgusta sinu arenemist ega saavutusi.

Miks ometi?

Huumori kool

2010-11-14T20:59:00.002+07:00

See, kes ei suuda iseenda üle naerda, sureb omaenda tigeduse kätte. Sami Lotila testib eestlaste huumorimeelt.

Mõni on ütelnud, et ega ometi näiteks venelaste või juutide kohta ei saaks küll ju keegi midagi taolist arvata või avaldada, nagu too soomlane eestlaste kohta. Tõsiasi on paraku see, et iseendi üle irvitamine ja naljatamine on väga loomulik ja levinud vist kõigil rahvastel üle kogu maailma.

Usun, et paljud mäletavad selliseid filme nagu "Vend" või "Vene jahi iseärasused", kuhjaga täis heal tasemel venelaste eneseirooniat, nostalgiat ammumöödunud aegade järele ning kriitikat olemasoleva olukorra kohta. Ja ärge tulge nüüd kohe kommenteerima, et see kõik on tänapäevasel Venemaal võimatu ja keelatud.

Juudid on võibolla isegi üks kõige paremaid näiteid selle kohta, kuidas üks rahvas võib aastatuhandeid elada, olemas olla ja edeneda ning samal ajal just nimelt iseenda üle nalja heites, irvitades, anekdoote rääkides. Või mis te arvate, kust kõik need juudi-anekdoodid pärinevad?

Või võtke lahti suvaline "The Sun" või "Daily Mail" ning te näete, kuidas britid lõbutsevad kuninglikult, iseendi üle naerdes ja ise endid maha tehes. Kuidas siis muidu. Kui mõni Eesti kirjamees saadaks mõnele nende tabloidile vaimukalt irvitava loo briti poissmeeste Tallinna-turneest, võetaks seesugune lugu seal kohe kindlasti mõnuga avaldamiseks.

Naer on terviseks. Ja eriti tervislik on iseenda üle naermine. Seda enam on veider ja kummaline, kuidas nii tühise asja pärast juba mitu nädalat käib Eesti meedias mingi "arutelu". Nagu oleksid mingi soomlase arvamuslood midagi sellist, mille pärast tuleb närvi minna, solvuda ja vihastuda.

Võrreldes meie endi räigete netikommentaaride, tigedate ärapanemiste või neegri- ja pedenaljadega on Sami Lotila arvamuslood eestlaste kohta veel suhteliselt viisakad ja aupaklikud.

Ta naeruvääristab meie ülbitsemist ja eneseimetlemist, mis ju ongi naeruväärsed.

Selle pärast ärritumine, solvumine või vihastumine näitab lihtsalt nõrkust ja ebakindlust. Eneseiroonia aga, vastupidi, tugevust.

Sest tegelikult nii ju ongi, nagu Sami räägib. Me tõesti kipume endid aeg-ajalt üle tähtsustama ja liigselt imetlema.

Keegi peab aeg-ajalt meile ka selliseid asju meelde tuletama. Kui teda poleks seda ütlemas, siis peaks keegi teine seda tegema.

Aga seda kõike võiks võtta palju kergemalt.

Eesti Ekspressi veebiväljaandele kirjutatud lugu.

Hiina ja Tai

2010-11-07T19:24:00.005+07:00

Hiina ja Tai?

Esimesel pilgul tundub, et neid ei seo eriti midagi. Nojah, on küll mõlemad Aasias ja teineteisele suhteliselt lähedal. Aga ega see loe. Aasia on suur. Ja maid ja rahvaid on siin palju.

Nagu kõikjal Kagu- ja Ida-Aasias nii domineerivad ka Tai maal eelkõige Jaapani kaubad. Umbes 90 protsenti kõigist autodest, motikatest, telekatest, külmkappidest, mikrolaineahjudest, liftidest jm olmetehnikast on Jaapani päritolu. Isegi toiduainetööstuses - kui tahad näiteks rohelist teed, siis on see väga tõenäoliselt toodetud Jaapanis. Ja kohe järgmisena tulevad Lõuna-Korea tooted. Rääkimata USA poe-, kiirtoidu- või hotellikettidest. Hiinat kohalolekut ei taju siin esimesel hetkel eriti kuidagi.

Jah, Hiina vana kultuur on väga tugevasti mõjutanud nii Jaapanit kui Koread ja mitmeid teisi rahvaid ja kultuure. Oma sügavamates kihistustes jagavad nii jaapanlased kui korealased Hiina kirja, hiina budismi ja taoismi.

Kuid tai kultuuri ja ajalugu pole hiina siiski nii palju mõjutanud. Tai on olnud pigem India ja hinduismi mõjudega juba väga ammustest aegadest.

Aga kapitalil pole kodumaad. Ja ega ole seda ka hiina kapitalil.

Nii näiteks on Mandri-Hiina (Hiina Rahvavabariigi) ja Taiwani (Hiina Vabariigi) vahel juba pool sajandit kestnud väga teravad poliitilised pinged. Neid lahutav Formosa väin on üks kõige militariseeritumaid piirkondi Ida-Aasias (kui Korea poolsaar kõrvale jätta muidugi). Peking reageerib väga valuliselt, kui keegi kuskil maailmas Taiwani tunnustab või tollega üldse suhtleb. Taipei ajalehed mõnitavad ja kiruvad Hiina Rahvavabariiki igapäevaselt.

Ometi on Hiina Rahvavabariigi kaubanduspartnerite hulgas see riik tõusnud tähtsuselt juba viiendale kohale! Ning impordi mahult Mandri-Hiinasse on Taiwan koguni kolmas (Jaapani ja Lõuna-Korea järel).

Muide, kui väliskaubandus juba jutuks tuli, siis võiks küsida, kus on Hiina Rahvavabariigi suurim eksporditurg? - Vastus on ühene: USA. Ja selle osa suureneb üha.

Tihtipeale arvatakse, et Hiina on väga tugevasti sõltuv oma ekspordist. Tegelikult on ekspordi kasv moodustanud vaid 14% Hiina majanduskasvust. See on muidugi oluline, aga siiski mitte saatuslik.

Tai Kuningriigi jaoks on Hiina Rahvavabariik tähtsuselt neljas kaubanduspartner. Tai ise on Hiina jaoks küll alles neljateistkümnes. Vabakaubanduslepe Tai ja Hiina vahel sõlmiti alles 2003. aastal ja see reguleerib vaid põllumajandustoodete turgu.

Siinkohal maksaks meenutada, et Hiina on praeguseks ajaks tõusnud maailmas suuruselt teiseks majanduseks USA järel. Hiina on maailma suurim eksportija. Vähe sellest. Hiina on ka suuruselt teine importija maailmas. Ja see on kõige kiiremini kasvava majandusega suurriik maailmas juba viimased kolmkümmend aastat. Kusjuures, see kõik on toimunud ilma erilise kärata.

Ja miks? - Peamine põhjus on ikkagi see riiklik korraldus. See on see Deng Xiaopingi ajal, 1978. aastast alates käima läinud "turumajandus hiina hieroglüüfidega".

Kõigepealt alustati põllumajandusreformiga, mis sisuliselt tähendas põllumajanduse privatiseerimist. Seejärel hakati järk-järgult hindasid vabaks laskma, rahandust detsentraliseerima. Loodi esimesed nn erimajandustsoonid (Shenzhen 1979. ning Shanghai 1992. aastal). Jätkati riigiettevõtete privatiseerimise ja eraettevõtluse paljude vormide lubamisega. Loodi pangandussüsteem, mis siiski suures osas on jäänud riikliku kontrolli alla, ning väärtpaberiturg. Lõpuks avati majandus üha kasvavale välisturule ja välisinvesteeringutele. Suurettevõtted, kaevandused, infrastruktuurid jpm on aga endiselt riiklikus omandis.

Alates 2009. aastast on Hiina ühtlasi ka maailma suurim autoturg ja -tööstus. Tõsi, pisut rohkem kui pool Hiina autotööstusest on tegelikult Jaapani, USA, Korea ja Saksamaa autofirmadega moodustatud ühisettevõtted. Pole üldse võimatu, et ostes näiteks miski Honda või Fordi või Volkswageni, ei pruugi sa teadagi, et see on Hiinas tehtud. Näiteks 2004. aastal Guangzhous valminud Honda tehas rajatigi üksnes ekspordituru jaoks ning sealt läheb Euroopasse umbes 30 000 sõiduautot aastas.

Ka Hiina enda brändid täiesti olemas: BYD, Chery, Geely, Hafei, Jianghuai (JAC), Chang'an (Chana), Great Wall, Roewe, Martin Motors jne. Suurem osa Hiinas toodetud autodest läheb turule sealsamas, Hiinas. Ekspordi osa aga kasvab pidevalt.

Aga kuna kogu suurtööstus ja rasketööstus on riiklikus omandis, siis ei ole selles osas erilist reklaami ega kära tehtud. Brändi- ja frantsiisiturundus on Hiina firmadele veel hiiglaslik kasutamata potentsiaal. Võib ainult kujutleda maailma, kus kõikjal sõidavad ringi Hiina autod, igal pool on Hiina televiisorid, külmkapid, pesumasinad, liftid, ekskavaatorid, buldooserid. Kui kõikjal on Hiina kaubamajad, hotellid, kiirtoidukohad...

Ega tänapäeval ole eriti midagi hiinalikku näiteks Tai maal tunda olevat. Jah, muidugi on Bangkokis hiiglaslik "Chinatown". Aga taolisi hiinalinnasid leidub kõigis maailma suurlinnades - Londonis, New Yorgis, igal pool. See pole veel mingi näitaja Hiina või hiinlaste mõjust.

Niisamuti nagu hiina templid, altarid ja muud pühakohad.

Kui üldse midagi hiinapärast Tais võib leida, siis on see ehk toit. Tai köök on muidugi omaette nähtus. Aga see, mida üldse süüakse, kuidas toitusid valmistatakse ja kuidas süüakse, on siiski pisut rohkem nagu Hiina poole kui näiteks India poole. Tai inimesed söövad hea meelega ka loomseid produkte erinevalt hindudest, kes on suuresti taimetoitlased. Aga piimatooted on Tais suhteliselt tundmatud nii nagu Hiinaski. Ning, ehkki söömiseks kasutavad Tai inimesed tavaliselt kahvlit ja lusikat, oskavad nad kõik ka pulkadega süüa.

Jah, ja ka tai keelel ja hiina keelel on mõningaid sarnasusi oma struktuuri ja foneetika poolest. Aga sellest rääkimine läheks majanduse valdkonnast juba liiga kaugele.

Vist ongi siinkohal paras aeg meenutada, et Hiina riik ja hiinlased on veidi erinevad nähtused.

Hiinlaste riike on olnud palju ja erinevaid, läbi aastatuhandete. Kuid hiinlased ise, koos oma kirja, kultuuri, traditsioonide ja ajalooga on jäänud ikka selleks samaks. Hoolimata isegi omavahelistest sõdadest, keelelistest ja rassilistest erinevustest jmt.

Hiina rahvaid ja keeli on palju ja erinevaid. Omavahelises suhtluses on hiina kiri on muidugi üks kõige tähtsamaid ja olulisemaid ühendajaid. Aga ka palju muud.

Hiina mõjust rääkides võiks mõnikord ka veidi vaadata, millisest Hiina riigist või riigi osast need mõjud pärinevad. Ei maksa unustada, et on ju Hongkong, Macau, Taiwan ja Singapur samuti hiinlaste riigid, oma raha ja poliitika, oma majanduse ja omade seadustega. Ja mõjukaid hiinlaste kogukondi leidub tegelikult igal pool.

Paratamatult on kujunenud nii, et igal pool, vähemalt Aasias, kus hiinlased on aset võtnud, on nad endi hooleks võtnud ka olulise osa kaubandusest ning tihtipeale ka ärist üldisemalt.

Nii mõnedeski Lõunamere saareriikides pannakse seda neile pahaks. Et, kuidas siis nii. Meie oleme siin kogu aeg olnud ja pole eriti midagi teinud. Aga siis tulevad hiinlased ja hakkavad äri ajama, tööd tegema, asjalikud olema. Ning võtavad meie raha endile.

Paraku, nii see ongi. Hiinlastele meeldib tööd teha, äri ajada, asjalik olla. Ja häda neile kohalikele, kui neile see ei meeldi.

Tegelikult on hiinlastel harva olnud vaja kedagi vallutada, okupeerida, sõjaliselt alistada. Enamasti on hiinlased lihtsalt tulnud, näinud ja teinud. Õõnestanud seestpoolt, kui keegi nii tahab mõtelda. Ja, miks mitte.

Nii nagu näiteks Vietnamis. Vana vaenlane ja vastane suurele Hiina riigile juba aastasadu. Aga kes hoiavad seal parimaid kohti? Kes moodustavad seal äris ja üldse majanduses tegelikult kõrgklassi? - Muidugi hiinlased.

Väga paljud ettevõtted, alates pisikestest poodidest kuni suurte pankadeni, kuuluvad Ida- ja Kagu-Aasias just nimelt hiinlastele.

Hiinlane oskab kohanduda erinevates keskkondades. Ja tegelikult pole üldse tähtis, kust ta ise või tema esivanemad pärit on. Miljoneid (nojah, tegelikult peaks ütlema, et sadu miljoneid) hiinlasi elab juba sajandeid väljaspool Mandri-Hiinat. Nende juured ongi ammu juba Filipiinidel, Singapuris, Malaisias, Indoneesias, Tais, kus iganes. Aga nad on ja jäävad endiselt hiinlasteks. Perekonnasidemed on nende jaoks kõige tähtsamad.

Tai maal on hiinlased suurim mitte-tailaste kogukond, moodustades umbes 14% kogu elanikkonnast. Suurima tiraažiga võõrkeelne päevaleht on hiinakeelne. Hulgikaubanduses, kinnisvara-arenduses ja paljudes muudes valdkondades, isegi poliitikas, mängivad hiinlased tihtipeale väga suurt rolli.

Tais elavad hiinlased on sel maal vist kõige paremini integreerunud kui kuskil mujal väljaspool hiinlaste riike. Pärinevad nad enamuses Mandri-Hiina Ida-Guangdongi provintsist, Chaozhou prefektuurist. Omavahelises suhtlemises kasutatakse enamasti hiina keele teochew dialekti, mis ongi tolle kandi keel; viimasel ajal, eriti teiste hiinlastega suheldes, üha rohkem ka mandarini. Tai keel on nende jaoks tavaline suhtlemis- ja ärikeel.

Vahemärkusena: suhteliselt kummaline on näha Hiina turiste Tai maal ringi liikumas. Erinevalt näiteks hindudest, jaapanlastest või araablastest on Hiina turistid peaaegu alati liikumas grupiviisiliselt. Grupijuht-giid lipukesega ees ja paarikümneline seltskond järel. Kas on see ikka veel nende kommunistliku korra mõju või lihtsalt arglikkus, ei oska öelda. Muidugi tuleb arvestada ka sellega, et vähem kui viis protsenti Hiina Rahvavabariigi kodanikest saavad vabalt välismaale reisida.

Aga kohapeal elavad hiinlased on Tai maaga hästi kohanenud. Osaliselt on see seletatav muidugi ka usuga. Hiina inimeste kommete ja mõtteviisi taga on endiselt budism ja taoism. Ning ehkki tai budism ja hiina budism on mõneti erinevad, sobivad nad siiski piisavalt hästi kokku. Nii on Tais elavad hiinlased võtnud üle tai budismi kombeid, tähistavad tai tähtpäevi. Ning samuti tähistavad tai inimesed hea meelega näiteks hiinlaste uusaastat ja mitmeid teisigi nende tähtpäevi.

Kui üldse hiina mõjust Tais kohapeal rääkida, siis tulenebki see eelkõige ja läbi hiinlaste, kes sel maal elavad. Aga seda ei märka. Seda ei tunne ega näe kuidagi.

Ametlikud majanduslikud ja kaubavahetuse näitajad ning numbrid riikidevahelises suhtlemises räägivad ühte keelt. Tegelik olukord võib olla ning ongi hoopis teistsugune. Ning kui palju on selles kohalike hiinlaste tegevust ja lobitööd, ei tea õieti keegi. Aga ega selles ka midagi hirmsat või kohutavat ole.

Just praegu on näiteks Tais kavandamisel kiirraudteede võrk. Hiinas aga kihutavad üle 300-kilomeetrise tunnikiirusega rongid paljude nende suurlinnade vahel. Juba praegu ületab Hiina kiirraudteede kogupikkus ligi kolmekordselt Jaapani omi, olles selles osas maailmas esikohal. Nojah, varsti on juba raske leida midagi, mille poolest Hiina ei oleks maailmas esikohal või vähemalt teisel kohal.

Vist ei olnud Tai valitsusel vaja pikalt mõtelda, kust tellida projekteerimine, ehitustööd, veerev koosseis? - Loomulikult Hiinast. Eriti veel siis, kui hiinlased lubavad omapoolseid investeeringuid.

Paljud Tai laevad on ehitatud Hiinas. Hiina masinaehitustooted on Tais laialdaselt kasutusel. Aga see ei paista kuskilt välja. Sel puhul ei ole mingeid erilisi kampaaniaid või reklaame. Kes teavad, need teavad. Ja ongi kõik.

Või teine näide. Teistsugune hoopis.

Tai on teatavasti maailma suurim riisi eksportija. Riisikasvatamisega tegeleb sel maal umbes kolmandik elanikkonnast. Ja Hiina on samal ajal üks suurimaid riisi importijaid. Hoolimata sellest, et seal nad ise on maailma suurimad riisikasvatajad-tootjad. Aga sellest nende oma toodangust ei piisa, et oma rahvast ära toita.

Nõnda siis on Tai väga huvitatud oma riisi ekspordist Hiinasse.

Paraku on aga hoopis Vietnam hõivanud esikoha riisi ekspordi osas Hiinasse. Ja seda mitmetel põhjustel. Üks asi on muidugi Vietnami maismaa-piir Hiinaga, mis võimaldab lihtsat raudtee-transporti. Aga veelgi olulisem on see, et Vietnami tootjad suudavad Hiina sisseostjatele pakkuda riisi märksa odavamalt kui Tai omad.

Samal ajal on Hiina hakanud huvi tundma riisikasvatuseks sobivate põllumaade rentimisest hoopis Kambodžal. Sest, nii kummaliselt ka kui see ei kõlaks, on Hiinas terav puudus haritavast maast. Vaid 10...15 protsenti Mandri-Hiina territooriumist on klimaatilistel ja topograafilistel põhjustel põllumajanduseks sobilik. Ning seda maad kasutatakse seal väga intensiivselt.

Kambodžal saadakse üks riisisaak aastas ning ülejäänud aeg on põllud kuivad. Seevastu Tais saadaks kaks või isegi kolm saaki. Ometi on kliima ja loodus sarnased. On päris kindel, et kui hiinlased hakkavad Kambodžal põllumajandust arendama, siis kasvab saagikus kordades.

Kuid Hiina ja Tai suhted ei hõlma vaid majandusvaldkondi. Viimastel aastatel on jõudsalt edenenud sõjaline koostöö. Just nüüd, 2010. aasta novembri esimesel poolel toimusid Lõuna-Hiina merel Tai ja Hiina mereväe ühisõppused. Mängiti läbi terrorismivastase võitluse olukordi. Tai on ostnud Hiinast relvastust, õhutõrjeseadmeid, laevu ja muud.

Traditsiooniliselt on Tai lähimaks sõjaliseks partneriks olnud muidugi USA. George W. Bush on Taid nimetanud USA kõige lähemaks NATO-väliseks partneriks. Kuid sõjalise koostöö tihenemine Tai ja Hiina vahel seda eriti ei mõjuta.

Ning lõpuks veel üks valdkond, millest tegelikult oleks võinud alustada. See on see võltskaubamärkidega toodete valmistamine ja müümine. Piraatkaubandus. Peaaegu igal pool Kagu-Aasias, aga muidugi mujalgi, näeb seda kaupa. Käekellad, jalanõud, käekotid, rõivad, mänguasjad, mobiiltelefonid, muusika, filmid, tarkvara jpm.

Kusjuures, vähemalt Tais on täiesti normaalselt olemas ja paralleelselt saadaval ka originaal-tooted. Vabalt võib olla, et näiteks Adidase firmapoe ees müüb keegi oma käru pealt sama firmamärgiga samasuguseid asju, muidugi kolm korda odavamalt. Üks ei sega teist.

Aga kust kõik need võlts-Rolexid, Guccid, Dolced & Gabbanad, tulevad? - Muidugi Hiinast. Eks neid tule muidugi mujalt ka, aga Hiina on selles osas kindlalt esikohal. Väidetavalt moodustab piraatkaupade tootmine ja müük umbes 8 protsenti Hiina Rahvavabariigi sisemajanduse koguproduktist.

Ning kogu selle siinse loo sügavam mõte on järgmine.

Jah, Hiina domineerib ja võidutseb majanduslikult. Aga seni kuni tal endal ei ole rõhku pandud omaenda brändidele, oma kaubamärkidele, oma garanteeritud kvaliteediga toodangule, seni peab ta jätkuvalt varastama ning parasiteerima teiste arvelt.

Kes teab, kaua see veel kestab. Igavesti ilmselt mitte.

Eesti Majanduse Teatajale kirjutatud tekst.

Graafikute allikas: Wikipedia.

Umbkeelne Eesti

2010-10-31T21:45:00.002+07:00

Kas siin inglise keelt räägitakse? - See on üks esimesi asju, mida läänemaailma inimesed tähele panevad ja hindavad. Ja kui ei räägita eriti, siis kaob kiiresti ka huvi selle maa vastu. Ammu enne püsisuhete loomist, investeerimist või äri tegemise peale mõtlemist.

Pole midagi parata - inglise keel on tänapäeva maailmas muutunud juba umbes sama oluliseks nagu ladina keel keskaegses Euroopas. Ehk isegi olulisemaks.

Pole tähtis, kust sa pärit oled või mis keelt sa kodus räägid. Aga kui sa suudad ennast maailmas arusaadavalt väljendada, kui sinu mõistmisvõime on adekvaatne, siis saab sinuga arvestada. See lihtsalt on niimoodi.

Inglise keel on kõige levinum ärikeel, kultuurkeel, suhtlemiskeel, pop-kultuuri keel, filmide ja seriaalide keel, reklaamikeel, internetikeel jne. Kogu teadustöö, kõik teaduslikud artiklid, väitekirjad jm on juba ammu inglise keeles. Kõigi rahvusvaheliste konverentside, nõupidamiste, diskussioonide, väitluste, messide töökeeleks on endastmõistetavalt inglise keel.

Meie põhiseadus sätestab üheselt riigikeeleks eesti keele ning meie keeleseadus kaitseb seda. See oli muidugi õige ja tore omal ajal. Peamiseks eesmärgiks oli tavakasutusest tõrjuda vene keelt. Ja see töötas. Vene keelt oskavaid eestlasi jääb järjest vähemaks.

Aga koos sellega ollakse jõutud ju ummikusse. Umbkeelsusse. Keegi ei oska enam ühtegi keelt, millest mujal maailmas aru saadaks.

Siin-seal on tõesti mõned sildid inglise keeles. Riigiasutuste veebisaitidel on olemas ka ingliskeelsed versioonid. Aga see ei loe. Isegi see ei loe, et enamikes Tallinna hotellides ja baarides-restoranides saab tõesti inglise keelega hakkama.

Probleem on selles, et Eestis puudub ingliskeelne keskkond, meedia, elu ja melu. Sul ei ole siin võimalik kellegagi millestki rääkida. Sest keegi pole selleks võimeline. Harva, jah, kui juhtub, et satud õigete inimeste seltskonda, siis küll. Aga muidu - vaevalt. Ja väljaspool Tallinna, üliharva.

See on keskkond, mida mujalt maailmast tulevad inimesed vajavad. Et oleks midagi, mis oleks olemas ja toetaks. Meedia. Taust. Kultuuriruum.

Aga kui inglise keelt ei räägita, pole arusaadava tekstiga viitasid või selgitusi, kui keegi sulle midagi ütelda ei oska ning kohalikest ingliskeelsetest lehtedest või telekanalitest ei maksa unistadagi - kuidas peaksid siia lühiajaliselt sattunud inimesed üldse aru saama, mis siin toimub?

Nad ei saagi aru. Aga ka teistpidi.

Eestlane võib ju inglise keele ära õppida ja seda kasutama hakata. Aga kui vahepeal on olnud viiskümmend aastat isolatsiooni, siis ei pruugi ta aru saada kõigile teistele mõistetavast taustast. See on see kultuuriruum, mis katkes meie jaoks pooleks sajandiks. Ja see hõlmab mitte ainult pop-kultuuri ja selle meeme, vaid muidugi palju enamat.

Sa ei saa enam sellest osa. Ei taju taustsüsteeme. Sa ei saa aru vihjetest, naljadest, märkidest, sümbolitest. Sa oled lihtsalt rumal ja loll ida-eurooplane, kellel puudub teiste lääne-eurooplastega ühine märgisüsteem.

Sellest on kahju. Aga see viib ja ongi viinud veel millelegi hullemale.

Eestlased armastavad suhelda vaid omavahel, hoiavad omaette ning seda isegi turismireisidel. Eestlasi ei huvita, mis mujal maailmas toimub. Võetakse vastu vaid seda, mida eestikeelne meedia vahendab. Välismeedia vastu huvi ei tunta, välismaiseid ajalehti ei loeta, välismaailmaga ei suhelda. Ja silmaring jääb järjest kitsamaks.

Kurdetakse Eesti ekspordi nõrkuse üle. Räägitakse, et eestlane ei oska müüa. Aga mis müümisest me räägime, kui ta ei suuda oma ideid, tooteid või teenuseid maailmas isegi mitte ladusalt tutvustada?

Tõsi on muidugi ka see, et mitte kunagi varem meie ajaloos pole nii suur hulk kultuurtekste olnud eesti keeles saadaval. Aga samal ajal võib see jätta petliku mulje, et nüüd polegi vaja võõrkeeli osata - kõik raamatud oleksid nagu eesti keeles olemas ja isegi seda kõike ei jõuaks üks inimene iialgi läbi lugeda.

Paraku on see osa maailmas ringlevatest kultuurtekstidest, mis on eesti keelde tõlgitud, siiski vaid murdosa nende koguhulgast. Olgu seda valinud kirjastajad-toimetajad-tõlkijad kuitahes head tööd teinud, on see siiski ikkagi ju vaid nende poolt vahendatud valik ega saa kaugeltki olla põhjalik.

Samamoodi on ju ka eestikeelne meedia selgesti ühekülgne. Või, kui keegi tahab niimoodi ütelda: kallutatud. Kas kommertskaalutlustel või poliitilistel, vahet pole. Isegi kõige paremate kavatsuste puhul ei saa ühest nurgast nähtav pilt olla adekvaatne.

Aga väga kergesti võib selline ühekülgne maailmapilt viia väär-arusaamadele. Umbkeelsus tähendab paratamatult infosulgu. Ja seesugune sulgumine võib viia ja viibki kergesti sallimatusele ning lausa ksenofoobiale.

Piirdumine vaid eestikeelsete tekstidega on sulaselge enesepettus. Maailm on tuhandeid kordi avaram ja mitmepalgelisem.

Eesti Ekspressi veebiväljaandele kirjutatud tekst.

Daodejing. Sünopsis ja tekstinäiteid

2010-10-24T21:12:00.002+07:00

"Daodejing" on üks enamtõlgitud ja -tõlgitsetud tekste maailmakirjanduses, taoismi tüvitekst, väga vana ja väga mõjukas.

Taoism ise on sügavalt mõjutanud ja suunanud hiina, mongoolia, korea, jaapani ja paljude teiste rahvaste kultuure juba aastatuhandeid. Viimastel sajanditel ka läänemaailma. Meenutatagu kasvõi Benjamin Hoffi raamatuid Puhh ja Tao ning Notsu ja Te.

"Daodejing" (traditsioonilises hiina kirjas 道德經; lihtsustatud hiina kirjas 道德经 (Dàodéjīng; Wade'i-Gilesi transkriptsioonis Tao Te Ching; eesti keelde tõlgitud mitmeti, sealhulgas "Raamat teest ja väest" või "Kulgemise väe raamat") autorlus on traditsiooniliselt omistatud Laozile, kelle eluajaks arvatakse umbes 6. sajandit eKr.

"Daodejingi" tõlgitsemine ja tõlkimine on toimunud pidevalt. Ka hiina kultuuris antakse sellele tekstile tihtipeale erinevaid tõlgitsusi. Osalt tuleneb see Laozi arhailisest keelest, ent suuresti ka teksti aforistlikust stiilist, mis sageli vaid vihjab, jättes arusaamiseks mitmeid võimalusi. Teksti näiline lihtsus ja väike maht on kahtlemata samuti üks põhjusi, miks seda teost nii palju on teistesse keeltesse tõlgitud. Ingliskeelseid "Daodejingi" tõlkeid loendatakse juba ammu sadades.

Arvestatavad tõlked eesti keelde on raamatuna ilmunud Linnart Mälli ja Jaan Kaplinski poolt vastavalt 1979. ja 2001. aastal.

Üheks selle teksti tõlkimise-tõlgendamise võtmeküsimuseks on keskne mõiste "Dao". See on ühtaegu tavaline sõna ja mõiste, aga ka filosoofiline ja lausa kosmoloogiline termin. Erinevad tõlkijad on seda lahendanud mitmeti.

Linnart Mäll kasutas selleks eestikeelset sõna "kulg" (kulgemine, kulgema, kulgeja). Jaan Kaplinski jättis selle üldse tõlkimata. Sarnaselt on toiminud ka väga paljud teised tõlkijad-tõlgitsejad.

Siinses eestikeelses versioonis on läbivalt kasutatud tõlkevasteks sõna "tee", mis on ühtlasi ka selle mõiste kõige otsesem ja selgem vaste eesti keeles. Ka kõigi teiste oluliste terminite puhul on kasutatud läbivalt eestikeelseid vasteid.

Näiteid erinevatest tõlkimise-tõlgendamise võimalustest.

Linnart Mäll:

kulgetav kulg on püsitu kulg
nimetav nimi on püsitu nimi
nimetu on taevasmaa algus
nimetu on musttuhandete ema

sest
kui ei ihka püsivat
tema saladust näed
ihkad aga püsivat
teda piiratuna näed

nemad ilmuvad ühe ja samana
ometi lahknevad nimetamisel

ühe ja samana
öeldud ürgsena
ürgsest veelgi ürgsem
kõigi saladuste värav

Jaan Kaplinski:

Sõnades öeldud Tao,
ei ole igavene Tao;
Nimetatud nimi,
ei ole igavene nimi.
Nimeta
ilmamaa algus;
nimega –
tuhandete ema.

Ikka tahtmata
näed tema imet;
ikka tahtes
näed tema sügavust.
Need mõlemad,
koos tulnud ilmale,
aga eri nimedega,
koos on saladus,
saladuste saladus,
kõige ime värav.

Tõnn Sarv:

Kõlblik tee ei kõlba.
Nimi ei tähenda midagi.
Alguses pole nime.
Nimetamisest tekib kõik.

Kes ei taha, see näeb.
Kes tahab, see tunneb.

See on üks ja seesama.
Vahe on nimetamises.

Üheskoos paistab sügavus.
Sügavusest avaneb põhjatus.

Allikatena on tuginetud peamiselt akadeemilisele reaalusele tõlkele koos etümoloogiaga http://zhongwen.com/dao.htm ning konsulteeritud veel kümnekonna erineva tõlke-tõlgitsusega.

Tekstinäiteid

11

Kodarad hoiavad ratast koos.
Kuid auk tema keskel
teeb ta kasulikuks.

Savist vormitakse anumat.
Kuid õõnsus tema sees
teeb ta kasulikuks.

Seintesse jäetakse avavused
uste ja akende jaoks.
Need teevad toa kasulikuks.

Vajalik tuleb teha.
Puuduvast on kasu.

17

Kõige paremaid me teame.
Vähem paremaid me armastame.
Veelgi vähemaid me kardame.
Veelgi vähemaid me põlgame.

Usaldus loob usalduse.

Kui valmis said, mine eemale.
Palju sõnu pole vaja.
Las arvavad, et ise läks nii.

23

Sõnad on vaikuses.

Marutuul vaibub lõunaks.
Paduvihm vaibub õhtuks.

Neid teeb maailm.

Kui maailm kauem ei jõua,
kuidas siis sinagi jõuad?

Seepärast ole teel.

Kes on teel, see on tee.
Kes on väes, see on vägi.
Kes on eksituses, see on eksitus.

Tee hoiab teelist.
Vägi hoiab vägilist.
Eksitus hoiab eksijat.

Usaldus loob usalduse.

56

Kes teab, ei räägi.
Kes räägib, ei tea.

Paned suu kinni,
paned väravad kinni.

Tera läheb nüriks.
Sõlm tuleb lahti.
Sära tuhmub.
Tolm jääb alles.
Põhjatu samasus.

Ei mingit lähedust.
Ei mingit võõrastust.
Ei mingit kasu.
Ei mingit kahju.
Ei mingit väärtust.
Ei mingit väärtusetust.

See ongi väärtuslik siin maailmas.

64

Rahunenut on kerge hoida.
Ennustamatut on kerge ette võtta.
Nõrka on kerge murendada.
Pudenenut on kerge hajutada.

Tegele sellega, mida veel pole,
juhi seda, mis pole veel sassis.

Jäme puu algas peenest võrsest.
Kõrge torn algas maapinnalt.
Pikk teekond algas ühest sammust.

Tark ei tee ja nii ei lõhu.
Tark ei võta - ja ei kaota.

Teistel luhtub kõik sageli enne lõppu.

Märka lõppu enne algust,
Ja miski ei luhtu.

Tark soovib soovimata,
varandusi tahtmata.
Õpib õppimata.

Pöördub kõikide poole,
kõigile loomulikkust näidates.

Midagi tegemata.

Kas ähvardab politseiriigiks muutumine?

2010-10-17T23:27:00.004+07:00

Kuhu on kadunud hea tahe ja terve mõistus? Kõike ei saa ju reguleerida eeskirjade ja seadustega.

Aga seadus ütleb: Liikleja peab olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda.

Seadus ütleb: Jalakäija peab enne sõidutee ületamist hindama läheneva sõiduki kaugust ja kiirust, andma juhile võimaluse kiirust sujuvalt vähendada või seisma jääda ja veenduma, et juht on teda märganud ning sõidutee ületamine on ohutu.

Liikleja ei tohi takistada matuse- ega muud rongkäiku, täiskasvanute saatel liikuvat lastegruppi või reguleerija poolt saadetavate sõidukite kolonni.

Mida kuradit!? Nagu koosneks Eesti elanikkond peamiselt idiootidest ja jõhkarditest. Nagu lasteaias: "Ära tee pahandusi!" - "Pühi nina puhtaks!" - "Käitu korralikult!"

Ja kõige selle tagamiseks tuleb kehtestada järjekordne seadus?!

Tai maal käivad politseinikud linna peal ringi, ajavad inimestega juttu, viskavad nalja. Vahel istuvad kuskil baaris maha, võtavad tassi kohvi või teed. Räägivad uudiseid. Kõik teavad neid. Kõik arvestavad nendega. Aga keegi ei karda neid. Sest selleks pole mingit vajadust.

Tai liikluseeskirjad on pigem soovituslikud. Teadmiseks võtmiseks.

Sest sa ju näed ja saad aru, mis toimub liikluses. Sa ei ole ju pime ega idioot. Sa annad teed teistele ja ja teised annavad teed sulle kui vaja, igal pool ja kogu aeg, vastavalt olukorrale.

Milleks on vaja selle pärast veel mingeid seadusi ja reguleerimisi? Iga viimast pisiasja ei saa ju reguleerida. Ega peagi. Kui keegi tahab kuskile pöörata või peatuda või liikuma hakata, siis ta annab märku kui vaja. Ja teised loomulikult arvestavad sellega.

Eks see ole muidugi ka õigusfilosoofiline küsimus. On ju mingid juristide koolkonnad, kes jumaldavad üksikasjalikke regulatsioone ja sanktsioone; kelle jaoks on esmatähtis, et kohtulahendid oleksid vettpidavad ja vaidlustamatud. Tundub, et Eestis on seesugune filosoofia domineeriv.

Miks peab näiteks üldse kehtestama mingeid kiirusepiiranguid ja nende täitmist rangelt kontrollima? Kui kõik arvestavad kõigiga, siis kujuneb iseenesest välja ühtlane liiklusvoog. Mis ongi ju kõige otstarbekam.

Mis tähtsust on näiteks tee telgjoonele veetud pidevjoonel? Kui ma kedagi ei sega ega ohusta, siis võin ju vajadusel ka sellest üle sõita.

Miks ma ei või punase tulega üle tühja tänava minna?

Ametniku unistus: kehtestame midagi - ja kui keegi seda rikub, siis karistame. Pole tähtis, kas ta tahtis kurja teha. Pole tähtis, kas ta oleks võinud mingit kasu saada või kellegi teise õigusi kahjustada või kas see üldsegi millelegi või kellelegi kuidagi korda võinuks minna. Tähtis on vaid see, et ta ei toiminud ettenähtud eeskirjade kohaselt.

Inimeste õiglustunne on riivatud. Nad ei tunne endal süüd olevat, kui nad on käitunud heauskselt ja otstarbekalt, aga sellega eksinud mingi regulatsiooni vastu. Nad ei saa aru, mille eest neid karistatakse.

Niinimetatud õigusriigist on politseiriigini tegelikult väga lühike maa.

Eesti Ekspressi veebiväljaandele kirjutatud tekst.

Lühimõtteid

2010-10-10T23:00:00.003+07:00

Tahtmine ise ongi taevariik.

*

Eestlane on see, kes ei salli kedagi.

*

Vitt on ülehinnatud.

*

Vanity is fair.

*

Kiusatused saavad tulla vaid siis kui sa ei ole kindel, mida sa tahad.

*

Pedofiilid ise on lapsikud.

*

Elu on lego. Pane ainult võimalused kokku.

*

Otstarve ei tulene nähtusest, vaid sellesse suhtujast.

*

Sa oledki kohal.

*

Isane hoolib ainult sellest, kellega ta tahab kopuleerida. Seda nimetatakse ka armastuseks.

*

Kui sul on midagi ütelda, siis ole vait.

*

Kes mässab, see veel loodab.

*

Seaduste parandamine ei tee inimesi paremaks.

*

Multiversum = palju tõdesid.

*

Läähe tsivilisatsioon on neoteeniline kultuur. Antiikajast pärandunud pedagoogika/pedofiilia/pederastia. Super Baby.

*

Inimesed suhtlevad kahel põhjusel: "Kiida mind!" või "Aita mind!".

*

Iga valik välistab midagi. Kui sa midagi vaatad, jääb sul midagi nägemata.

*

Mõtted pole vahetamiseks.

Inimesed on erinevad

2010-10-03T23:58:00.002+07:00

See on üks neist tõdemustest, mida tuleb ikka ja jälle korrata: inimesed on erinevad. Ja neid tuleb seetõttu ka erinevalt kohelda. Ning neil peavadki olema erinevad õigused ja kohustused.

Kas võrdõiguslikkus on üldse võimalik?

Alates Valgustusssajandist ja Prantsuse revolutsioonist, mis seadis oma loosungiks vabaduse, võrdsuse ja vendluse, ollakse siiamaani veendunud, et võrdsus on üks tähtsamaid ideaale, mille poole püüelda.

Jätaks praegu kõrvale seesuguse "võrdsuse" mida, vähemalt oma loosungites, tahtsid kommunistid. Ja vaataks reaalset võrdõiguslikkust tänapäeva maailmas.

Peaks vist kohe olema selge, et see, millest jutt käib, on eelkõige võrdsus kodanikena ehk teisisõnu, poliitiline võrdõiguslikkus. Mitte see, et kõigil peaksid olema näiteks võrdsed palgad ja võrdsed elutingimused.

Veelgi täpsemalt, jutt on vaid täiskasvanud ja vastutusvõimeliste kodanike poliitilisest võrdõiguslikkusest. Valimisõigus. Mõtete väljendamise õigus. Elukoha valiku õigus.

See on just see, et "kedagi ei tohi diskrimineerida tema vaadete, usuliste veendumuste, päritolu, soo, rassi, rahvuse või muu tunnuse alusel".

Aga näiteks lapsi ja alaealisi järelikult võib. Ja vastutusvõimetuid, raske vaimupuudega kodanikke. Ja kohtulikult süüdimõistetuid. Ja nii edasi.

Aga kui ma olen pikka kasvu ja löön oma pea vastu ukseraami ära, kas see oli siis minu diskrimineerimine, et ust polnud minusuguste jaoks piisavalt kõrgeks ehitatud?

Või kui ma olen pika taibuga või kehva kuulmisega ning reklaamiagent vuristab mulle ette toote-teenuse eeliseid ning ma teen ostuotsuse, mida ma hiljem kahetsen, kas mul on õigus saada raha tagasi?

Kuidagi veel saaks aru, et lihtsamad masinad ja aparaadid (riigiaparaat sealhulgas) kohtlevad inimesi ühtemoodi. Nad ju teisiti ei oskagi.

Aga kui inimene suhtleb inimesega, olgu siis kas üle leti või kuidagi teisiti, siis võiks olla loomulik, et erinevate inimestega suheldakse erinevalt.

Mõnele naeratatakse, mõni peab hoopis rohkem maksma, mõni aga saab päris tasuta. Miks mitte.

Ja kuulge, kas üldse keegi kujutab ette kõigi inimeste täiesti võrdset kohtlemist kõigi teiste inimeste poolt selles maailmas, kus kõik inimesed juba iseenesest on ja tahavad olla ja peavadki olema erinevad?

Ilmselgesti on see absurdne ja mõttetu idee.

Eesti Ekspressi veebiväljaandele kirjutatud tekst.

Kultuurmaastikud

2010-09-26T23:24:00.004+07:00

"Mis tahes kontseptsioon, mis püüab saada ainuvalitsejaks, muutub iseenda vastandiks ja hakkab tõrjuma neid asju, mis samuti vajavad siin elus hingamise ruumi." - Marju Lauristin, Sirp 09.04.10.

1

Mets, soo ja raba olid meie maarahva jaoks juba ammusest ajast midagi ohtlikku, pahaendelist, metsikut - midagi sellist, millest tuli eemale hoida, mida tuli vältida ja karta. Sellest on tuhandeid lugusid, muistendeid, muinasjutte, laule, vanasõnu, kõnekäände.

Seal oli hunte ja karusid, kes tahtsid sind maha murda ja nahka panna, seal olid sind salvamas madu-ussid, seal vilkusid petlikud virvatulukesed. Seal leidus kolle, haldjaid, näkke, pahalisi, libahunte, kummitusi, vaime, viirastusi, maa-aluseid, koletisi, tumedaid jõudusid, kes võisid inimest ohustada, teda kahjustada, haigusi põhjustada või vigastada. Nendega hirmutati lapsi ja neid peljati ise.

Sellesse metsikusse loodusse võis sattuda vaid eksikombel, õnnetuse või omaenda rumaluse läbi. Midagi head polnud sealt loota.

Seevastu külatanum, karjamaa, põllud ja heinamaad olid meie rahva jaoks ikka ja jälle helged, rõõmsad, kodused ja tuttavad. Seal lauldi laule, tantsiti ja kiiguti, mängiti pilli ja armastati. Vist pole vaja näiteid tooma hakata.

Ettekujutus, nagu oleksid meie esivanemad kuidagi eriliselt austanud "puutumatut loodust", on pehmelt öeldes ebatäpne.

Isegi maarahva muistsed pühakohad, hiied, ohvriallikad, -kivid ja -puud, olid just nimelt nendesamade pühaks pidajate poolt hoolikalt muust loodusest eraldatud, taradega kodu- ja metsloomade eest kaitstud, välja puhastatud ja kujundatud.

Möödaminnes võiks märkida, et pigem on just praegu lokkav puutumatu looduse kultus see, mis ei lase vanu hiietammikuid või ohvriallikaid õieti hooldada. Enamik vanu pühasid allikaid on ammu kinni kasvanud, kuid keegi ei julge neid avada.

Ometi on selge, et enamus lahtise veega allikaid, nagu ka peaaegu kõik lagedamad platsid ja vaateväljad meie looduses just nimelt inimeste hoolsa kätetöö tulemus, kultuurmaastiku osa.

Too puutumatu looduse kultus pärineb ju õigupoolest hästi teada ja tuntud saksa romantismi suundumistest, kus hakati idealiseerima mingit tumedat keskaega. Taolised mineviku-ihaldused inspireerisid näiteks Wagnerit ja Nietzschet. See oli aeg, mil hakati juba hirmu tundma kaasaegsete muutuste, sealhulgas tehniliste uuenduste ees. William Blake kartis tuuleveskeid.

Kultuurmaastikud, põllud ja väljad olid seesuguste 19. sajandi intellektuaalide jaoks igavad ja tüütud. Moodne oli unistada metsikutest, pöörastest, uskumatutest seiklustest kuskil õudsetes metsades või koobastes.

20. sajandi esimesel poolel tõusid esile hoopis teistsugused, futuristlikud, tehnilisest progressist vaimustumise ideed. Kuid allhoovustena kandusid nood tumedamad ideaalid 20. sajandi teise poolde ning leidsid viljaka pinnase 60. aastate hipiliikumises, mil samamoodi hakati jälle hindama spontaansust, metsikust, pöörasust, segiolekut. Sellega sobis hästi kokku samal ajal tärganud uus keskkonnakaitseline liikumine, mis hakkas looduslikkust väärtustama kõrgemalt kui inimese intellektuaalset tegevust.

Ja selle kõigega koos kujuneski välja see puutumatu looduse kultus. Meie maarahva traditsioonide ja kommetega pole sel eriti midagi tegemist.

Veel möödunud sajandi viiekümnendatel aastatel rõõmustati soode kuivendamise, maaparanduse üle. Teaduslikele ja tehnilistele saavutustele lauldi oode, neile pühendati kunstiteoseid. Isegi tööstusmaastikud olid vaatamisväärsused, kuhu korraldati ekskursioone.

Aga siis järsku pöördus kõik vastupidiseks. Inimetegevust hakati pidama pahaks ja ohtlikuks, kultuurmaastikke inetuiks ja võõraiks - ning hindama hakati hoopis puutumatut loodust. Sedasama metsa, sood ja raba, millega aastatuhandeid oli võideldud, mida oli senimaani kogu aeg kardetud ja välditud, ometi visalt, järkjärgult ja edukalt kultiveerides ja arendades.

Ning seda muidugi mitte ainult meil, vaid kogu läänemaailmas.

Üheks põhjuseks oli, muuhulgas, ka see, et tänu intensiivsemale maaviljelusele, tänu väetistele ja pestitsiididele, oli arenenud maailmas vähenenud vajadus põllumajanduse all oleva maa järele. Fossiilsete kütuste, eelkõige kivisöe, nafta ja gaasi laialdasem kasutuselevõtt vähendas samal ajal tunduvalt ka vajadust metsadest saadava küttepuidu järele.

Oli võimalik, ilma kedagi otseselt külma ega nälga jätmata, tõepoolest anda rohkem ruumi "puutumatule loodusele", looduskaitsealadele, rahvusparkidele.

Võiks arvata, et sesugune teaduse ja tehnika areng, mis tegelikult ju laiendas ja mitmekesistas inimeste eluvõimalusi, võeti hästi ja heasoovlikult vastu. Ometi pöördus kõik hoopis vastupidiseks.

Muutus toimus, nagu öeldud, 1960. aastatel. Niipea kui avastati ökoloogia ning mõisteti, et inimeste tegevus võib kaudselt ja tahtmatult põhjustada muutusi looduses, hakati kõikide looduslike sündmuste põhjustajana otsima inimtegevuse mõju.

Järsku oli inimene kõiges süüdi, oli muutunud iseendale ja kogu loodusele vaenlaseks, keda tuli hoiatada, valvata ja karistada. Korraga olid kõik teised isendid, kooslused, liigid palju tähtsamad kui mistahes inimtegevus või koguni inimeste elud.

Ülistama hakatigi just todasama puutumatut loodust, millega inimkond oli kümneid aastatuhandeid visalt võidelnud. Siunama ja kiruma asuti aga hoopis inimtegevust, väetiste ja teiste kemikaalide, nafta ja teiste maavarade kasutamist. Ning seejärel juba igasugust inimtegevusest põhjustatud arengut, mistahes muutusi, looduse mõjutamist.

Peaaegu kõik tähtsamad inimtsivilisatsiooni saavutused kuulutati kas otseselt või kaudselt "loodust" kahjustavateks ning seetõttu taunitavateks. Hakati jutlustama tagasipöördumist looduse juurde, soovitama tehnikast loobumist. Põhimõtteliselt pandi kahtluse alla kogu inimkultuur kui selline.

2

On huvitav märgata, et kogu sellel keskkonnateadlikul ja rohelisel liikumisel, kõigil neil maa sõpradel ja loomade vabastajail on üks ja ühine ideoloogia. Neile ei meeldi progress, tehnilised uuendused. Nad ei salli kapitalismi, vaba turumajandust. Neile on vastumeelne sõnavabadus ja ideeline pluralism. Seda viimast on näha kasvõi sellest, kui kirglikult nad materdavad kõiki oma oponente, kus ja kuidas iganes need ka esile peaksid kerkima.

Walter Williams on teatud liiki keskkonnakaitsjaid võrrelnud arbuusiga - pealt rohelised, seest punased. Ning tõepoolest võib tunduda, et paljude "roheliste" ja "maa sõprade" sisemiseks salasooviks midagi kommunismi-sarnast. Nad vihkavad rikkaid ja edukaid. Nad tahaksid hävitada panganduse ja suurtööstuse. Aga sellega ka sarnasused piirduvad.

Üks esimesi selle ideoloogia esindajaid oli William Vogt, kelle 1948. aastal ilmunud raamatust Road to Survival sai keskkonna-teemaline bestseller, mille menu ületas alles 1962. aastal Rachel Carsoni The Silent Spring.

Aga võibolla on tõele märksa lähemal Donald Gibson, kes oma 2002. aastal ilmunud raamatus Environmentalism: ideology and power juhib tähelepanu sellele, et kogu see liikumine on oma olemuse poolest ülbe ja aristokraatlik.

"Steven Rockefeller, David Rockefeller, Sir Frank Darling, Maurice Strong jpt üritasid oma uue maailmakorralduse püüdlustega saavutada midagi pikajalist ja kauakestvat. Anglo-ameerika kõrgklassil oli vaja saada globaalne majandussüsteem oma kontrolli alla, mis tähendas, et kõikvõimalikud uued või sõltumatud mõju- ja võimukeskused tuleb välistada, kaasata, sisse sulandada või hävitada. Globaalne süsteem olgu laias laastus era-asi. Riikide valitsused peaksid olema enamasti nõrgad ja passiivsed, toetades vaba turumajandust ja vaba ettevõtlust. Üks valitsuse rolle selles skeemis on toetada keskkonnakaitset," kirjutab ta oma ülalmainitud raamatus, lk 119.

"Keskkonnakaitse ei kujuta mingit ohtu anglo-ameerika kõrglassile. Selle roll rajajate, juhtide, toetajate ja finantseerijatena teeb keskkonnaorganisatsioonidele võimatuks tegutseda kõrgklassi vastu. Keskkonnaliikumine pole kunagi võidelnud kõrgklassi omandihuvide vastu, nende varanduse või võimu vastu. Keskkonnakaitsjad pole kunagi kritiseerinud nende tarbimist või elustiili." - Samas, lk 120.

Varaseimad moodsa aja keskkonnakaitsjad olid tõesti 60. aastate hipid. Nende maailmast ärapöördunud kommuunides harrastati looduslikke eluviise ja grupiseksi, suitsetati kanepit, mediteeriti ja filosofeeriti. Tol ajal tundus, et selline lillelaste eluviis ei saa kesta kaua. Ega saanudki. Ometi jäi sellest alles toosama suhtumine, et edukas ja tehniliselt arenenud maailm on oma põhiolemuselt halb ja kuri ning "loodus" justkui hea ja mõnus. Sealt edasi oli aga juba vaid mõni samm selleni, et hakata "looduse" nimel inimtegevust takistama, loomi "vabastama" - ning peatselt ka juba teisiti mõtlevaid inimesi hirmutama, ähvardama, peksma ning tapma.

1974. aastal publitseeritud Rooma Klubi raportit "Inimkond pöördepunktil" alustavad Mihajlo Mesarovic ja Eduard Pestel tsitaadiga nende 1955. aastal ilmunud artiklist pealkirjaga "Maailm on vähihaige ja see vähk on inimene". Mesarovic ja Pestel väidavad, et me vajame globaalseid institutsioone rahavastiku ja ressursside probleemide lahendamiseks ning kutsuvad üles olema "loodusega kooskõlas".

Inimkonda on vähkkasvajaga võrrelnud teisedki. Rooma Klubi 1991. aasta raporti võtavad Alexander King ja Bertrand Schneider kokku nendinguga, et tõeline vaenlane on "inimkond ise". Kõige värvikam on oma aristokraatlikus misantroopias aga kahtlemata Harrison Brown, kelle jaoks on Maa inimesed "tõmblevate vaklade mass".

Looduskaitse, keskkonnakaitse, roheline või (pinnapealselt mõistetud) "ökoloogiline" mõtteviis - see kõik on kokku ju misantroopia ehk inimvihkajalik, inimsusevastane mõtteviis. Loomadele omistatakse õigusi, inimestelt võetakse neid ära. Loom võib teisele loomale haiget teha, teda tappa ja ära süüa. Inimesel ei tohi sellist õigust olla.

Jube. Kuhu me oleme jõudnud?

Kõik liigid on ju enesekesksed. Iga liigi ellujäämis-strateegia koosneb teiste liikide elutegevuse kasutamisest, teiste isendite hävitamisest, kõrvaldamisest, neist toitumisest, millest iganes. Kõik olemasolevad liigid, populatsioonid, kooslused, isendid hoolitsevad iseendi eest. Vastasel korral poleks neid enam olemas. Sinna pole midagi parata.

Ja üksnes kontroll looduse üle on see, mis on võimaldanud inimesel kui liigil siiamaani püsima jääda.

Ometi on üks osa inimkonnast võtnud pähe, et teised liigid on tähtsamad ning et inimene peab neile teed andma, ruumi tegema ning vajaduse korral koguni elu ohverdama.

Ja see juba toimubki. Metsloomad tapavad inimesi juba mõnda aega. Tiigrite kaitsealadel Indias. Elevantide kaitsealadel Aafrikas. Las krokodillid elavad, inimestest ei ole kahju.

Veelgi ilmekam on see haiguste tekitajate eest hoolitsemisel. Ei tohi tappa malaariat levitavaid moskiitosid. Loomade õiguste ranged jälgijad keelavad isegi inimeste ja nende väärtuste kaitsmist looduslike vaenlaste eest. Michael W. Fox mõistab oma raamatus Returning to Eden hukka näitaks sääsetõrjepihustid ja elektripüünised: "Lõppude lõpuks," teatab ta kategooriliselt, "võib sind hammustada vaid mõni üksik neist miljoneist, keda sa tapad."

Üleskutsed teadusega, majandusega või terve mõistusega arvestamisele või kompromisside leidmisele võivad toimida vaid siis, kui kõik pooled on lahenduste leidmiseks vastuvõtlikud. Kuidas aga võiks see toimida, kui üks pooltest põlastab teaduse frankensteinluseks, majanduse isekaks ahnuseks, mõistuse piiratuks ning peab kompromisse moraalseks nõrkuseks?

Dialoog keskkonnakaitsjate ja ratsionaalse mõistuse vahel on juba ammu lõppenud. Õieti öeldes pole see kunagi saanud alatagi.

Inimtegevusest puutumata looduskeskkonnal on kahtlemata omad võlud ja väärtused.

Mis aga murelikuks teeb, on see üsnagi laialt levinud suhtumine, nagu oleks "puutumatu loodus" midagi ülimat, mida tuleb iga hinna eest säilitada ja kaitsta.

Sest on ju igasuguse looduskaitse ja keskkonnakaitse põhiline hoiak see, et kogu loodus - välja arvatud muidugi inimene - on erilise väärtusega iseenesest ning seetõttu on tal õigus olla inimestest puutumatu. Paraku on see - kaasaegse keskkonnakaitselise liikumise moraalne tuum - suur pettus.

Mull puruneb väga lihtsa küsimusega: Miks?

Miks peaks looduslik seisund olema iseenesest hea? - Keegi pole sellele pakkunud mõistlikku vastust.

Väita, et tähnilisel öökullil, punasel puul või jõe voolusängil oleks väärtus iseenesest või olemuslikult, on rumalus. Looduses ega ka kusagil mujal ei ole millelgi iseenesest mingit väärtust ega tähendust. Väärtus omistatakse millelegi või kellelegi üksnes selle väärtuse andja, hindaja poolt, vastavalt tema otstarbele või vajadusele hindaja jaoks. See on vaid hindaja suhe millegi otstarbesse ning vaid seetõttu võib tal olla "väärtus".

Pole olemas "väärtust iseenesest". See on mõttetus. On vaid kontseptuaalse teadvuse poolt loodud moraalsed väärtused ja tähendused, mis on omistatud muidu tähendusetule loodusele.

Loomad ja taimed püsivad elus ilma ratsionaalse mõistuseta, kohandudes keskkonnaga. Inimolendid püsivad elus ainult tänu mõistusele, kohandades loodust enese vajadusteks. Inimene lihtsalt peab kasutama loomi, taimi ja teisi loodusressursse toidu, riiete, eluaseme ja tööriistade saamiseks.

Ning olles ainus liik Maal, kel on (hea küll, väidetavalt) võime mõista "head" ja "kurja" ning nende vahel valikuid teha, on inimene ühtlasi ka moraalsete väärtuste ainus allikas. Keskkonnal on moraalseid väärtusi ja tähendusi ainult niivõrd kuivõrd inimolendid neid endile ette kujutavad, arendavad, kasutavad ja naudivad. Seetõttu ongi moraalselt õigustatud kasutada ülejäänud loodust kui meie elukeskkonda - nagu lõputut lõuendit piiramatute värvivalikutega loovaks tööks.

3

Peaks vist olema selge, et iga liik kujundab oma keskkonda. Selles mõttes pole inimene kuidagi eriline või erandlik. Juba kümneid tuhandeid aastaid on inimesed raadanud maad, harinud põldu, ehitanud hooneid, kujundanud maastikke.

Võibolla põhjustanud ka kliimamuutusi, kes teab. Sest kliimamuutusi on põhjustanud Maal elavad olendid juba miljardeid aastaid. Kuid kahtlemata pole inimkonna põhjustatud muutused võrreldavad näiteks fütoplanktoni, või tegelikult kõigi roheliste taimede poolt, miljardite aastate jooksul atmosfääri saadetud hapniku mõjuga. Tänu millele üldse on võimalik elu Maa peal sellisena, nagu me teda näeme ja tunneme.

Keskkonnakaitse ideoloogia ja filosoofia on ju põhimõtteliselt paigast ära.

Sest mida siis õieti kaitstakse?

Kui kaitse alla kuulub loodus ning ülimaks eesmärgiks on inimtegevusest puutumatu keskkonna säilitamine, siis tuleks ideaalis kõik inimesed ja nende tegevus elimineerida ehk inimkond hävitada.

Kui aga kaitstakse inimestele sobivat elukeskkonda, siis on paratamatu, et mõned liigid ja kooslused peavad paratamatult taanduma. Nii nagu ongi juba praktiliselt kadunud või oluliselt vähenenud rõugete, katku, koolera, süüfilise jmt põhjustajate tegevus. Kes olid/on ju ka ometi elusolendid!

Selle peale öeldakse tavaliselt, et kuskil on mõistlik piir ja tasakaal. Ja et inimesed võivad elada ja peavadki elama kooskõlas loodusega. Ja et see ongi see ideaal, mille poole tuleb püüelda.

Ometi näeb igaüks, et see mõistlik piir on vägagi meelevaldne. Pole mingeid üldiselt omaksvõetud reegleid ega põhimõtteid, millest juhinduda. Kunagi, jah, jagati näiteks putukaid ja muidki loomi kasulikeks ja kahjulikeks. Olid röövlinnud, röövloomad, röövkalad. Olid kahjurid ja parasiidid.

Aga siis saadi aru, kui inimesekeskne ja ülbe see on. Ja hakati sellistest hinnangulistest terminitest hoiduma.

Aga mingit selgust pole ikkagi. Need inimese ja looduse vahelise õige suhte piirid on lausa nii meelevaldsed, et nende määratlemise ümber käivad sõjad, tülid, kohtuasjad. Ega lõpe.

Veel kord nentides - korralikku, keskkonna kaitsmist toetavat filosoofiat pole olemas. Ja mitte ainult meil, vaid ka laiemalt.

Õigupoolest on ju kogu see looduskaitse ja keskkonnakaitse ideestik väga noor ja väga piiratud. Tänapäevases mõttes pole see veel isegi viitekümmend aastat kestnud. Ning laiemat omaksvõttu on see mingil määral saavutanud ju ikkagi vaid läänemaailmas.

Peaaegu igal pool mujal, nii nagu ka varasematel aegadel, lähtuvad inimesed ikka endi vajadustest. Haritakse maad, ehitatakse maju ja linnu, kütitakse, kalastatakse, raiutakse, istutatakse, külvatakse, koristatakse - vastavalt sellele, mida on vaja, mida ikka on tehtud ja mis on võimalik. Nii nagu kogu aeg on oldud ja elatud. Traditsiooniliselt. Laskmata end eriti millestki segada ja isegi teadmata mingitest griinpiissidest või muudest hullustest.

4

Aga kui sellesse temaatikasse sügavamalt vaadata, siis selguvab hoopis jõhkramad tõsiasjad.

Tuleb välja, et kõiges ei olegi süüdi ainult ahned kapitalistid, jõhkrad monopolistid, südametud suurpangad. Selgub, et meid ei mürgita ega tapa sugugi mitte üksnes ülemaailme farmaatsiatööstus, Coca-Cola ja McDonald's.

Isegi kogu tööstus koos oma õhku ja vette ning pinnasesse paisatavate jääkidega, koos autode, lennukite, pestitsiidide, väetiste ja GMO-de ja muu sellega seonduvaga on tühi-tähi, kui pöörata pilk sellele, mida on viimase poolsajandi jooksul korda saatnud keskkonnakaitsjad, noodsamad rohelised ja maasõbrad.

Jutt on massimõrvadest, küüditamistest ja paljudest teistest inimsusevastastest kuritegudest, mille kõrval ka kõik natside ja kommunistide kuriteod kokku lihtsalt kahvatuvad.

Nad on võimsad. Juba viisteist aastat tagasi oli ainuüksi USA 12 suurima "rohelise" organisatsiooni käive umbes miljard dollarit. Mul ei ole praeguseid andmeid, kuid arvata võib, et see summa võib nüüdseks olla kordades suurem. Suurbritannias on nende liikumistes rohkem inimesi kui kõigis teistes poliitilistes organisatsioonides kokku.

Nad valetavad, nad vassivad, nad hirmutavad, nad ähvardavad.

Palju on lugusid, kus nende liikmed on aru saanud, et asi pole õige.

Professor Wilfred Beckerman, endine Suurbritannia Kuningliku Keskkonnareostuse Komisjoni liige, oli entusiastlik keskkonnakaitsja kuni hakkas fakte kontrollima.

"Statistilisi andmeid uurides selgus mõne kuuga, et enamus mu keskkonnateemalistest muredest olid põhinenud valeinformatsioonil ja hirmulugudel," ütles ta.

Ei tahaks hakata kohe kliimasoojenemise müüdist rääkima. Selle ümber on niigi palju lärmi löödud. Piisab ehk, kui mainida, et kasvuhoone-efekti peamine põhjustaja on õhuniiskus ehk veeaur atmosfääris. Süsihappegaasi osa on selles tähtsusetu. 100 miljonit aastat tagasi oli süsihappegaasi atmosfääris kuus korda rohkem, kuid kliima oli märgatavalt jahedam kui praegu.

Keskkonnakaitsjad teavad seda kõike, kuid nende argumendiks on "parem karta kui kahetseda". Peamiseks vastaseks on neile tööstuslik ja majanduslik kasv maailmas. Kliima soojenemine on vaid üks ettekääne selle kasvu vastu võitlemisel. Tööstuslik ja majanduslik kasv pidavat aga igal juhul tähendama rohkem saastamist ning keskkonnakahju.

Faktid räägivad aga paraku millestki muust. Viimase poole sajandiga on näiteks õhureostus kaasaegsetes tööstusmaades märgatavalt vähenenud. Los Angeles, mis oli pool sajandit tagasi üks hullemini saastatud õhuga piirkondi USA-s, on praeguseks palju paremas olukorras - ehkki samal ajal on elanikkond kahekordistunud ning majandus kolmekordistunud.

Kui kogu USA elanikkond oli veerand sajandiga kasvanud 30 protsenti ning autode arv ning majandus ligikaudu kahekordistunud, vähenes peamiste õhureostajate osatähtsus kuni 30 protsenti.

Sama kehtib ka vete saastamise kohta. Tänu parematele tehnoloogiatele ei suunata enam reovesi looduslikesse veekogudesse ega mürgiseid jäätmeid maasse. Erie järves, mis oli 60-ndate aastate lõpul praktiliselt surnud, saab nüüd kalastada ja ujuda.

Lääne suurlinnad on puhtamad ja tervislikumad kui nad on olnud iialgi varem. Veel enne autode kasutuselevõttu surid miljonid inimesed tüüfusse, tuberkuloosi ja teistesse keskkonnamõjudest tingitud haigustesse. Kordan: keskkonnamõjudest tingitud haigustesse. Praegu elatakse märgatavalt kauem, tervislikumalt, haritumalt. Just nimelt tööstuslik ja tehniline areng on aidanud elukeskkonda parandada.

Sellest hoolimata soovitatakse meil ökoloogilise katastroofi vältimiseks pöörduda tagasi tööstuse-eelsesse maailma, elada harmoonias loodusega. Õppida loodusrahvastelt. Nojah.

Umbes 40 protsenti maailma elanikkonnast kasutab siseruumides kütteks ja toiduvalmistamiseks puitu või sõnnikut. Ja seetõttu on neil siseruumide õhk saastatud, mis mõjub eelkõige naistele ja lastele, kes veedavad enamiku aja selle suitsu sees. Elasid samamoodi ju ka meie esivanemad suitsutaredes. Karl Ernst von Baer on sellest kirjutanud oma uurimuses "Eestlaste endeemilistest haigustest".

Maailma Tervishoiuorganisatsiooni WHO andmetel sureb igal aastal vähemalt 5 miljonit last hingamisteede haigustesse, põhjuseks siseruumide suitsust saastatud õhk. Poolteist miljardit inimest arengumaades on õhusaaste tõttu tõsiselt ohustatud, märgib WHO. See on probleem, mis on tööstusliku läänemaailma jaoks juba ammu peaaegu tundmatu.

Dr Anil Patel hoolitses Kirde-India Gujarati osariigis rohkem kui 200 küla eest. Enamus nende elanike terviseprobleemidest tulenesid keskkonnaprobleemidest. Kuid need polnud põhjustatud mitte moodsast tööstusest ja selle saadustest vaid, vastupidi. Põhjuseks oli elektri ja puhta vee puudumine. Tarbe- ja joogivesi oli seal enamasti reostatud inimeste ja kariloomade väljaheidetega.

Arengumaades kannatab umbes 250 miljonit inimest igal aastal reostatud vetest saadud haiguste, peamiselt düsenteeria all. Kõhukrambid, kõhulahtisus ning mitmesugused nahahaigused on väga tavalised sümptomid. Umbes 10 miljonit neist sureb igal aastal. Põhjuseks pole mitte moodne tööstus, vaid vastupidi, tööstuslikult puhastatud vee puudumine.

WHO andmetel suri arengumaades ainuüksi 1996. aastal 3,9 miljonit alla viieaastast last saastatud vee joomisest põhjustatud haigustesse. Seda on rohkem kui sama vanusegrupi kõik surmajuhtumid USA-s ja Euroopa Liidus kokku.

Pole vist vaja lisada, et inimeste keskmine eluiga on arengumaades 20 aastat lühem, vaesemates piirkondades isegi 35 aastat lühem kui arenenud tööstusmaades.

Ja ikka veel on vaja rääkida tagasipöördumisest looduse juurde. Ikka on loodusrahvad need, kellest tuleks eeskuju võtta.

5

Aga olgu. Senini on jutt olnud kehvadest oludest põhjustatud hädadest. Mis seal ikka, võiks öelda. Ehk asi paraneb, võiks mõtelda. Küll jõuab abi ka nendesse mahajäänud piirkondadesse. Puhas vesi ja õhk, elekter ja muud mugavused, mis meile juba ammu on endastmõistetavad.

Läheks siis nüüd ikka päriselt sündmuste keskele. Ja vaataks, millega siis need rohelised ja maasõbrad aktiivselt tegelevad.

Sealsamas Kirde-Indias oli valitsusel suurejooneline plaan ehitada Narmada jõele hüdroelektrijaam. See oleks hakanud elektriga varustama ligi 5000 küla ning oleks toonud puhta joogivee 30 miljonile inimesele, rääkimata majanduslikust ja tööstuslikust kasvust.

Paraku polnud sellega päri näiteks Lisa Jordan, kes juhtis keskkonnakaitsjate grupeeringut "The Bank Information Centre", mis üritas peatada suurimaid Maailmapanga-poolsed finantseeringud arengumaadesse, kuna need ei olevat keskkonnasõbralikud ning lõhkuvat traditsioonilist eluviisi.

"See on genotsiid traditsioonilise eluviisi suhtes," teatas ta. "Seal asub üks vanimaid elavaid inimpopulatsioone maailmas. See on kultuur, mis peab hävima mingi arenduse tõttu, mis toob neile torude kaudu vee, et laiendada põllumajandust, annab elektrit."

Kohalik rahvas polnud just sama meelt. "Me ei taha olla muuseumi eksponaadid," rääkisid nad ajakirjanikele, "me tahame arengut."

Keskkonnakaitsjad olid ärritatud ka sellest, et plaanitav veehoidla hävitab looduskeskkonda ja vähendab looduslikku mitmekesisust.

Õigupoolest ei oleks juhtunud midagi erilist. Isegi mingeid metsasid poleks hukkunud Narmada veehoidla tõttu. Ainuke ohustatud liik oleks olnud üks laiskloomade koloonia, millele India valitsus oli juba ette valmistanud läheduses asuva kaitseala.

Kuid rohelised teatasid, et nende peamine mure on ikkagi loodusrahvad, keda kavatsetakse ümber asustada. Brent Blackwelder, "Maa Sõprade" USA organisatsiooni esimees, väitis, et ümber asustatakse rohkem kui sada tuhat inimest. India valitsuse ja Maailmapanga andmetel hõlmas projekt siiski vaid 70 tuhande ümberasustamist koos neile uues elupiirkonnas tagatud teedevõrgu, koolide, elektri ja puhta veega.

Samal ajal küüditati WWF kaasabil rahastatud kaitsealal Indias oma kodudest välja 25 tuhat inimest - selleks, et teha ruumi ... tiigritele.

Tihtipeale väidavad keskkonnakaitsjad, et kui arengumaade inimesed vajavad elektrit, siis peaksid nad kasutama päikese- või tuuleenergiat. Nõustudes, et need lahendused ei paku puhast vett, ollakse nõus ka sellega, et need on ka märgatavalt kulukamad. Kasvõi tollesama Narmada hüdroelektrijaama võimsusega võrreldav tuule-elektrijaamade väli läheks maksma kuus korda rohkem. Päikese-energia kasutamine maksaks seitse korda rohkem ning oleks nagunii kaheldava rakendusvõimalusega. Narmada hüdroelektrijaam oleks andnud 400 korda rohkem elektrienergiat kui suurim päikesepaneelide süsteem tol ajal.

Aga nõnda siis osutus roheliste organisatsioonide surve Maailmapangale siiski nii mõjukaks, et finantseeringutest loobuti. Ulatuslikud tööd, mis algasid juba varastel 60-ndatel, jäid seisma. Enamus keskkonnakaitsjaid loodab, et neid kunagi enam ei jätkata.

Juhtivad keskkonnakaitsjad olid 1997. aasta paiku kokku arvestanud, et nad on tulemuslikult tõkestanud umbes 300 hüdroelektrijaama ehituse arengumaades. Mis tähendab sadade miljonite vaeste inimeste ilma jätmist puhtast veest ja elektrist.

Üks Maailmapanga juhte, Tom Blinkhorn, on arvanud, et läänemaailma toetus keskkonnakaitsjatele ei oska arvestada nende tagajärgedega. "Nad ei näe seda mujal maailmas valitsevat jubedat vaesust ega mõista, mida võiks kohalikele inimestele tähendada nende uute hüdroelektrijaamade rajamine, mille vastu rohelised võitlevad."

Aga ega siis ainult hüdroelektrijaamad. Keskkonnakaitsjad üritavad takistada peaaegu igasuguseid tööstuslikke rajatisi, olgu need siis tehased, maanteed, raudteed, sadamad. Rääkimata kaevandustest, maavarade ammutamisest, loodusressursside kasutamisest.

6

Eelnevast võib jääda mulje, nagu oleks keskkonnakaitsjate ohvriteks peamiselt arengumaade rahvad. Paraku ei tunta halastust ka läänemaailmas ning taas satuvad löögi alla eelkõige vaesemad elanikkonna kihid.

2003. aasta suvel tabas Lääne-Euroopat erakordne kuumalaine. Prantsusmaal oli asi eriti hull. Ametlike andmete põhjal suri seal kuumuse tõttu 14 802 inimest, enamasti vanad, vaesed ja haiged. Kogu Euroopas suri samal põhjusel kokku umbes 40 000 inimest.

Õhutemperatuur oli tõusnud ligi 40 kraadini Celsiuse järgi. Samasugust kuumust esineb tihtipeale ka USA idaosas, kuid sarnaseid massilisi surmajuhtumeid seal ometi ei esine. (Klimatoloog Patrick J. Michaels, Fox News, August 20, 2003.) Põhjus on selles, et Prantsusmaal on õhukonditsioneerid suhteliselt haruldane nähtus. (Associated Press report, September 9, 2003.) Ja miks siis?

Asi on selles, et globaalse soojenemise ohuga ähvardavate keskkonnakaitsjate survel on nii Prantsusmaal kui ka mujal EU-s kehtestatud kõrgendatud energiatarbimise maksud. Ikka selleks, et vähendada tarbimist. Nõnda on Prantsusmaal elektri hind umbes 25 protsenti kõrgem kui USA-s samal ajal kui keskmine sissetulek on Prantsusmaal märgatavalt madalam. Kõrged energiamaksud töötasid täpselt nii nagu keskkonnakaitsjad plaanisid: inimesed hakkasid energiat kokkuhoidlikumalt kasutama. Õhukonditsioneerid tarbivad kodustes majapidamistes aga kõige enam energiat. Vaesemale rahvale polnud nad jõukohased. Kuumalaine jagas prantslased kahte klassi: "konditsioneeritud - ja ülekuumenenud," võttis dr Chantal de Singly, Pariisi Saint-Antoine haigla direktor selle kokku (Le Monde, 19. august 2003).

Nõnda siis pidid keskkonnakaitsjate nõudel, lihtsalt selleks, et vähendada võimaliku tulevase globaalse soojenemise oletatavat ohtu, oma elu andma kõige abitumad, vaesed, vanad ja haiged inimesed. (Death by Environmentalism by Robert James Bidinotto)

Hetkel pole veel andmeid viimase, 2010 aasta kuumalaine kohta Euroopas. Aga need võivad olla palju drastilisemad.

Aga läheme järgmise teema juurde. USA-s on keskkonnakaitsjate poolt põhjustatud hukkkunute arv tõenäoliselt kordades suurem.

Kõik on arvatavasti kuulnud keskkonnakaitsjate sõjast maasturite vastu. Keskkonnakaitsjate viha põhjuseks on nende suurte, ruumikate ja mugavate sõidukite suur kütusekulu, mis peale fossiilsete kütuste piiratud tagavara kulutamist pidavat ka soodustama globaalset soojenemist.

1978. aastal kehtestati USA-s reeglid uute autode kütusekulu kohta. Tol ajal pidid uued sõiduautod CAFE (Corporate Average Fuel Economy) standardite kohaselt galloni kütusega läbima vähemalt 18 miili (u 13 l/100 km). Alates 1990. aastast on see number juba 27,5 (u 8,8 l/100 km).

Samal ajal suurenes liiklusõnnetustes surmasaanute arv.

Põhjuseks on lihtne füüsika. Suuremad ja raskemad sõidukid on märksa turvalisemad kui sarnaste omadustega kerged sõiduvahendid. Suur mass adsorbeerib paremini kokkupõrke jõu; suurem siseruum kaitseb sõitjaid paremini vigastuste eest. Kuid suuremad ja raskemad autod tarbivad rohkem kütust. On selge seos kütuse ökonoomia ja ohutuse vahel. Keskkonnasõbralilke väikeautoga sõites on maasturiga võrreldes kolm korda suurem tõenäosus saada õnnetuses surma või raskelt vigastada.

Harvardi Ülikoolis ning Brookingsi Instituudis 1989. aastal valminud uurimuse kohaselt põhjustas CAFE standardite kehtestamine USA-s liiklussurmade tõusu kiirteedel 13...27 protsendi võrra - mis on 2200 kuni 3900 täiendavat surmajuhtumit aastas. Teise sarnase uurimuse kohaselt 2001. aastast selgus, et CAFE standardid põhjustasid 1200 kuni 2600 hukkunut aastas ja kümme korda rohkem vigastusi.

See on siis umbes sama palju kui New Yorgi WTC kaksiktornide terrorirünnakus, kuid see toimub - igal aastal!

Ajakirja USA Today analüüsi kohaselt (2. juuli 1999) oli CAFE nõuete põhjal hukkunud tolleks ajaks umbes 46 000 inimest. Koos tõsiste vigastustega küünib kannatanute arv poole miljonini.

Need surmavad reeglid kehtestas USA Rahvuslik Kiirteede Liiklusohutuse Administratsioon (National Highway Traffic Safety Administration, NHTSA). 14. oktoobril 2003 avaldas NHTSA omaenda uurimuse ning märkis, et sõidukite väiksemaks muutumise negatiivne mõju liiklusohutusele oli märgatavalt suurem kui esialgu arvatud.

Kas siis need keskkonnakaitsjad ja rohelised, kes justkui üritavad inimeste tervist kaitsta pisimategi ohtude eest, ei tea seda kõike? - Muidugi teavad.

USA Rohelise Partei juht Ralf Nader oli 1989. aastal ägedalt toetanud üleriigilist hirmutamiskampaaniat daminosiidi (alari) kasutamise vastu õunte värsketena hoidmiseks. Veelgi tuntum on ta aga autode turvalisuse kritiseerijana. Intervjuus ajakirjale Woman's Day, oktoobris 1989, möönis ta, et suuremad autod on küll turvalisemad, kuid võtavad rohkem kütust.

Teades ja mõistes, et ökonoomsemad autod on ohtlikumad, kirjutas Ralf Nader oma presidendikampaania ajal, 25. oktoobril 2000, USA suurimale keskkonnakaitseorganisatsioonile Sierra Klubile: "Ma toetan CAFE standardite tõstmist vähemalt 45 miilile galloni kohta (u 5,2 l/100 km)."

Mida see tähendab? - Keelustatakse mingi kemikaal, mis võib põhjustada terviserikkeid, samal ajal toppides veel rohkem inimesi ökonoomsetesse plekk-karpidesse - tehes autod ohtlikeks surmalõksudeks - ja tappes kindla peale tuhandeid.

Aga tõsi on siiski see, et suurimad inimsusevastased kuriteod on keskkonna kaitsmise nimel korda saadetud arengumaades. Ning neist suurim toimus 1970. aastatel Aafrikas, mil tapeti umbes 50 miljonit last.

See oli siis, kui ootamatult lõpetati malaariat edasi kandvate moskiitode tõrjeks kasutatava DDT tarned arengumaadesse. Sellele järgnenud malaariaepideemias hukkus rohkem inimesi kui kogu Teises Maailmasõjas. Holokaust on selle kõrval väga tühine sündmus.

7

Ehkki paljud keskkonnasõbrad usuvad, et kogu maailm on ülerahvastatud, peetakse hullemas olukorras olevat ikkagi arengumaid. Surve inimeste arvukuse vähenemisele on tihtipeale seatud tingimuseks abi saamisele.

Õigupoolest on läänemaailma abi näiteks Aafrika maadele vägagi vastuoluline. USA AID andis 1997. aastal Keeniale 13,5 miljonit dollarit pereplaneerimiseks ning vaid 4 miljonit humanitaarabiks. On keskkonnakaitse organisatsioone, kes on isegi soovitanud olla tagasihoidlikum toiduabi andmisel Aafrika maadele, kuna niimoodi saab piirata rahvastikku - teiste sõnadega, hoida inimesi näljas.

Ometi võib öelda, et Aafrika on alaarenenud peamiselt seetõttu, et see on alarahvastatud. Kuidas saab näiteks õigustada koolide, haiglate ja maanteede ehitamist, kui pole piisavalt inimesi, kes neid vajaksid. Kui on rohkem inimesi, on ka rohkem ideid, mis viivad parema tehnoloogia ja parema elukvaliteedini. Läänemaailmas on kõik elukvaliteedi näitajad paranenud siis, kui rahvastik on suurenenud.

Viimase 30...40 aasta jooksul on Maa elanikkond kahekordistunud. Praeguseks elab maailmas umbes kuus miljardit inimest ning keskkonnakaitsjate arvates on see juba ammu ületanud suutlikkuse piiri. Oxfordi Green College professor Norman Myers pakub optimaalseks inimkonna arvukuseks kaks miljardit või vähem. Edasine arvukuse kasv, väidab ta, oleks hukatuslik.

Maa Sõprade liikumise esimees Brent Blackwelder rõhutab, et paljud sõjad ja konfliktid maailmas on põhjustatud loodusressursside nappusest.

Rohelised väidavad, et kõige suuremad rahvastiku-probleemid on arengumaades. "Inimesed elavad kauem, laste suremus on väiksem - see kõik on muidugi hea," räägib Barbara Maas, Pan African Conservation Group. "Ma ei taha, et inimesed kannataksid ega taha ka, et nad jääksid oma lastest ilma. Kuid teatud piirangud rahvastiku kasvu kontrollimiseks on siiski vajalilkud."

Kui me ei suuda hoida kontrolli all rahvaarvu kasvu arengumaades, nagu räägivad rohelised, siis saabub üleüldine näljahäda.

Kas see on nii? - Dr Frank Furedi, raamatu Population and Development autor, ei arva nii.

"Kõik rääkisid meile hirmsatest rahvastikuprobleemidest Lõuna-Aafrikas, maa ja ressursside nappusest. Me sõitsime Johannesburgist Natalisse ning mingil hetkel hakkasime naerma, sest viimase 35 või 40 miili ulatuses polnud me näinud ühtegi inimolendit."

"Peaks olema oluline mõista, et alati on olemas vastuolu selles suhtes, mida kujutatakse ette rahvastiku tiheduse suhtes ning mis on tegelik reaalsus. Paljud läänemaailma inimesed peavad Aasiat mingiks tihedasti asustatud massiks, kuna nad tunnevad endid seal ebamugavalt. Tegelikult on näiteks Belgias rahvastiku tihedus märksa suurem kui Hiinas. Paljudes läänemaailma piirkondades on elanikkonna tihedus tunduvalt suurem kui Aasias või Aafrikas."

Vähe sellest. On tõsiseltvõetavaid andmeid, et Aafrika ja teiste maailma vaesemate piirkondade hädad on suuresti kunstlikult tekitatud. Moodne põllumajandustehnika, väetised ja herbitsiidid on nende jaoks lihtsalt keelatud.

Ainuüksi USA golfiväljakutele kulub rohkem väetisi kui kogu Aafrika põllumajandusele.

8

Tihtipeale on rohelisi peetud vasakpoolseteks radikaalideks, kes võitlevad tagurlike võimul olijatega. Tegelikult esindavad nad pika-ajalise traditsiooniga konservatiive, kes idealiseerivad loodust ja minevikku.

"See, mida me tänapäeval võime öelda keskkonnakaitsjate kohta on midagi, mis põhineb hirmul muutuste ees," ütles Frank Furedi. "See põhineb hirmul inimtegevuse tagajärgede ees. Ja seetõttu pole üllatav märgata sarnasusi ksenofooblike parempoolsete liikumistega, sealhulgas Saksa natsismiga."

Tõepoolest. Samasugune inimvihkamine ja rassism. Katsed loomadega olid keelatud. Katsed inimestega olid lubatud.

"Ajalugu on näidanud, et kui hakkavad inimesed kohtlema loomi kui inimolendeid, siis on nad vaid väikese sammu kaugusel sellest, et hakata inimesi kohtlema kui loomi," ütleb Frank Furedi. Ning jätkab: "See näib olevat loogiline jätk nostalgilisele ja sentimentaalsele loomade õiguste nõudmisele."

"Näib, et keskkonnakaitse eesmärgiks on muuta mõned inimühiskonnad lõbustusparkideks," väidab Frank Furedi. "See võib olla väga meeliköitev naudinguhimulisele lääne inimesele, kuid needuseks neile, kes peavad seal tegelikult elama."

Gregg Easterbrook: "On endiselt võimalik, et USA või Euroopa mõjukates ringkondades istuvad inimesed konditsioneeritud õhuga ruumides, nautides hästiküpsetatud metslindu ja limpsides Chablist, arutlevad selle üle, et Aafrika põlluharijatel ei tohiks olla traktoreid, sest need ju rikuvad pinnast, või et India talupoegadel ei tohiks olla hüdroelektrijaamast tulevat elektrit, sest see ei sobi kokku nende kultuuriga..."

Ja Frank Furedi jätkab: "Probleem ei ole selles, kas meil jätkub piisavalt ressursse. Probleem on selles, et suuremal osal inimestel puudub ligipääs isegi kõige põhilisematele, igapäevastele inimvajadustele. Tõeline probleem on see, et hea haridus ja hea tervis on neile kättesaamatud. Nõnda siis ei ole vastuseks valetamine, et minge tagasi, katsuge olla vähem tehnoloogilised, pange tehased kinni ja ärge ehitage maanteid. Üksnes teaduse ja tehnoloogia abil on võimalik inimesi innustada vähemalt pisutki parandama oma elukvaliteeti..."

Õnneks on isegi UNESCO hakanud sellest juba veidikene aru saama. Nimelt on avastatud ja tähelepanu alla võetud ka kultuurmaastikud.

"Maastikud, kus inimeste ja nende keskonna vahelised suhted on leitud olevat väljapaistva universaalse väärtusega, on Maailmapärandi Kultuurmaastikud," öeldakse UNESCO vastavas raportis.

Jah, see on küll väike samm, aga siiski oluline samm õiges suunas.

Kultuurmaastikud ei ole ju ainult puisniidud, põllud ja istandused. Kultuurmaastikud on kõik need, millel on inimese mõju. Sealhulgas ka tööstusmaastikud ning linnad. Jah, ka linnad ja külad, ka tuuleturbiinidest, elektrijaamadest, kiirteede võrgustikest või pilvelõhkujatest moodustuvad maastikud.

Loomulikult on nendel kultuurmaastikel, olgu nad siis riisipõllud või kaevanduste aherainemäed, oma suhe keskkonnaga. Ning loomulikult mõjutavad nad keskkonda. Kuidas siis muidu. Iga liigi elutegevus mõjutab teda ümbritsevat keskkonda.

Aga jällegi tõuseb esile seesama küsimus - mida me kaitseme? Millest ja kellest me hoolime? Millised on prioriteedid, eelistused? Mis on siis tegelikult meie väärtused?

Kirjandus

Road to Survival
William Vogt, Introduction by Bernard M Baruch, Illustrated by Stuart I Freeman
Formaat: Hardback, 358 pages
Ilmumisaeg: 01-Jul-2009
Kirjastus: Kessinger Publishing
ISBN-10: 1104835924
ISBN-13: 9781104835927

Spirit and Nature: Why the Environment is a Religious Issue - An Interfaith Dialogue
John Elder, Steven C. Rockefeller
Ilmumisaeg: 01-Jul-1992, Pehme köide, Kirjastus: Beacon Press (Esmatrükk.)
ISBN-13: 9780807077092, ISBN-10: 0807077097

Environmentalism: Ideology and Power. By Donald Gibson
25-Mar-2002, Nova Science Publishers Inc
ISBN-13: 9781590331491, ISBN-10: 1590331494.

No Turning Back: Dismantling the Fantasies of Environmental Thinking
Wallace Kaufman
New York: Basic Books, 1994, 212 pp.

Century of Early Ecocriticism
David Mazel
31-Jan-2001, University of Georgia Press
ISBN-13: 9780820322223, ISBN-10: 0820322229

ANNALS OF PUBLIC HEALTH
THE MOSQUITO KILLER
Millions of people owe their lives to Fred Soper. Why isn’t he a hero ?
BY MALCOLM GLADWELL
The New Yorker, July 2, 2001 http://gladwell.com/2001/2001_07_02_a_ddt.htm

http://whc.unesco.org/en/culturallandscape

Eesti Loodusele kirjutatud tekst.

Rumal rahutus

2010-09-19T23:50:00.001+07:00

Või, teisiti öeldes, rahulolematus olemasolevaga

See on see, milleks on vaja kuldkalu akvaariumisse, kaktusi köögiaknale, palme elutuppa, puhkusereise sooja mere äärde. Sellepärast on vaja huvi tunda eksootiliste toitude, kaugete maade, võõraste kultuuride vastu.

Selle taga on ju uskumine ja lootmine, et kuskil mujal on kuidagi parem ja õigem. Või et kunagi varem oli parem ja õigem ning et tänapäeva kultuur ja tsivilisatsioon on kõik ära rikkunud.

Ja muidugi ka see tunne, et endal on millestki puudu, midagi halvasti või valesti.

Suht üldinimlik, tegelikult.

Sellepärast on ju ka vaja muuta oma nahavärvi päevitades või solaariumis. Või tumadamat tooni sukki jalga tõmmates. Olla kõhnem, noorem, vanem. Huuled punasemad, ripsmed pikemad, kõht siledam, riist suurem, mida iganes.

Tähelepanu- ja tunnustusvajadus, kahtlemata. Kuid ka rahulolematus olemasolevaga.

Tai maal näiteks tahaksid inimesed olla heledama nahaga ja suurema ninaga. Igatsevad jahedamat kliimat. Loodavad, et keegi neid kaasa võtab ja minema viib.

Pole isegi tähtis, kas nad tegelikult ka läheksid. Aga unistada ju võib.

Mingis mõttes on virisemine ja rahulolematus muidugi edasiivad jõud. Mis selles siis halba on, kui inimesed tahavad saada paremaks, targemaks, ilusamaks.

Aga mõne asjaga võiks inimene ikka leppida ka. Rahul olla.

Olen jah vana, kole ja paks. Ongi nõme riik ja valitsus. Väga paljud inimesed ongi rumalad, tüütud või muidu vastikud. Ja mis siis?

Miks ennast üldse selliste asjadega ärritada, mida muuta eriti ei saa?

Eesti Ekspressi veebiväljaandele kirjutatud tekst.

Absoluutne mälu kõigile

2010-09-12T23:53:00.000+07:00

Kujuta endale ette, et kõik mida sa näed ja kuuled, jääb igaveseks alles.

Sa võid alati uuesti näha ja kuulda kõike seda, mis toimus sinuga millal iganes, aastaid või aastakümneid tagasi. Ükski detail ei unune. Ükski virvendus, päikeseloojang, pilk või sõna, ilme või mulje ei kao iialgi päriselt ära. Kõiki hetki saab taastada ja peatada. Iga lehekülg igast raamatust või ajalehest, millele sa oled pilgu heitnud; iga kaader igast filmist, mida sa oled näinud; kõik hetked igast elamusest - kõik jääb alles.

Enam pole vaja dokumente allkirjastada. Enam pole üldse vaja mingeid dokumente. Piisab sellest, kui oled oma sõna andnud. Sest su sõna jääb alles. Nii sulle endale kui kõigile neile, kellele sa oled midagi lubanud. See ongi dokument. Igavene mälu.

Kuidas see võimalik võib olla?

Väga lihtsalt. Põhimõtteliselt on see tehnoloogia juba olemas. Küsimus on vaid nii suurte andmemehtude edastamise võimalustes ja nende salvestamises. Aga selles osas toimub praegu väga kiire areng.

Kujuta endale ette, et sinu silmade kohal on veel teised silmad. Kaks kaamerat, mis salvestavad 3D kõike seda, mida sinagi näed. Veelgi enam. Nad salvestavad ka kõik selle, mida sa ei pruugi näha, ka siis kui su enda silmad kinni on või muidu segased. Lisaks on su kõrvade juures veel teised kõrvad. Kaks mikrofoni, mis salvestavad 3D pildiga sünkroonselt ja stereofooniliselt kõik selle, mida sinagi kuuled.

Sellised seadmed on põhimõtteliselt juba praegu olemas.

Aga kõik see info saadetakse läbi andmesidevõrkude ja salvestatakse kuskil eemal asuvate serveripankade mällu. Ning kõik see on sulle endale kergesti kättesaadav ja taasesitatav.

Näiteks sinu ette õhku projitseerivava hologrammi, 3D pildina, koos sinu kõrvu jõudva stereo-heliga, näiteks. Või kuidagi teisiti.

Sa lihtsalt küsid, tellid, valid välja mingi hetke oma minevikust, kuupäeva ja kellaaja või mõne muu parameetri kohaselt, mistahes seose põhjal - ning vaatad ja kuulad seda, mis kunagi juhtus.

Loomulikult saad sa seda salvestust omakorda salvestada, modifitseerida, kopeerida, lõigata, täiendada, kommenteerida. Loomulikult saad sa sellest omakorda välja valida seda, mida sa mingiks puhuks tahad eraldi hoida ja võibolla kellelegi veel näidata. Kõik on võimalik. See on sinu enda absoluutne mälu ja sa võid sellega teha mida iganes.

Seesuguse tehnoloogia tulek on peaaegu vältimatu. Võibolla kujuneb vaheaste, 2D pildiga, kükloobikaameraga, aga võibolla jääb see vahele võetakse kohe kasutusele 3D. Aga koos sellega on vältimatud ka uued probleemid, sealhulgas ka uued lahendused väga paljudes valdkondades.

Vaid mõni näide.

Kuritegevus kui selline muutub põhimõtteliselt. Enam pole näiteks mõtet kedagi tappa vaid selleks, et ta vaikiks, ei räägiks, et ta ei tunnistaks seda mida ta nägi või kuulis. Sest see, mida ta teab, mida ta nägi ja kuulis, kogu tema mälu - jääb temast sõltumatutesse andmepankadesse ju ikkagi alles. Ja palju kindlamalt ja usaldusväärsemalt kui ta ise iialgi võiks mäletada ja tunnistada.

Põhimõtteliselt nagu lennukite ja laevade "mustad kastid". Ainult et need ei lähe põhja, neid pole vaja kuskilt otsima hakata. Kõik need andmed on pärast sündmuste toimumist kogu aeg alles ja kättesaadavad.

Lepingulised suhted, kohustused,. Jah, tõesti, keegi ei saa enam oma sõnast loobuda. Keegi ei saa vabandada ennast unustamisega. Kõik, mida sa oled lubanud, kõik mida sa oled tahtnud, soovinud, ütelnud, teinud, on ju teistel samuti meeles. Kuni viimaste pisiasjadeni. Nad võivad isegi su näeilmet ja häälevärinat korduvalt üle vaadata. Sa kas täidad oma lubadused karvapealt - või vastutad.

Midagi kindlasti muutub seetõttu põhjalikult. Kas loobutakse üldse siduvatest lubadustest. Või hakatakse lubadusi pidama tühisemateks. Või kujunevad välja hoopis uued reeglid ja kombed.

Kõik teised sidevahendid võib unustada. Videokonverentsi jaoks piisab suvalise peegli ette astumisest.

Intiimsuhted, isiklikud kogemused ja mälestused võivad muutuda probleemseteks. Hea küll, võib ju väga rangelt piirata isiklilke andmete kättesaadavust. Aga siiski. See on kindlasti kahe otsaga asi. Ise ju tahaks oma õnne- ja lembehetki uuesti üle vaadata kunagi, kasvõi aastate pärast. Aga kas su partner ja kaaslane ka seda tahaks sulle lubada?

Siit tuleneb kindlasti vajadus need lisa-silmad ja -kõrvad kinni panna. Välja lülitada. Et olla taas tavaline inimene. Lühiajalise mäluga. Hajameelne, kergesti unustav, süüdimatu. Olla nõrk.

Võibolla see soov saabki takistuseks tehnoloogilisele arengule. Kunagi. Võibolla aga üsna varsti.

Mõtlemine ei taha tehnoloogia arenguga kaasa tulla

2010-09-05T20:44:00.002+07:00

Kirjutasin aasta-paar tagasi, kuidas meie kultuuriajakirjad ei oska internetti kasutada. Et värske mõte jääb vaid paberile ega liigu sealt kuskile edasi eriti. Heietati selle üle kommentaarides, arutati nii ja naa ja sinna see jäigi. Ning pole asi paremaks läinud siiani.

Endiselt on nii, et kui tahad värske emakeelse kirjasõnaga ennast kursis hoida, siis pead teisest maailma otsast lendama selleks spetsiaalselt Eestisse, otsima üles mõne raamatupoe, kus kultuuriajakirju üldse müüakse ja tänama õnne, kui viimane "Vikerkaar" seal müügil juhtub olema.

Tuli sõber külla. Oli küsinud, et mida kaasa tuua. Nimetasin talle seda ajakirja. Aga oli käinud läbi mitmed kohad - ning kuskilt ei leidnud.

Miks keegi ei tohi neid tõesti väärtuslikke artikleid ja lugusid netis lugeda, on täiesti arusaamatu. Sama käib muidugi ka "Loomingu", "Akadeemia" ja paljude teiste kultuuriväljannete kohta.

Netis lugemine on niivõrd elementaarne, et seda poleks vaja isegi mitte mainida. Tegelikult on asi aga veelgi hullem. Aeg on vahepeal edasi läinud ja seni kuni meie pikatoimeline toimetajaskond alles ennast kehitab ja sügab, on maailmas väga efektiivselt toimima hakanud sotsiaalvõrgustikud. Inimesed säutsuvad, info levib hoopis kiiremini ja paremini kui iialgi varem. Ja kõik on sellest aru saanud.

Iga vähegi asjalikum väljaanne on oma artiklite päisesse lisanud Facebooki ja Twitterisse jagamise lingid, soovitavalt veel koos loenduriga. Et kui lugu meeldis ja oli huvitav ja tahad sõpradele soovitada, siis lihtsalt klõpsa. Kuidas siis muidu.

Ja see ei käi üldsegi ainult mitte mingite kollaste või sensatsioonijanuste väljaannete kohta.

Meil aga alles targutatakse ja imestatakse, et oh, kas ja kuidas ikka Facebook suretas Orkuti ja Rate välja...

Kunagi peeti Taiwanit miskiks Aasia tiigriks ja eriliseks IT-eduliseks maaks. Igasuguseid jutte liikus. Aga kui sa Taipeis ei leia ühtegi wifi kohta, kuhu saaks sisse logida kasvõi raha eest; ja kui sa internetikohvikuid otsides võid ennast segaseks väänata ning lõpuks leida vaid miskis keldris paarkümmend arvutite taga ennast mängima unustanud teismelist - siis saad aru, et see oli ju bluff.

Nii nagu Taiwanis pole tegelikult aru saadud, et arvutid, internet ja kõik sellega seonduv on midagi enamat kui sõltuvust tekitavad mängud ja porno, niisamuti pole, vähemalt minu arvates, Eestis veel aru saadud, et sotsiaalvõrgustikud on midagi enamat kui üksteise hindamine või ilkumine.

Ma ei tea, kas see käib ka selle teema alla, aga näiteks kaugtöö on Eestis vist siiamaani midagi väga veidrat ja iseäralikku. Et, kuidas siis nii, et sa tööl ei käigi või. Istud kodus arvuti taga ja teed midagi. Ja kuidas sihukest töötegemist kontrollida, arutatakse sinna juurde.

Imelik tõesti, et sellest pole aru saadud. Et väga suur osa tööst tehaksegi tänapäeval just niimoodi. Isegi töö-intervjuud, koosolekud, nõupidamised. Sõlmitakse lepinguid, moodustatakse töörühmi, luuakse firmasid. Isegi intrigeeritakse, solvutakse ja lepitakse taas. Nagu ikka. Ma tean mitut inimest, kes on teinud USA firmades edukat karjääri ja kelle palk on suurem kui Eesti presidendil - kuid kes pole iialgi sellepärast oma teiselpool maakera asuvast toast välja astunud.

Väga suur hulk Lääne firmasid kasutab näiteks India raamatupidamisfirmade teenuseid. Aga see on vaid üks näide ja valdkond. Soomes on kaugtööga hõivatud kolm korda suurem osa töötajaskonnast kui Eestis ja see hulk kasvab seal väga kiiresti. Tegelikult saaks peaaegu igasuguse kontoritöö ära teha ise kuskile kohale minemata.

Ahjah, kui läks juba virisemiseks, siis ikka häirib küll see kommertsväljaannete uus komme muuta osa lugusid netis tasulisteks.

Kõigepealt võiks nagu ikka oma lehe külastamise statistika pealt vaadata, kui palju lugejaid mujalt tuleb ja alles siis hakata nende eest oma artikleid ära peitma. Mul ei ole ühest kroonist kahju. Aga mobiilimaksuga ma seda ometi ju teha ei saa.

Kusjuures see e-lugemine, mis on (veel) tasuta, on äärmiselt ebamugav ega kannata kriitikat.

Eesti Ekspressi veebiväljaandele kirjutatud tekst.

Hirm lõpmatuse ees

2010-08-29T23:31:00.001+07:00

Kui tõesti polegi enam piire, kui kõik ongi võimalik.

Aga see tähendab ju ka, et puudub ülevaade, puudub kontrolli võimalus. Ja see hirmutab.

"Viskiklubi tuleb kokku..."

Alati on hea ja turvaline olla defitsiidi tingimustes. Kus kõik on piiratud ja piiritletud. Kus tead oma võimeid ja võimalusi. Ja valdad teemat, kontrollid olukorda.

Aga mida teha siis, kui kõik ongi võimalik. Kui ei ole piire.

Kui võid näiteks tarbida alkoholi ööpäevaringselt, ilma eriliste kuludeta, ilma vajaduseta "klappida" või "ära käia". Lihtsalt, vabalt, kuna kõik on olemas. Kogu aeg.

Või seksida. Samamoodi. Ei pea põdema selle pärast. Tahad, siis seksid. Sellega, kes meeldib. Ükskõik kellega. Ei ole probleeme. Kasvõi kümme korda järjest. Nii nagu tahad.

Ajab ju hulluks selline asi, kui pole harjunud?

Sest ikka tahaks ometi mingeid piiranguid, mingeid keeldusid, mingisugustki hirmu.

Aga kui seda kõike ei ole ega tule, siis tuleb hirm selle kõikvõimalikkuse ees. Hirm lõpmatuse ees.

Sest ei saa ju olla, et ongi nii. Et kõik on võimalik. Kuidas saaks sellega leppida.

Peab ju ometi keegi või miski olema, mis keelab, piirab, käseb ja karistab. On ju kogu aeg niimoodi olnud.

Ning siis hakatakse ise endale piiranguid seadma. Ise ennast peksma ja karistama.

Et oleks vähemalt midagigi, millega arvestada, mida jälgida. Mingidki piirid. Et ei oleks seda jubedat lõpmatust.

Mõni hakkab tüli norima. Mõni veene nüsima.

Et saaks jälle rõõmu tunda piiride ja keeldude ületamisest, teha pahandusi, õppida vigadest ja eksimustest. Et tunda ennast taas inimesena.

Ütle mulle, keda sa ei salli...

2010-08-22T20:20:00.002+07:00

Miks on nii, et igal eestlasel kohe nagu peab alati olema keegi, keda ta ei salli või keda ta lausa vihkab, kellega ta ei taha tegemist teha, keda ta väldib, põlgab... ?

Ja neid ei ole tal mitte üks, vaid mitmeid.

Loomulikult juhtub, et keegi on kellelegi ülekohut teinud. Kuidagi solvanud, petnud või reetnud. Eks muidugi ajab vihale.

Aga olgu need solvumised kui suured tahes, kunagi võiks ju ikka tulla ka leppimise võimalus. Kui näiteks on piisavalt kaua aega möödunud. Kui teine veel ilusti tuleb ja vabandab. Alati on ju võimalusi.

Maailmas on küllaldaselt näiteid selle kohta, kuidas kunagised verivaenlased on suutnud omavahel ära leppida ja koostööd tegema hakata.

Kui aga eestlane solvub, siis ikka täiega, hingepõhjani. Eestlase viha kestab kuni surmani. Mingist lepppimisest ei tasu unistadagi.

Ega ma ise parem ole. On minulgi kunagisi sõpru, kellega ma enam tegemist teha ei taha. Ja kindlasti on ka neid, kes mind vihkavad või põlastavad.

Kahju on ainult sellest, et seesugused suhted häirivad normaalset elu ja koostööd. Ükskõik kellega ükskõik millest rääkides pead kogu aeg ettevaatlik olema, et mitte nimetada kedagi, keda too võibolla ei salli. Sest sa ei või ju iialgi teada.

Olen oma viimaste aegade Eestis käikudel ja ka siin Tai maal kohatud eestlastega selle otsa korduvalt komistanud. Ikka olen kogemata kellelegi nimetanud kedagi ning seetõttu pälvinud kohe tigeda märkuse või lausa hukkamõistu. Igaühel võib ükskõik kellega mingi kala olla. Ja katsu sa siis üldse millestki rääkida.

Kusjuures, see nähtus pole üldsegi mitte viimase aja nähtus või kuidagi näiteks nõukogude võimust tingitud. Oh ei.

Juba 19. sajandil olid Jakobsoni ja Hurda pooldajad omavahel leppimatult tülis. Või hiljem, EW ajal, Pätsi ja Tõnissoni poolehoidjad. Sõjajärgse aja Välis-Eesti organisatsioonide omavahelised intriigid ja tülitsemised on laialt teada. Või siis nüüd, Savisaare ja Laari leerid, kui nii tohib ütelda.

Ja see saab alguse juba varajasest noorusest. Noorte hulgas on pop vihata isegi neid, kes kuulavad teistsugust muusikat. Rääkimata teistsugusest seksuaalsest orientatsioonist või, hoidku jumal, nahavärvusest.

Sa saad olla ainult kas meie poolt või vastu. Kolmandat võimalust ei ole. Kui tuntud inimene ühineb mingi erakonnaga, siis põhustab see nädalatepikkuse vapustuse ja tänitamise, nagu me äsja nägime. Nagu herilasepesa.

Miks me ei võiks kokku saades üksteisele naeratades kätt ulatada ja teha alati nägu, nagu poleks midagi juhtunud? - Kuidas teised rahvad saavad, kõik saavad, ainult meie tigetseme, põeme ja nohiseme?

Eesti Ekspressi veebiväljaandele kirjutatud tekst.

Teadvuse seisundid

2010-08-15T13:22:00.003+07:00

Kõik sai alguse sellest, et viimasel Eestis käigul märkasin Ülikooli raamatupoe teisel korrusel raamatut, mille pealkiri oli "Teadvuse seisundid". Mõtlesin, et, huvitav vist. Ja kõndisin minema. Aga juba järgmisel päeval tulin tagasi ja võtsin ta ära. Kaasa. Ja nüüd olen ta ära lugenud ja endiselt on ta mul laua peal, lahtiselt. Sest tahan veel ja veel mõndasid kohtasid üle lugeda.

Põhimõtteliselt, tüüpiline psühholoogia-alane esseistika. Ei mingeid erilisi mõõtmisi, uuringuid, katseid, millele reaalselt tugineda. Pisut küll, jah, aga mitte valdavalt. Mistõttu tundub, ja ongi, et igaüks võiks midagi taolist ka ise kokku kirjutada. Omaenda kogemuste ja arvamuste põhjal.

Aga olgu, Charles Tart, selle raamatu autor, ei ole "igaüks".

Kunagi, üheksakümnendate alguses, sai vaadatud biitlite viimase LP tegemisest tehtud filmi, videos. Ja kui see oli ära vaadatud, siis ütles Mülleri Sass, kelle juures see vaatamine toimus: "Kurat, ma ei anna nõukogude võimule iialgi andeks, et ma alles nüüd seda näha sain!"

Jah. Samamoodi võiksin ma ütelda, et see raamat, Charles Tart, Teadvuse seisundid, ilmunud originaalis juba 1975. aastal, ilmselt väga tähtis ja väga oluline teos - mõjutanud terveid põlvkondi, võibolla - sai mulle kättesaadavaks alles nüüd. Miks ma ei oleks võinud seda lugeda õigel ajal. On, tõesti, asju, mida ei saa andestada.

Aga võibolla saab ka. Mitte just tollele võimule. Vaid seetõttu, et tundub, nagu oleks see raamat ilmunud alles nüüd, 2010. aastal.

Sest mitte midagi pole muutunud. Psühholoogia ja üldse teaduse paradigmad on ikka needsamad, mida Tart oma raamatuga pisutki kõigutada tahtis. Kahtluse alla pani. Uusi suundi ja meetodeid soovitades.

Kasvõi see, et teadvus ei pruugi olla ainult aju produkt.

Empiirilist materjali on selle kohta viimase 35 aasta jooksul kogunenud rohkem kui küllaga. Aga uusi suundi, uusi metoodikaid selle analüüsimiseks minu teada pole sündinud.

Kusjuures, kummaline, mu meelest, et ehkki Tart räägib väga lähedastest asjadest nendele, millest just nimelt tol ajal rääkis ning arendas näiteks Maharishi oma transtsendentaalse meditatsiooniga, puuduvad Tartil igasugused viited nondele teadusuuringutele ning andmetele. Tõsi, suurem osa neist uuringutest ilmus küll hiljem, aga ikkagi.

Tegelikult olid olleks ajaks vist juba olemas ka tõendid teadvuse välja-omaduste kohta. Just see, mida Tart oletas, veidi teises sõnastuses küll.

Aga see selleks.

Tema raamatu põhiteema on teadvuse erinevad seisundid. Neile, kes seda raamatut pole lugenud, peaks siin väikse selgituse lisama.

On selge ja ammu teada, et inimteadvus võib viibida erinevates seisundites. Üks nendest on meie tavaline ärkveloleku-teadvus, milles arvatavasti viibib ka selle teksti lugeja praegu. Aga peale selle on olemas ju veel uinumise ajal olevad seisundid. Mõnes neist näeme me unenägusid, elame läbi teistsuguseid olukordi ja sündmusi. Mõnes teises une-seisundis me und ei näe, aga teadvus on ometi alles.

Ning lisaks neile, nii-öelda, loomulikele või spontaansetele teadvussseisunditele on olemas veel palju teisi, ja erinevaid. Tart käsitleb mõnevõrra põhjalikumalt näiteks hüpnoosi abil esilekutsutavaid seisundeid. Mõnesid teisi saab esile kutsuda spetsiaalsete vaimsete tehnikate, näiteks meditatsiooni abil. Teisi aga jälle mõningate teadvusseisundit muutvate keemiliste ainete manustamise abil (alkohol, kanep, kokaiin, morfium, LSD, psilotsübiin, meskaliin jpt). Autor ise, tundub, on vähemalt mõningaid neid proovinud.

See ongi siis selle raamatu põhiteema.

Üks kõige vaieldavamaid postuleeringuid, minu meelest, on tal see, nagu oleksid erinevad teadvusseisundid omavahel diskreetsed, see tähendab, selgesti eristatud, eraldiseisvad. Tart võtab kasutusele terminid - diskreetne teadvusseisund (discrete state of conciousness - d-SoC) ning diskreetne muutunud teadvusseisund (discrete altered state of conciousness - d-ASC). Peamiselt selleks, et, nagu ta ise ütleb, teha vahet kergematel meeleolu-muutustel ja muul sellisel, mida mõnikord ka teadvusseisunditeks nimetatakse.

Kõik on ju õige ja tore, aga miks ta nimetab neid diskreetseteks, see jääb paraku põhjendamata. Ta peab sellega silmas seda, et üks teadvusseisund läheb teiseks üle järsult, katkestusega. Et on ja saab olla vaid kas üks või teine. Aga ta ei põhjenda, miks ta nii arvab.

See võib küll tõsi olla mitmetel juhtudel, kuid samal ajal on piisavalt ka ju ometi vahepealseid seisundeid, pool-unes olemist, kerges joobes või pilves, pisut kõrgendatud meeleolus. Jah, oma sügavamas ja stabiilsemas olekus võib neid kahtlemata vaadelda ka kui eraldiseisvaid, diskreetseid, kuid minu meelest on ka need nõrgemad, ülemineku-seisundid, täiesti arvestatavad ning tihtipeale veel just eriti ihaldusväärsed, loomingulised, viljakad, inspireerivad. Ning loomulikult uurimisväärsed.

Vähe sellest, võib ju vabalt olla, et ollakse korraga mitmes erinevate stiimulite abil saavutatavas teadvusseisundis. Näiteks rokk-kontserdil, kus võimas pulseeriv heli ja valgus nagunii su teadvusseisundit muudavad, sind "ära pööravad". Aga kui sinna juurde oled sa veel eelnevalt ka alkoholi- või kanepijoobes; magamata ja unine; lisaks veel meeletult armunud?

Tart kvalifitseerib neid kõiki kui d-ASC-sid. Tõsi küll, seda viimast, armunud olekut, ta eraldi välja ei too. Aga lisasin ta ise selle näite juurde, sest kahtlemata on armunud olek ja ilmselt ka tugev seksuaalne erutus väga selgesti muutunud teadvusseisundid, d-ASC-d. Piisab, kui viidata tantristlikele tehnikatele ja praktikatele, kus seda aspekti väga tugevasti kasutatakse.

Nõnda siis, võivad vabalt esineda komplekssed muutunud teadvusseisundid. Aga Charles Tart neid ei käsitle.

Ja siit tuleneb taas ja uuesti küsimus, miks ta erinevaid teadvusseisundeid "diskreetseteks" tahab pidada. Nad ei ole ju kuidagi nii väga rangelt eraldiseisvad.

Kange kiusatus on siinkohal viidata veel erinevatele d-ASC-dele, mida Tart ka ei käsitle. Näiteks kirglik spordivõistluse publik, kes röögib, märatseb, huilgab - need inimesed ei ole ju ometi oma tavalises teadvusseisundis, eks ole. Rääkimata võistlusel osalevatest sportlastest endist. Paljud idamaised võitluskunstid ja paljud muudki oskused ja tegevused eeldavad endastmõistetavalt eelnevat meditatsiooni või rituaali teadvusseisundi muutmiseks, kusjuures need rituaalid võivad juba omaette olla kõrvaltvaatajale huvipakkuvaks etenduseks, mis võivad omakorda muuta ka vaatajate teadvusseisundit. Ning samamoodi nii mõnigi kontsert, teatrietendus või film. Või arvutimäng. Seda viimast muidugi Charles Tart ei saanud ette näha.

Aga kasvõi meie endi regilaul. Piisavalt monotoonselt ja kauakestvalt viib ikka katuse sõitma küll. Aru saad sellest siis, kui see ära lõpeb.

Pisut kummaline on ka see, et autor ei pööra erilist tähelepanu hingamise kaudu manustatavatele ainetele, mis kahtlemata, paljudes kultuurides ja traditsioonides on kas esmased või vähemalt abistavad tegurid teadvusseisundi muutmiseks. Hingamine on ju põhimõtteliselt väga oluline füsioloogiline protsess, mida ei saa peatada ega välja lülitada nagu näiteks nägemist. Muutunud teadvusseisundites muutub ka hingamine, meenutatagu kasvõi hingamise muutumist uinumise ajal ja magades. Väga suur osa mitmesugustest meditatsiooni- ja joogapraktikatest sisaldavad endas erineval viisil hingamise juhtimist.

Taimede põlemise suitsu sissehingamine (viiruk, tubakas, kanep jne). Tänapäevases maailmas liiminuusutamine kasvõi... Jah, ta mainib ja räägib neist, seoses kanepiga ja Carlos Castaneda raamatutes kirjeldatud kogemustega. Aga see, et sissehingamise kaudu manustatavate ainete tähtsus on teadvusseisundite muutmiseks ikkagi, vähemalt minu meelest, väga esmane ja oluline, jääb kuidagi kõrvale.

Jah, muidu on see raamat väga hea. Soovitan väga kõigile, ka neile, kes muidu psühholoogia vastu väga suurt huvi ei tunne.

Üks asi, mis mulle seal eriti meeldis, oli arutelu selle üle, et kas need erinevad teadvussseisundid on kuidagi ka "kõrgemad" või "madamad", omavahel võrreldes. Ja järeldus oli ootuspäraselt liberaalne. Et ei maksa hakata üldse neid võrdlema. Igal seisundil on omad väärtused, omadused ja võimalused. Ju siis on neid vaja. Inimestele. Ehkki me ei tea, milleks just.

Natuke muidugi vaidleks vastu, et kas ikka on vaja kõiki neid narkomaane ja alkohoolikuid. Või siis need selgesti haiguslikud seisundid, kus kõrges palavikus sonitakse ja ollakse ilmselgesti teistsuguses teadvusseisundis. Mida on kindlasti millekski vaja, jah, muidugi. Nõdrameelsetest ja rasketest vaimuhaigetest vist pole vaja rääkidagi. Tolerantsusel on ka isenesest juba oma väärtus ja väärikus.

Meenus lihtsalt mu oma vend, kes hiljaaegu teistesse olekuseisunditesse siirdus (puhaku ta rahus) ning kes oli suurema osa oma elust krooniline alkohoolik. Sain aru järsku, et tal lihtsalt oli vaja aeg-ajalt minna oma joomatsüklite abil teistesse teadvusseisunditesse. Et siis, tagasi tulles, edasi elada - paremini või õigemini, kes teab.

Tõepoolest, miks peaks soovitus "joo ennast täis" halvem olema kui soovitus "maga ennast välja"? Mõlemal juhul on tegemist ju soovitusega teistsuguse teadvusseisundi kasutamiseks ja kogemiseks.

Charles Tart vist ise ei ole meditatsiooni abil saadavaid teadvusseisundeid kogenud. Aga rääkisin kunagi Chiang Mai's ühe buddha mungaga sel teemal. Too ütles, et tema kasutab kahte või kolme meditatatsioonitehnikat. Ise olen teadlikult ja järjepidevalt kasutanud TM-Siddhi tehnikat juba kakskümmend aastat.

Ning, kui laiemalt vaadata, siis kas ei võiks öelda, et inimkultuur ongi suures osas püsinud ja arenenud just erinevate teadvusseisundite teadliku kasutamise varal.

Kõik need shamanistlikud riitused, trummid, kärbseseen ja muu. Hindu vedades see "soma" ülistamine. Budistlikud praktikad. Mida hingas Vana-Kreeka kuulus Delfi oraakel? Räägitakse, et Mozart olevat kõik oma teosed kirjutanud veini juues.

Näiteid erinevate ainete kasutamise kohta võib lõputult tuua. Aga veelgi rohkem on ju teateid seesuguste tehnikate kohta erinevate teadvusseisundite saavutamiseks, kus otseselt aineid ei kasutatagi. Trummid, laulud, tantsud, meditatsioonid, jooga asendid, hingamismeetodid, helid, pildid... Ikka kõik samal eesmärgil. Teadlikult, põhjalikult välja arendatud traditsioonides.

Tänapäeva läänemaailmas levinud alkoholism ja narkomaania tundub olevat vaid hale vari selle kõige kõrval. Eriti veel siis, kui nende teistsuguste teadvusseisundite hindamiseks ja kasutamiseks puuduvad igasugused teadmised, kogemused ja traditsioonid.

Ja ei osata midagi muud ette võtta, kui üritada vaid nende ainete kasutamist piirata või lihtsalt ära keelata.

-----------------------------------------------------------

TEADVUSE SEISUNDID
Autor: CHARLES T. TART
ilmumisaasta 2008
eesti keeles, pehmekaaneline, 400 lk
205x145 (mm)
kirjastus: VÄIKE VANKER
ISBN: 9789985975756

Eestlane on nagu venelane

2010-08-08T20:45:00.001+07:00

Kuidas nii? - Väga lihtsalt.

Eestlane mõtleb ja räägib nagu venelane. Eestlane elab ja töötab nagu venelane. Eestlane joob ja varastab nagu venelane.

Kusjuures, nagu madalamat sorti venelane.

Vaata näiteks, missuguseid anekdoote meil räägitakse. Ikka tšuktsi, Tšapai ja Petka, Gena ja Potsataja, Stirlitz, Brežnev...

Pane tähele, missuguseid kõvemaid sõnu kasutatakse. Ikka lendab blääd ja naahui, pisdets ja poohui. Ikka kuuled, kuidas keegi on turakas või nagla. Tavai ja pakaa on mõnel inimesel täiesti tavalised väljendid.

Kogu rassism ja natsilembus, milles meid Vene meedia süüdistab, on meil tegelikult ju venelastelt õpitud. Sest mida need tšuktsi-anekdoodid, tšurkade ja kilide mõnitamised siis muud on kui rassistlikud. Kõik need neegri- ja pedenaljad tulevad ju ikka sealtsamast, venelastelt. Samuti juudiviha ja üldse võõraste põlgus. Pole meil endil mingit ajaloolist põhjust juute vihata, seevastu vene antisemitismil on väga sügavad juured.

Või siis need ülbed ametnikud. Ükskõikne ja ebaviisakas teenindamine. Kirjadele ei vastata. Keegi ei vabanda ega täna. Ei mingeid naeratusi. Kust see kõik pärineb? - Ega ometi kargetest Põhjamaadest?

Tahad süüa? - Palun väga, menüüs on seljanka, borš, guljaš, šašlõk, böfstrogonof, pelmeenid... Ja ärge tulge õiendama, et kõik need toidud ei pärine otseselt vene köögist. Vene kaudu nad meile tulnud ju ometi on.

Mida juuakse? - Ikka puhast viina. Ja põhjani! - Kusjuures, sinna juurde "terviseks!" ütlemine on samamoodi vene komme. Ja pole vist vaja mitu korda arvata, kust on tulnud selline sõna nagu "pohmakas" või "pohmell".

Üks imelik asi veel, mis meil venelastega on ühine - juhikultus. Nagu peab kohe olema üks autoritaarne tipp-poliitik, kes kedagi ükskõikseks ei jäta ning keda saab ainult kas meeletult vihata või palavalt armastada.

Paljugi sellest, mida tihtipeale peetakse eestipäraseks või rahvuslikuks, on kõige otsesemalt venepärane, venelastelt üle võetud.

Isegi see minevikus urgitsemine, vanade asjade pärast viha pidamine, kangekaelselt miskisuguse ajaloolise tõe paikapanemise tahtmine - see on väga iseloomulik nii eestlastele kui venelastele. Pole tähtis, et vastandlikelt positsioonidelt. Tunnuslik on selle mineviku pärast närvitsemine. Peab õiendama kogu aeg, õigustusi otsima. Peab põdema ja kannatama. Võiks ju ometi minevikust lahti lasta ja omaenda elu hakata elama. Aga ei saa.

Oma äärmuslikes vormides on, muideks, nii vene kui eesti rahvuslused selgesti natsionaalsotsialistlikud, kusjuures selle kõige naeruväärsemal kujul.

Aga vist kõige hullem on see varastamise komme. Ka see sõna on meie keelde tulnud just vene keelest.

Ning, missuguse mõnuga meil (ja muidugi ka Venemaal) varastatakse! See on üks peamine põhjus, miks meil tööviljakus nii madal on, võrreldes lääneriikidega. Kõik lihtsalt varastavad. Kui mitte midagi muud, siis vähemalt tööaega. Kedagi ei saa usaldada. Kõike tuleb kontrollida. Välisinvestorid on sellest ammu aru saanud.

Kunagi oli tavaline küsida: "Kus töötad? Mida sinu kaudu saab?" - Ehk teisiti: "Mida sina varastada saad?" - Ja ega see kuhugi kadunud ole. Tööd otsitakse, tööle minnaksegi selle järgi, kust midagi rabada annaks.

Tihtipeale meie inimesed solvuvad, kui kuskil välismaal meid venelasteks peetakse. Kusjuures, see ei pruugi sugugi olla halvustav. Pigem hoopis tunnustavalt. Et kas oled siis Puškini, Tolstoi, Tšaikovski, Dostojevski rahva hulgast või?

Paraku, me oleme venelastelt üle võtnud hoopis nende kõige madalamad ja vastikumad omadused. Ja käitume ka välismaal olles nagu venelased. Või isegi veel hullemini.

Pole midagi parata. Me oleme Venemaa elanikud olnud viimased kolm sajandit, kui mõned iseseisvuse aastakümned kõrvale jätta.

Et Venemaa elanik on venelane, see on muu maailma jaoks endastmõistetav. Ning ärge mitte proovigegi rääkima hakata, nagu oleks Nõukogude Liit olnud midagi muud kui Venemaa.

Eesti Ekspressi veebiväljaandele kirjutatud tekst.

Inimeste optimeerimine

2010-08-01T21:12:00.002+07:00

Kui inimene sünnib (või linnupoeg koorub, vahet pole), siis peab ta kõigepealt hakkama koletul hulgal asju ära õppima.

Hingamine, liigutamine, häälitsemine, omaenda kehaga toime tulemine. Väliskeskkond nõuab adekvaatset käitumist ja selleks tuleb luua omad programmid.

Et kui peaks olema paha tunne, kõhus miski valu või kuidagi muud moodi ebamugav olla, siis, kui karjuda, muutub tavaliselt midagi nii, et see ebamugav tunne kaob. Siuke programmi-jupike tekib.

Linnupojakene teab, et kui pesa äärel miskit sabinat-krabinat kostab, siis küllap saab kohe süüa. Ja et seda kindlustada, tuleb piiksuda ja nokk võimalikult pärani ajada. Jälle mõni rida koodi olemas.

Kunagi tuleb aga aeg, kui tuleb lendama hakata ja üldse eluga toime tulla. Selleks ajaks on ilgelt palju juba programme valmis saanud, suurem hulk neist juba ammu krässhinud, ära visatud, kõlbmatuks osutunud.

Mina ei tea, kas linnupojukese kasvamise ja suureks saamise lugu on just kergem või lihtsam, aga vähemalt käib see kiiremini. Inimesel võtab see värk palju rohkem aega.

Aga jah, ükskord peab ta, see inimloomakene, ikkagi ka elama hakkama. Päriselt kohe. Omaenda elu.

Ja siis tulebki see koht, kus tuleb kõiki neid programme optimiseerima hakata. Pea on paksuks läinud. Koodi on liiga palju. Ei suuda kõike korraga käigus hoida. Ressurssi napib. Teadmisi ja kogemusi on liiga palju kogunenud.

Peab hakkama üldistama, lihtsustama, midagi kõrvale jätma, millestki mööda minema. Et saaks elada ka ilma kogu aeg põdemata, ilma pabistamata, ilma liiga palju ressursse raiskamata. Et harjuks juba ära selle eluga, selle maailmaga, nende inimestega, selle kultuuriga, kuhu sa oled juhtumisi sündinud-koorunud.

See on see koht, kus saadakse "targaks" ja "kogenuks" ja "osavaks" ning hakatakse "eluga toime tulema". Aga samal ajal on see ka just see koht, kus unustatakse ära suur hulk juba omandatud väga väärtuslikke teadmisi, mälestusi, oskusi, võimeid, kogemusi.

Mulle isiklikult see koht meeldib. Sest just siin saab veel inimesega rääkida, temaga suhelda. Enne kui ta sellest kõigest lõplikult lahti ütleb ja ära unustab ning sulgub oma täiskasvanu-ellu. See on just see koht, kus saab veel rääkida ilma eelarvamusteta, ilma väljakujunenud hoiakuteta, eel-arvamusteta.

Ta veel tunneb huvi, tahab midagi veel teada. Millestki rohkem aru saada.

Seitseteist. Hirm ja rõõm ei ole sulle võõrad. Tuul ja torm su hinge kauaks jäävad. Milleks veel sa püüad põgeneda selle maailma eest. Ei ole mõtet.

Aga kui see moment möödub, siis pole tihtipeale tamaga enam millestki rääkida. Inimene on ise leidnud juba kõigele vastused ja lahendused. Ta kaotab huvi uute ideede, uute asjade vastu. Tema maailm on valmis.

Nii see läheb, paratamatult. Sest ilmselt on inimese ressursid siiski piiratud. Ja optimeerimine, korrastamine, üldistamine ja lihtsustamine on lihtsalt eluks vajalikud.

Esimene ja kõige lihtsam tegevus on sildistamine.

Oled kohtunud ühega, teisega ja võibolla ka kolmandaga kes mingis mõttes sarnanevad või omavad sarnaseid parameetreid. Ning teed lühikese kokkuvõtte - nad kõik ongi sellised.

Mis lihtsustab su elu. Sest kui veel peaksid kohtuma samasuguste omadustega isikutega, siis ei ole sul enam vaja neid analüüsida ega üritada neist aru saada. Sa tead juba omaenda varasemate kogemuste põhjal, et nad on nagunii sellised.

Ei pea ju näiteks igat müüjat eraldi tundma õppima. Ta on müüja, järelikult peab ta käituma nii nagu kõik müüjad. Lihtne. Aga samamoodi tehakse üldistused ka paljude muude inimkategooriate kohta. Ja käitutakse ka vastavalt.

Ja kunagi, võibolla ka üsna varsti, jõuatakse ka selliste tõdemusteni, nagu et "kõik mehed on sead", "kõik naised on litsid", "kõik poliitikud on ainult omakasu peal väljas" jne.

Miks ka mitte. See on optimeerimine. Hea küll, samal ajal ka lihtsustamine, meelevaldsete üldistuste tegemine. Aga kui su aju ja su meel ja mõistus lihtsalt keerulisemaid operatsioone ei olegi võimeline sooritama, siis sa pead seesuguseid optimeerimisi rakendama. Vastasel korral lihtsalt krässhid, lähed hulluks.

Ja nüüd alles olen ma jõudnud selleni, mida ma tahtsin öelda, tegelikult.

Murca nimelt oma blogis juhib tähelepanu veel ühele väga levinud optimeerimise-võimalusele.

"Pfft, kas see kalts tahab vaip olla vä?" - "Kas see tolgus seal tahab kõva mees olla?"

Just nii see käibki. Kõigepealt halvustav silt külge. Ja siis pane ta midagi muud tahtma. Omista talle tahe. Just nii nagu sulle endale tundub, et "ta" - "tahab olla".

Paiguta nad oma süsteemi, oma mõtteviisi. Ja sul hakkab parem, kergem ja lihtsam.

Sest sa oled millestki justkui aru saanud. Sa oled justkui midagi lahendanud. Ja sa tunned, et sul hakkab parem.

Eneseõigustamisest

2010-07-25T23:13:00.001+07:00

Alles see oli, kui meie kõrge riigiametnik punase tule alt läbi sõites tappis inimese. Aga ta ei kavatse seetõttu veel oma ametist tagasi astuda. Sest teda pole ju veel süüdi mõistetud!

Veidi varem mõisteti meil altkäemaksu-asjas lõplikult süüdi teine kõrge riigiametnik. Aga ta ise ei pea ennast süüdi olevaks. Tal jääb õigust veel ülegi!

Vahepeal teatas Jaapani peaminister oma tagasiastumisest. Ei, keegi polnud teda milleski süüdi mõistnud. Talle lihtsalt tundus, et ta pole oma ülesannetega hakkama saanud.

Muidugi on need täiesti erinevad juhtumid ja täiesti erinevad inimesed. Aga tähelepanuväärselt erinevad.

Õigustamine pole veel kedagi õigeks teinud. Vastupidi - kui sa ennast ikka väga ägedalt õigustada üritad, siis pigem tekivad just kahtlused, et kas sul üldse on õigus. Sest miks sa muidu selle pärast nii närvis oled.

Kõige rohkem leiab ju ausaid ja süütuid inimesi ning ülekohtu all kannatajaid teatavasti vanglatest.

Aga võibolla need ongi eestlastele iseloomulikud jooned - kangekaelselt oma õiguse tagaajamine, enda õigustamine ja imetlemine. Alati on teised süüdi, eks ole.

Millal mõni eestlane viimati vabandas oma eksimuse pärast? Millal keegi võttis süü enda peale? Palus vabandust? - Ei meenu nagu...

Jah, see on seesama ülbuse küsimus, millest on juba varem kirjutatud. Napib koostööd, usaldust, teistega arvestamist. Targemaks peetakse ärapanemist. Mõjusamaks peetakse ähvardamist ja hirmutamist. Kõik on õigust täis.

Kohus võib õigeksmõistva otsuse teha ka siis, kui inimene ise ennast süüdi tunnistab. Inimene võib oma kohalt tagasi astuda ning kohtu otsust ootama jääda ka üksnes seetõttu, et teda milleski kahtlustatakse.

Süü tunnistamine ja andeks palumine tunduvad olevat nagu nõrkuse ilmingud. Nii nagu ka andestamine. Kuskilt on sisse imbunud see suhtumine, et võidelda tuleb lõpuni ning alla anda ei tohi mingil tingimusel.

Eks seda õpetati ja arendati muidugi nõukogude propagandas. Kõik need sõjafilmid ja muud. Ja samuti ka natside propagandas. Ikka see kangelaslikkuse ülistamine. Viimase veretilgani. Iga hinna eest võiduni.

Muideks, samasugune suhtumine valitses ka jaapani kultuuris kuni Teise Maailmasõja lõpuni. Peale kõige muu oli see riik ka veel vägagi suletud, ülbe ja sallimatu võõraste suhtes. Jaapani keiserlikul armeel polnud mõtteski alistuda. Nad olid kangelaslikult valmis lõpuni minema.

Ja olekski läinud, kui Hiroshimale ja Nagasakile heidetud tuumapommid poleks sellise maailmavaate purustanud. Jaapan kapituleerus. Koos sellega kapituleerus ka jaapani ülbus ja kangekaelsus. - Ning sellest maast sai üks maailma rikkamaid riike.

Võibolla siiski poleks Eestil midagi seesugust vaja üle elada.

Eesti Ekspressi veebiväljaandele kirjutatud tekst.

Raamatuelamused

2010-07-18T22:10:00.005+07:00

Juhtus nii, et lugesin läbi paar raamatut. Üks oli Ruitlase "Naine", teine oli Merca "Mees". Mõlemad üsna masendavad. Merca oma vähemalt oli naljakas.

Aga siis lugesin läbi Mihkel Oja "Orgasmiraamatu". Ja olin vaimustuses. Midagi nii positiivset ja head polnud ammu näinud.

Eneseabiraamat, täpsemalt, seksuaalelu käsiraamat. Tellida saab seda ainult neti kaudu, raamatupoodidest ei leia. Tal pole isegi mitte ISBN numbrit, nii et formaalselt võttes polegi tegemist raamatuga. Ei hakka siin linki andma, igaüks leiab guugeldades kohe ise üles.

Soovitan väga, nii meestele kui naistele. Usun, et selle raamatu läbi muutuvad paljud asjad Eestis paremaks. Eelkõige muidugi inimestevahelised suhted. Aga ka palju muud - paraneb inimeste enesekindlus, tõuseb üldine meeleolu, vähenevad stressid ja depressioonid, alaneb alkoholism ja narkomaania jpm. Ilma naljata, ilma liialdamata.

Raamat on mitmetasandiline. Pakub ainet nii filosoofilisteks mõlgutusteks kui annab ka väga konkreetseid tegevusjuhiseid.

Kusjuures, nii mõnedki mõtted tulid väga tuttavad ette. Olin kunagi ka ise neil teemadel veidi mõlgutanud ja kirjutanud, aga mitte nii radikaalselt. Selles raamatus aga minnakse kõigega lõpuni.

Uskumatu, aga tõsi - naised on need, kes tahavad seksi!

Ettekujutus, nagu oleksid mehed kogu aeg hirmsas seksinäljas ja muudkui ründavad ja ahistavad naisi, on, pehmelt öeldes, ebatäpne. Eks nad teevad seesuguseid asju muidugi, aga, vabandage, seksini ei vii see kohe mitte kuidagi. See on lihtsalt see käitumismall, mis neile, meestele, on sisse istutatud kultuuri ja kasvatuse kaudu. Et, nagu tuleb olla agressiivne, kiimaline, nõudlik, saama peal väljas. Siuke mäng nagu.

Tegelikult mehed ei taha seksi. Nad lausa kardavad seda. Ja otsivad vaid ettekäändeid, kuidas sellest kõrvale hiilida. Mehed on need, kes vaid valivad ja otsustavad, kas seda naistele anda või mitte.

Kusjuures, isegi mitte seksi. Sest mehed tahavad peamiselt vaid pauku lahti saada. Ja selleks kõlbab enamasti iga naine, kellest võib jääda mulje, et ta seksi tahab.

Seda omadust naiste puhul nimetatakse, muuseas, ka "seksikuseks". - "Seksikas" on ju see, kelle peale meestel tõuseb, kelle sees arvatavasti pauk kähku lahti läheb.

Õudne, millises maailmas me elame, kui mõtlema hakata.

Aga see pole veel kõik. Veel üks jubedus.

Kuna mehed seksi ei taha ja seda väldivad ning tegelikult kardavad, siis on nad välja mõtelnud "litsi".

Selleks, et naisi hirmutada, ohjeldada, vaos hoida. Selleks, et nood ei saaks oma seksuaalseid soove väljendada ega avaldada. Et keegi neid, jumala pärast, "litsiks" ei peaks.

Sest naine, kes tahab, on ju lits. Taustal on müüt, et korralik naine ju ei taha. Ainult mees võib tahta. Aga siit läheb lugu veelgi huvitavamaks.

Kuna mehed tegelikult ei tahagi seksida, siis on see litsiks tembeldamine ju väga sobiv igati. Iga naine, ükskõik mida ta ka ei teeks, ükskõik mismoodi ta ka ei oleks või käituks, on lits.

Kui sa tahad kedagi, siis oled lits, muidugi. Kui sa kellelegi ära ütled, siis oled eriti lits. (Kuradi lits, ei andnud kätte.) Kui sul on olnud palju suhteid, siis oled muidugi lits. Kui sul pole üldse olnud suhteid, siis oled ikkagi lits. (Lits, raisk, ei anna kellelegi.) Kui sa oled tähelepandav, huvitav, omapärane, siis oled sa lits. (Uh, missugune lits mööda läks praegu.) Kui sa oled märkamatu, hall hiirekene, kes elab oma elu, siis oled sa ikkagi lits. (Lits olgu õnnelik, et autoga sõita sai.) Kui sa oled lihtsalt naissoost, siis oled juba seetõttu lits. (Kel puts, too lits.) - See viimane, muide, oli setu vanasõna, ilmunud Eesti Vanasõnade täielikus väljaandes.

Aga, ei maksa heituda. See on meeste maailmas loodud tõrjesüsteem selleks, et mehed ei peaks seksima. Peamine mure ongi neil see, et kuidas seda õigustada, kuidas seda põhjendada, kuidas sellele ettekäändeid luua.

Ja see on kõige tavalisem, kõige levinum meetod.

On ka teisi, muidugi. Mehed juba oskavad põhjendusi leida, miks nad kellegagi seksida ei taha. - Liiga vana, liiga paks, liiga värvitud, liiga ilus, liiga tark. Kekutab ainult. Nagunii ei anna kätte. Ei vaata üldse siiapoole. Mõttetu. Lollakas, juba kaugelt näha. Hakkab pinda käima, teadagi. Pärast ei saa võibolla lahti tast enam.

Päris jube, mis?

Aga just seepärast ollaksegi vastastikku seksinäljas. Just sellepärast tekibki stress, depressioon, madal enesehinnang, areneb alkoholisõltuvus jne.

Kui pärast "Orgasmiraamatut" lugeda uuesti Ruitlase "Naist" või Merca "Meest", siis hakkab lihtsalt hale nendest tegelastest seal.

Vot sellised mõtted seekord.

Mängult või päriselt?

2010-07-11T21:30:00.002+07:00

Inimene tahab mängida. Võibolla ta isegi peab mängima.

Sellest on ammu ja palju kirjutatud. Meenutagem, et Johan Huizinga Homo Ludens ("Mängiv inimene") ilmus juba 1938. aastal ning Eric Berne Games People Play ("Suhtlemismängud") 1964, kui nimetada vaid tuntumaid käsitlusi.

Huizinga loetleb mängu tunnuseid: sellel on algus ja lõpp ning see toimub piiritletud alal või ruumis; sellest ei tule kellelegi materiaalset kasu; see on vaba ja vabatahtlik, sel on omad reeglid jne. Aga mis eriti tähtis - mäng eristub selgesti "päris" elust.

Ehk nagu me lastena pidime üksteiselt mõnikord küsima: kas see on nüüd mängult või päriselt?

Tõsi, kultuuri mänguline aspekt on oluline. Koguni nii oluline, et piirid mängu ja päris elu vahel kipuvad tihtipeale segi minema. Võibolla peavadki segi minema. Võibolla ongi paljud, kui mitte lausa kõik kultuurivaldkonnad alguse saanud mängudest - olgu see siis kunst, kirjandus, poeesia, muusika; aga, miks mitte, ka näiteks religioon, poliitika või sõjapidamine.

Seda kõike on päris huvitav jälgida äsjalõppenud jalgpallimängude taustal. Jah, kõik justkui saaksid nagu aru, et tegemist on mänguga. Tõepoolest, keegi ei arva ju, et "Prantsusmaa hävis" sõna otseses mõttes. Või et otsustati "Hispaania ja Hollandi saatus". Seesugused lood paigutatakse ajalehtedes ju ikka eraldi lehekülgedele, tõmmates selge piiri spordi (mängu) ja "päris elu" vahele.

Mina ei tea, aga võibolla algasid tänapäevased sõjad tõepoolest rüütlite mängulistest turniiridest, kunagi keskajal. Sest pärinevad mitmed olulised mängureeglid just sealt. Sest sõdadel on ju ka omad reeglid. Nagu mängudelgi.

Mulle väga meeldis, kui Vincent Furnier, kes on rohkem tuntud nimega Alice Cooper, rääkis kunagi, et miks väga paljud tema rokk-staaridest põlvkonnakaaslased on juba ammu teises ilmas, kuid tema ikka veel elus. Põhjus, nagu ta ütles, on väga lihtne.

Nad mängisid. Ja nad mängisid ka oma päris-elus. Nad esinesid kogu aeg, nende jaoks polnud vahet, olid nad laval või elus. Ja see hukutaski neid.

Ta ise, nagu ta selgitas, on kogu aeg vahet teinud oma lava-elul ja päris-elul. Ja, nagu ta ütleb, ongi see teda päästnud. Et oma perekonna jaoks on ta kogu aeg olnud isa ja abikaasa. Ja ta saab koos oma väikese pojaga koos telekast vaadata, mida see "Alice" nüüd jälle teeb. Sest laps saab väga hästi aru, mis on mängult ja mis on päriselt.

Aga jah, need, kellele oma lava-roll niivõrd meeldima hakkas, et nad jäidki kõigile kogu aeg esinema, need surid enamasti noorelt.

Nõnda võib mängu piiride eiramine, mängu liiga tõsiselt võtmine, olla lausa eluohtlik.

Jalgpalli juurde tagasi tulles - võib juba praegu märgata, kui tõsiselt inimesed seda mängu võtavad. Võib selgesti näha, et peaaegu kõik Huizinga poolt loetletud mängu tunnused on juba ammu kõrvale heidetud.

Ei piirdu ju ükski mäng vaid staadionil toimuvaga, vaid sellega seonduvad, sellele eelnevad ja järgnevad suuri rahvahulki hõlmavad sündmused üle kogu maailma. Ei saa kuidagi ütelda, et keegi ei saa jalgpallist mingit materiaalset kasu. Vastupidi, need mängud on vägagi kasulikud nii mängijatele kui ka nende korraldajatele. Kihlvedudega võib igaüks teenida märkimisväärset tulu. Ja nii edasi.

Nii et kas see oligi siis mäng - või toimub see päriselt?

Eesti Ekspressi veebiväljaandele kirjutatud tekst.

Jutu vahe

2010-07-04T20:40:00.000+07:00

Ei tule vist sel pühapäeval siia miskit erilist juttu.

Mõnikord harva võib ka jutt vahele jääda.

Kui ei ole parajasti jutu isu näiteks.

Ehk nagu Rex Stout lasi ühel oma tegelasel öelda umbes nii.

On palju põhjusi, miks inimene vaikib ega ütle midagi. Aga üks nendest põhjustest võib olla ka see, et tal lihtsalt pole parajasti midagi ütelda.

Nii ongi.

Ülereguleerimise hädad

2010-06-27T23:53:00.000+07:00

Kõike pole võimalik ette näha, kõike ei saa reguleerida seaduste, määruste ja eeskirjadega. Elu ja olukorrad ei ole standardsed. Alati peab ruumi jääma tervele mõistusele, otstarbekusele ja loomingulisusele.

Paraku tundub, et meie riigikene on peaaegu lämbumas ametnike poolt kehtestatud regulatsioonidesse. Alles see oli, kui meedias ilmus lugu, kuidas Pirita inimesed tahtsid omal kulul mõned kuulutustetahvlid üles panna. Ning selle jaoks pidid oma kooskõlastusi andma mitukümmend erinevat ametnikku ning kogu protsess kestis üle aasta.

On muidugi inimlikult arusaadav, et iga ametnik peab oma tööd tähtsaks ja oluliseks. Kuidas siis muidu saakski, eks ole. Kahjuks aga võib sellest kergesti kujuneda oma ülesande ja tegevuse ületähtsustamine.

Nii ametkondadel, ametnikel kui ka eeskirjadel, määrustel, korraldustel, käskkirjadel ja muudel reguleerivatel aktidel on kalduvus paljuneda, laieneda, paisuda. Ning nad kõik on oma olemuselt ju mingit tegevust piiravad, takistavad, tõrjuvad, vältivad. Mitte soosivad ega soodustavad, nagu nad ise tihtipeale kiidavad.

Elame muidugi lausa kahekordse surve all. Euroopa Liidu poolt tulevate ettekirjutiste ja regulatsioonide hulgaga võrreldes on meie endi oma ju veel päris tühine.

Aga siis hakkabki tööle terve mõistus.

Iga mehhanism tahab määrimist. Lõtkud on vajalikud. Mõõdukas korruptsioon, mõnes asjas läbi sõrmede vaatamine, silma kinni pigistamine, tutvused ja kõik muu selletaoline on paratamatud igasuguses ühiskonnas.

"Korruptsioonivaba Eesti" võib küll olla hea loosung, kuid lõplikult ei saa see iialgi ega kuskil realiseeruda.

Võiks nagu veidi maailmas ringi vaadata. Igal pool on kõrvalekaldumised eeskirjadest, reeglitest ja seadustest. Kuskil ei üritata maksimaalse täpsusega kõike järgida.

Ma olen kaugel sellest, et üles kutsuda seadusterikkumisele või anarhiale. Aga ega vist maksa ka liiga tõsiselt võtta kõike seda, mida on reguleerida tahetud.

Kõike ei saa ega tohigi ette näha. Elu tahab elamist, äri tahab ajamist ja raha liigutamist.

Eesti Ekspressi veebiväljaandele kirjutatud tekst.

Kõik valikud

2010-06-20T23:17:00.000+07:00

Iga valik on tegelikult välistamine.

Sa ei saa jääda neitsilikuks vanapiigaks ja nautida vanaema-rõõme, eks ole. Üks välistab teise.

Igal hetkel on valikud. Ja iga valikuga loobud millestki. Või, noh, kellestki. Vahet pole.

Võimalused tulevad. On. Ja lähevad. - Ja sa kas kasutad neid või jätad kasutamata. (Aga see on natukene teine teema ja teine jutt.)

Praegu on jutt valikutest. Ja sellest, et iga valikuga jätame me ennast millestki ilma.Paratamatult. Me ei saa kõike.

"I want it all. I want it now." - Ei, sa ei saa.

Iga kord, kui me midagi vaatame, jääb meil midagi nägemata.

Veelgi enam. Peaks ju ütlema, et meil jääb väga palju nägemata. Sest rohkem on ju seda, mida me parajasti ei vaata, eks ole.

Mis tähendab, et midagi vaadates jätame me endid ilma kõigest ülejäänust.

Veelgi enam. Iga valikuga jätame me endid ilma kõigest. Sest see, mille me valisime, on ju vaid tühine osa kõigest ülejäänust.

Lugedes raamatut, jätame samal ajal lugemata kõik ülejäänud raamatud maailmas. Suheldes ühe inimesega, jätame samal ajal endid ilma kõigist teistest inimestest. Ja nii edasi.

Võib ju ennast lohutada, et, umbes, "täna siin, homme seal," aga ikkagi jääb see lineaarsel ajateljel suht mannetuks sellegipoolest. Oma napi eluea ja füüsikaliselt determineeritud aegruumi tõttu ei saa me eriti midagi teha peale nende valikute, mis meid kõigest muust ilma jätavad.

Mis omakorda tähendab, et juba definitsiooni kohaselt ei saa me maailmast midagi teada. Teame ju vaid seda, millele oleme tähelepanu pööranud. Aga see on ju tühine. Võibolla lausa tähtsusetu osa.

Eks ole. Seetõttu ju kõik need meta-tasandid tehtud ongi. Ei pea ju ise Kuu peal käima. Võib lugeda ja vaadata, kuidas teised on käinud ja mida näinud.

Järelmärkus. Võibolla on see jutt juba siin kunagi ilmunud. Aga, pole hullu. Hea jutt sellegipoolest. Vähemalt minu poolest.

Spordivaimustuse varjatud kütus

2010-06-13T23:42:00.002+07:00

Pole ma kunagi spordi populaarsusest aru saanud. Muidugi on hea ennast liigutada, mänge mängida ja osavust arendada. Aga miks peab jälgima, kuidas teised seda teevad, miks tuleb selle vastu huvi tunda, miks on vaja sellest rääkida, selle pärast närvi minna - see oli mulle suht arusaamatuks jäänud.

Need, kes seal kuskil mängivad, hüppavad, jooksevad ja kihutavad, need pole isegi mitte sinu tuttavad. Mis tähtsust sel on, kuidas neil see korda läks, kuidas nad seda teevad? Sinu elus ei muutu sellest ju ometi mitte midagi.

Noh, võib ju olla, et mõni tegelane on pärit samalt maalt kust ka sina. Ja siis sel puhul võidakse ütelda, et sinu maa võitis. Mis on muidugi liialdus. Aga, nojah, võib ju tõesti ka selle pärast rõõmu tunda, et sinu kaasmaalane millegagi hakkama sai.

Või siis see variant, et sulle on mõni tegelane või meeskond millegipärast eriti meeldima hakanud ja sa soovid talle head. Ning siis jälgidki mängu ja tahad, et ta võidaks.

Aga kas tõesti sellepärast siis kogunevadki rahvamassid kümnete tuhandete kaupa staadionitele, istuvad sadade miljonite kaupa telekate ees, möirgavad, räuskavad, möllavad, märatsevad?

Kaua polnud ma sellest aru saanud.

Aga siis juhtusin lugema uudist siin Tai maal. Et on paljastatud grupeering, kes oli hakanud korraldama kihlvedude vahendamist seoses jalgpalli maailmameistrivõistlustega. Toimusid koguni vihased meeleavaldused seesugute vahendajate vastu.

Sest Tai maal on igasugused hasartmängud keelatud peale ühe ja ainsa riikliku loterii. Ei ole siin kasiinosid ega saa siin mänguautomaatidega raha võita, ega tohi siin üldse mingeid mänge raha peale mängida. Ja ammugi mitte mingite spordimängude tulemuste peale panustada. Ja õige ka, vähemalt minu arvates.

Ei pea ju. Kiusatus võib ju olla, aga hea, kui keegi on selle targu ära keelanud.

Aga mis toimub mujal maailmas? Tegin väikese uuringu ja olin jahmunud.

Kogu see spordi-hasart ju põhinebki tulemuste peale panustamises, kihlvedudel, ennustustel, rahalise võidu saavutamise nimel. Spordi-kihlvedude vahendamisega tegelevad tuhanded firmad, sinna panustavad sajad miljonid inimesed üle kogu maailma.

See kütab hasarti. Ja hasart on nakkav.

Tõesti veider, et ma sellest varem polnud aru saanud. Pisut vabandab muidugi ehk see, et Eestis polnud seesugune tegevus ju kaua aega nagunii võimalik mujal kui Tallinna Hipodroomil. Jah, olid vist mingid "Spordilehe" ennustusvõistlused, isegi rahaliste preemiatega, aga seal osalemiseks ei pidanud ise midagi panustama. Ja siis oli veel Spordiloto, kus sai ennustada juhuslikke numbreid. Nüüd aga, jah, märkan, et need päris kihlveokontorid on hakanud ka juba Eestisse jõudma.

Huvitav muidugi, kuidas see meil kodunema hakkab. Pole meil ju kunagi olnud seesugust traditsiooni ega kultuuri. Kogu see valdkond on ju üsnagi komplitseeritud ja väljakujunenud reeglite ja kombestikuga. Puudub isegi eestikeelne terminoloogia ja korralik seadusandlus meil. Kusjuures, hasartmängusõltuvus on meil ometi juba probleemiks muutunud. Aga, noh, saab näha.

Kogu maailmas on see äri koos oma legaalse ja illegaalse poolega, ametliku ja mitteametliku osaga muidugi hiiglaslik. Panuseid tehakse telefoni teel või internetis; kodudes või sadades tuhandetes baarides telekat vaadates või kohapeal võistlust jälgides; tuttavate, sõpradega või suvaliste kaaslastega omavahel kihla vedades. Kusjuures, ammu enam ei tehta panuseid ainult võidu peale. Mängitakse vigastuste, karistuste, trahvide ja väga paljude muude sündmuste peale. Uusim trend on "live betting" - võistluse toimumise ajal, olles on-line ühenduses oma kihlveokorraldajaga, tehakse panuseid jooksvate sündmuste peale ja kasseeritakse kohe ka sisse võitusid.

Omavahelistel kihlvedudel ei pruugi panused olla suured, kuid kui sa üldse pole panustanud, siis mis huvi sul seal ikka nii väga on kaasa elada, eks ole. Seevastu mõne bookmakeri kaudu saab telefoni teel teha panuseid kuni 20 tuhat dollarit ning võita vägagi märkimisväärseid summasid.

Paljudes riikides on see kõik ühel või teisel viisil keelatud. Ja ometi reklaamitakse vastavaid interneti saite kasvõi jalgpallistaadionite poortidel teleülekanne kaudu sadadele miljonitele inimestele üle maailma.

Aga just see hoiabki spordi populaarsust üleval. Just see toobki miljoneid telekate ette, sunnib neid lendama tuhandete kilomeetrite kaugusele, et panustada ja kaasa elada... Sest kellegi võit või kaotus on samaaegselt ka ju sinu enda isiklik võit või kaotus.

Kui vaadata kogu seda spordi-karusselli, siis seal toimub, koos kõigi reklaami- ja sponsorirahadega, koos kõigi sellega seotud äride ja organisatsioonide ja ettevõetega, meeletu äri. Täiesti omaette majandussektor. Aga kui ei oleks panuseid, kui ei oleks kihlvedusid, siis kukuks see maailm lihtsalt kokku.

Suurem osa spordikihlvedude korraldajaid on soliidsed börsifirmad, kes sageli sponsoreerivad sporti suurte summadega. See on see kütus, mis hoiab, soojendab ja kütab jalgpalli, korvpalli, pesapalli, kriketit, golfi, ragbit, tennist, jäähokit, poksi, vormelit, rallisõitusid ja üldse kõikvõimalikke spordialasid ja MM-e ja olümpiamänge ning kogu seda tööstust. See kogub vaatajaid telekate ette ning toob reklaamitulusid. Sellepärast jälgitakse spordiuudiseid, mängude ja võistluste statistikat, loetakse spordiväljaandeid, hoitakse ennast kursis spordisündmustega. Kuidas siis muidu saaks edukalt panustada.

2005. aastal moodustasid kihlveod 19 protsenti kõigist spordiga seotud käivetest Inglismaal. Spordivõistluste piletitite müük andis sellest samal ajal vaid 4%. Ühe päeva panuste kogusumma on mõne rahvusvahelise kriketisündmuse puhul olnud korduvalt üle miljardi dollari. (Allikas: Centre for the Study of Gambling, University of Salford.)

Kusjuures, kõige suuremaks paheks ei peetagi selle tegevuse massilist ebaseaduslikkust ega ka mitte hasardisõltuvust või maksuvaba tulu saamist. Suurimaks mureks on hoopis korruptsioon - et kuskil lihtsalt lepitakse tulemustes varem kokku ja teenitakse lühikese ajaga meeletuid summasid. Pulp Fictionit mäletate? Aga taolisi juhtumeid on olnud väga oluliste võistluste puhul ka tegelikkuses. Ja kardetakse, et see on vaid jäämäe veepealne osa.

Hirm on täiesti mõistetav, sest seesugused paljastused on palju hullemad mingitest tühistest dopingu-skandaalidest. Kuskil ju peaks ikkagi säilima usaldus ja lootus ausale mängule. Seesuguse korruptsiooni levik aga õõnestaks ja mürgitaks juba kogu selle tööstuse alustalasid.

Jah, spordisündmustele panustamist peetakse paheks väga paljudes maades ja piirkondades. Jah, see on keelatud laialdaselt. Kuid ka lubatud või vähemalt sallitud samuti väga laialdaselt. See on spordiga koos käinud kogu aeg. Teisiti ei kujuta keegi spordielu ette.

Panustamine kuulub spordi juurde sama endastmõistetavalt nagu alkohol kokteili sisse või seks armastuse juurde.

Kõik teavad. Aga sellest ei räägita.

Eesti Ekspressi veebiväljaandele kirjutatud tekst.

Miks me läheme ära

2010-06-06T22:59:00.002+07:00

Kui sulle ei meeldi see, mida sa näed, siis oled sa vales kohas.

Sa ei pea seal olema. Sa ei pea seda nägema. Ole rahulik. Ära vaata. Vaata mujale. Mine mujale.

Maailm on natuke suurem kui sa endale võibolla oled ette kujutanud. Seal on veelgi rohkem asju, tegelasi, sündmusi, olukordi, suhteid, mis sulle arvatavasti üldse ei meeldiks.

Sulle endale oleks parem, kui sa ei teakski neist mitte midagi. Väldi neid kohti. Hoia neist eemale.

Mine sinna, kus neid ei ole. Kindlasti on maailmas asju, kohti, tegelasi, sündmusi, olukordi ja suhteid, mis sulle palju rohkem meeldiksid.

Samamoodi on ka kuulmisega.

Ikka juhtub, et see, mida sa kuuled, ei meeldi sulle. Olgu see siis muusika, lärm, müra või uudised või kellegi jutt.

Aga, samamoodi, milleks ärrituda. Mine eemale. Ära kuula seda, mis sulle see ei meeldi.

Viga ei pruugi olla sinus. Ehkki nii seda sulle tavaliselt katsutakse sisendada. Ikka ju arvad ise ka. Viisakas ja hästi kasvatatud, nagu sa oled. Vabandage, et te mulle ei meeldi. Andke mulle andeks minu talumatus.

Vabalt võib aga ju olla ka, et hoopis teised on süüdi. Et viga polegi sinus. Et see, mis sind ümbritseb, lihtsalt ei sobi sulle. Et kuskil mujal, teises kohas, teiste inimeste hulgas on hoopis parem olla.

Muidugi ei pruugi olla nii, et alati on hea seal, kus meid ei ole. Tead ju küll. Ikka inimesed unistavad ju. Et nagu võiks kuskil mujal olla parem.

Aga võib vabalt olla, et ongi. Vabalt võib juhtuda, et oledki vales kohas, valel ajal, valede inimeste seas. Ja kui sa sealt ära lähed, siis hakkab kohe parem. Miks sa siis ei võiks.

Vähemalt proovida ikka võid. Ning kui see ei aita, kui kuskile mujale minnes ei muutu ikka midagi paremaks, kui igal pool tundub kõik olevat ikka seesama, siis, jah, tõesti siis ja ainult siis võid ja vist lausa pead sa endale tunnistama, et viga on sinus.

Muidu küll mitte.

Kui sa muidu ei usu, siis vaata kasvõi näiteks seda.

Kasutamata võimaluste maa

2010-05-30T23:19:00.000+07:00

Mida rohkem ja mida kauem Eestist eemal olla, seda enam ja paremini saab selgeks, et meil on palju rohkem võimalusi kui me ise suudame ette kujutada.

Kunagi, miski kümmekond aastat tagasi, arutasime hea sõbraga, et mida siis õieti meil on sellist, mida kuskil mujal ei ole ja mis sunniks üldse kedagi siia tulema. Pärast pikka otsimist ja mõtlemist leidis sõber, et siiski on midagi sellilst. Nimelt, Lääne-Eesti rannikul olevat päris tihe rändlindude liiklus. Ja et maailma linnuhuvilistele võiks see huvi pakkuda.

Pidasin tol ajal seesugust mõtet suhteliselt tühiseks.

Aga läksid aastad. Ja juhtusin lugema kuskilt, et Soome reisibürood korraldavad maailma linnujälgijatele reise just nimelt Lääne-Eestisse. Ja et Eesti-poolsed partnerid, kes peaksid hoolitsema nende turistide majutuse, toitlustamise ja transpordi heaks, ei suuda oma kohustusi tihtipeale piisavalt hästi täita.

Mida kuradit, mõtlesin ma.

Meil on loodusressurss, mis ongi tõepoolest huvipakkuv ka laiemale maailmale. Kusjuures, väga spetsiifilisele huvirühmale. Ja seda vahendavad, palun väga, hoopis soomlased. Ning, mis veelgi piinlikum, meie oma struktuurid ei suuda seda toetada. Kuidas nii?

See on ju meie maa, meie loodus ja meie ainulaadne võimalus. Miks siis, ometi, ei ole juba ammu tekkinud selle kasutamiseks meil vastavad reisibürood ja võrgustikud?

Lindude jälgijad on tõesti kitsas turismisektor, aga väga jõukas ja üha suurenev. Näiteks ainuüksi Kuşcenneti rahvusparki Türgis külastavad linnuvaatlejad pidavat jätma sinna 100 mijonit dollarit aastas.

Just selliseid sektoreid tulekski sihtida. Just nii tulekski meie loodusressursse välja pakkuda. Täpselt, kaalutletult ja õieti. Miks, pagana pärast, pole seda meil korralikult välja arendatud, ei saa aru.

Või, noh, unikaalseid ressursse on meil ju teisigi. Meie maa seest võib leida selliseid kive, mis põlevad, palun väga. Kõik teavad, et nafta põleb, gaas põleb, süsi põleb. Aga et ka kivi võib põleda, see on midagi erilist.

Põlevat kivi leidub ju ainult Eestis ja vist veel kuskil. Missuguseid lugusid ja legende võiks selle juurde rääkida! Kuidas vanad eestlased istusid maha, panid kivid põlema ja laulsid laule.

Seda kõike võiks korraldada ka tänapäeval. Tulge, vaadake ja imestage. Pärast ostke endale paar põlevat kivi ka koju kaasa. Ilusasti pakendatult, koos mitmekeelse kasutusjuhendiga. Ei oleks ju väga keeruline, või mis.

Või näiteks Tartus, minu kodulinnas, elutseb Toomemäel hakkide koloonia. Suveõhtutel võib seal kuulda nende kisa, mis tihtipeale linnaelanikke häirib lausa. Lisaks veel nende väljaheited, mis reostavad tänavaid, autosid ja vahel ka inimesi. Nii mõnigi kord on see jutuks olnud. Et kas see ikka on õige ja et kas ehk saaks kuidagi nende arvukust vähendada.

Aga milleks? - Palju põnevam oleks teha hädast hoopis voorus. Kutsuda kõiki just nimelt seda nautima. Et on üks linn maailmas, mille vapilindudeks on just nimelt noodsamad hakid. Nagu linna kaitsjad, maskotid või midagi sellist. Nagu kaarnad Londoni Toweris.

Mõni legend juurde luuletada ja jutustada, et kuidas nad on mitu korda linna ära päästnud, vaenlase tuleku eest hoiatades või midagi sellist. Vana eesti rahvausund ju räägib, et linnusitaga pihta saamine pidavat õnne tooma, rikkaks saamist ennustama. Vajalikul viisil promomise võimalusi on palju. Kindel see, et rahvast tuleb juurde seda kõike uudistama ja järele proovima.

Ja, lõpuks. Ikka ja jälle heietatakse selle üle, et, oh, kus meie tüdrukud on nii ilusad. Kõik imetlevad ja imestamad.

Aga see on ju samuti loodusressurss. Kusjuures, taastuv ressurss. Kes keelab üle maailma kuulutamast, et Eesti tüdrukud on kõige ilusamad? Las tulevad kõik, kel huvi, imetlema. Võrdlema, kommenteerima. Ei pea ju pettuma. Tõesti ei pea.

Ja kui mõni peaks kartma, et siis sel juhul viiaksegi kõik need ilusad neiud meilt minema, abiellutakse nendega kuskil mujal, meile midagi jätmata, siis see on nüüd küll täiesti vale mõte. Vabalt võib ju näiteks abiellumismaksu kehtestada, kasvõi sümboolse. Või lasta lendu legend, et nad ongi ainult vaatamiseks. Mida põnevamalt ja lõbusamalt, seda parem.

Huvitav ainult, miks eestlane alati nohisema hakkab, kui talle selliseid ideid esitatakse?

Eesti Ekspressi veebiväljaandele kirjutatud tekst.

Pildid valetavad

2010-05-23T23:34:00.000+07:00

Mida iganes ka poleks mistahes pildil kujutatud, jäädvustatud, edasi antud, loodud - see kõik on vale. Juba definitsiooni kohaselt.

Sest "pilt" on midagi, millel on RAAM. Onju.

Ning seega on pilt midagi, mis on välja valitud, välja lõigatud ylejäänud vaatest, raami surutud, raami sisse pandud. Sinna pole midagi parata. Seda teavad kõik. See on endastmõistetav.

Ja seetõttu pilt valetab. Iga pilt valetab. Kõik pildid valetavad.

Sest nad varjavad ära selle, mis jääb raamist välja. Vähe sellest.

Nad ei anna yhtegi vihjet selle kohta. Pilt keskendub iseendale.

See käib muidugi kõigi piltide kohta. Maalid, graafilised taiesed, joonistused, fotod, videod, filmid, veebisaidid/disainid jne.

Ma olen korduvalt vaadanud-mõtelnud mõnd vaatepilti nähes, et uh, kust siit saaks hea pildi. Aga olen loobunud. Sest keegi ei usuks. Kõik arvaksid, et see on meelega tehtud, nimme leitud ja kaadrisse pandud,välja lõigatud.

Ega ise ka ei usu, juba ammu, kui keegi miskist kohastvõi olukorrast mingit pilti näitab. Ikka arvad ju, et nimme väljavalitud. Et sealsamas kõrval oli hoopis midagi muud, aga seda lihtsalt ei näe, kuna see jääb raami taha. Ei näidata.

Võibolla oleks usutavama miskisugune panoraam. Foto või video. Aga ka siis jääks kysimus, et millal see tehtud on. Et kas oli ainult hetkeks nii, või oligi kogu aeg.

Sest ka kogu muusika on ju tegelikult pilt. Helipilt. Mis meile ette maalitakse. See algab, kestab ja lõpeb. Ja me ei tea, mis oli enne ja mis tuli pärast. On vaid hetk, mis võib kesta minuteid. Võibolla ka tunde. Aga siiski on tal algus ja lõpp. Raamid.

Seega ka muusika valetab. Samamoodi nagu pilt. Samamoodi nagu kõik.

Jutt, lugu, kõne, etendus, telesaade. Romaan, jutustus, luuletus. Neil kõigil on raamid. Algused ja lõpud.

Tõsi, algustel ja lõppudel on vahe. Olen seda ise tunnetanud, korduvalt. Regilaul näiteks on huvitav. Sa võid alustada ja jätkata. Aga yhel hetkel sa lõpetad. Ja siis toimub midagi imelist. Kõik tajuvad seda. Aga ei oska seletada. Nagu oleks midagi õhku rippuma jäänud järsku. Sest ei saa ju olla, et see lõppes.

Nojah. Tegelikult ongi kõige suurem saladus, kõige suurem ja tähtsam asi igasuguse kunsti puhul just see lõpetamine.

Finis coronat opus, või kuidas seda öeldigi. Lõpp kroonib teose. Jah, just nii see ongi.

Kui sa ei suuda lõpetada, siis sa ei ole kunstnik. Kunstiteos algab lõpust.

Sest keegi ei saa teada, mis juhtus pärast. Kui nad surnud ei ole, siis elavad nad tänapäevani. Aga kuidas? Ei tea ju, kas Tuhkatriinu ja Prints hiljem lahutasid.

Või oligi kõik see vaid yks lavastus? Ainult muinasjutt?

Suletus ja piiratus

2010-05-16T22:45:00.002+07:00

Võibolla meie kõige suurem häda ei olegi liiga väike rahvaarv või vilets kliima, vaid hoopis piiratus ja suletus väga mitmes mõttes.

Kuidas nii? - võiks küsida. Tundub ju, et oleme jõudnud võibolla kõige avatumasse ajajärku oma ajaloos. Oleme ju suurte ja mõjukate rahvusvaheliste organisatsioonide liikmed, kohe tuleb euro. Piirid on lahti, toimib liberaalne majandus, info liigub vabalt.

Paraku, see ei ole nii.

Eestlane istub endiselt oma rahva keskel, kellega koos on tal olla hea, nagu laulusõnad ütlevad. Peaaegu kõik mõttevahetused, arutelud, sündmused algavad ja lõppevad meie endi keskel. Infot ammutatakse vaid eestikeelsest meediast. Eestlastele meeldib omi asju ikka isekeskis arutada, oma mätta otsast vaadata. Endasse sulgumine, stagneerumine on täiesti olemas. Konnatiik, nagu vahel õigusega öeldakse.

Väga vähe ja harva ning hõredalt on neid, kes iseseisvalt välismeediat jälgivad, mingis võõrkeeles millestki aru saada tahavad ja suudavad. Veelgi vähem on neid, kes suudavad mõnes teises keeles ise midagi ütelda, midagi kuskile saata, avaldada, kirjutada.

Ja, teiselt poolt, on ikkagi äärmiselt tillukene see meil asuv rahvusvaheline kogukond - diplomaatiline korpus, firmade ja organisatsioonide esindajad, ärimehed - kes üldse võiksid midagi meist ise arvata. Kui hästi ja kui palju nad eestikeelset meediat jälgida suudavad, on üks asi. Teine asi on see, et kui siit saadud ja mõistetud infot ka kasutatakse, siis ikka ju omaenda töö ja tegevuse jaoks.

Alles kolmandajärguline võib olla siinse rahva, võimuesindajate, arvamusliidritega mõtete vahetamine. Jätame praegu kõrvale need mõned üksikud, kes ongi siia nõustama ja konsulteerima kutsutud või saadetud.

Puudub loomulik rahvusvaheline klubiline suhtluskeskkond isegi Tallinnas, muust Eestist rääkimata. Kas näiteks keegi üldse sai mõne välismaalasega arutada NO-99 teatri laineid löönud etendust? Kas keegi suutis kellegi jaoks seda sündmust paigutada natukenegi laiemasse konteksti maailmas? - Vaevalt.

Kas on üldse mingit üldiselt arusaadavat meediat, mingeid kohalikke sündmusi kajastavaid, rahvusvahelisele seltskonnale orienteeritud ajalehti, raadiojaamu, telekanaleid? Ega vist ole ju, ei inglise- ega ka mitte saksa- või prantsuskeelseid. Hädapärast ajaks asja ära ju ka mõni kvaliteetne venekeelne. Aga ei ole isegi seda.

Nii et, kuidas peaksid teised meid üldse mõistma, meist aru saama?

Ahjah, ei maksa unustada, et noodsamad diplomaadid ja muud Tallinnas resideeruvad esindajad on ju valdavalt poissmehed ja vanatüdrukud. Pereinimesed ei saa Eestisse pikemaajaliselt tööle tulla, kuna siin ei ole rahvusvahelisi koole nende laste jaoks. See muudab kogu selle seltskonna veelgi kitsamalt piiritletumaks.

Eks see kõik ole muidugi ka rahva väiksusest tulenev. Paljud loomulikud asjad lihtsalt ei ole võimalikud, ei tasu ennast ära. Ometi pole see alati niimoodi olnud.

On täiesti kindel, et näiteks 19. sajandil oli meie ala tunduvalt avatum kui praegu. Kolm kohalikku keelt käibisid endastmõistetavalt. Tegutses saksakeelne ülikool, ainuke omataoline kogu Vene impeeriumis. Võimalused olid avatud kõigile. Suvaline arst kuskil kreisilinnas võis vabalt luuletada mingist Kalevipojast.

Eesti Ekspressi veebiväljaandele kirjutatud tekst.

Nii saab, aga nii ei tehta

2010-05-09T22:16:00.000+07:00

On vist selliseid psühholoogilisi teste. Et pannakse sind kujuteldavasse olukorda, kus sa võid täiesti karistamatult teha kellelegi haiget, varastada, vägistada, tappa. Nii, et keegi ei saa sellest iialgi teada ja sinuga ei juhtu sellega seoses mitte midagi ebameeldivat.

Ja siis taoliste testide abil tehakse järeldusi, et kui paljud inimesed oleksid sellisteks asjadeks võimelised. Ja muud taolist.

Kunagi juhtus näiteks, et tegime lepingu. Meie firma kohustus soodushinnaga müüma teatud kaupu ühele teisele firmale, kes kohustus neid kaupu meilt kokkulepitu koguses regulaarselt ostma, edasimüümiseks. Mõne kuu pärast selgus, et meie lepingupartner ei ole võimeline endale võetud kohustusi täitma. Tema müük ei läinud nii hästi, kui ta oli esialgu arvanud ning ta polnud võimeline meilt vastavas koguses kaupasid sisse võtma.

Mis siis nüüd? - Leping ju olemas. Kohustused võetud. Sanktsioonid ja leppetrahvid sisse kirjutatud. - Kui sa ei suuda endale võetud kohustusi täita, siis tuleb ju trahve maksta, mis muud. Ja kui ei maksa, kui jääd võlgu, kui ei suuda lahendust leida, siis on kohtusse minek. Halvemal juhul pankroti-menetlus. Oma viga, et sellise lepingu tegid.

Teine näide.

Üks päris suur ja soliidne firma oli nõus ostma ühe kinnisvara-arenduse väga soodsatel tingimustel. Lisaks heale hinnale oli lepingus kirjas maksegraafik, mille kohaselt oleks nende maksetähtaegadest üleminek üle kümne tööpäeva tähendanuks kõigi õiguste säilimist müüja omandile ilma mingite kohustusteta juba laekunud summade osas. Teisiti öeldes, kui näiteks viimane makse oleks hilinenud kasvõi üheteistkümne pangapäeva võrra, siis oleks omanikul olnud õigus jätta kõik laekunud summad endale ning soovi korral alustada uut müügitehingut ükskõik kellega.

Tegelikult tekkisid neil probleemid peaaegu kohe. Üle kriitiliste tähtaegade läksid kõik nende maksed. Aga lõpuks siiski need laekumised tulid, viivitustega, aga siiski. Oli korduvalt võimalus anda asjale seaduslik käik ning saada kordades suuremaid tulusid kui müügitehing iialgi oleks võinud anda. Sest leping ju seda võimaldas, nägi niimoodi ette. Nad ise ju olid endile sellised kohustused võtnud. Keegi polnud neid sundinud. Juriidiliselt oleks kõik olnud täiesti korrektne.

Aga seda kõike ei tehtud. Ega mitte ka teistel taolistel juhtumitel.

Ja miks?

Sest nii saab, aga niimoodi ei tehta.

Ma tean küll, kuhu see jutt edasi võib viia.

Et tegelikult on ju tavaõigus palju tähtsam kui formaalne õigus. Moraal, eetika, traditsioonid, hoiakud, suhtumised. Kõrgemad väärtused. Religioon. Au, väärikus, härrasmehelikkus. Need kõik eelkõige. Süü ja karistus on alles järgmised asjad.

Aga siit edasi läheb jutt nagunii selle peale, et meil, eestlastel, ei ole selliseid kõrgemaid väärtusi välja kujunenud. Mistõttu keerataksegi igaühele, kellele saab. Tehakse rehepappi.

Lükkame näiteks valimisnimekirjades etteotsa need, kes on kuulekad. Otsustame tagatubades. Seadus ei keela ju. Ühtse Eesti Suurkogu koos oma valimiskooliga tõestas seda ju suurepäraselt.

Ei keela jah, võibolla ei keela ka Saksamaal või Suurbritannias. Aga seal on need kõrgemad väärtused olemas ja sellised asjad oleksid lubamatud juba oma olemuse poolest.

Tegelikult ma ei taha juba ammu enam selliseid mõtisklusi kirjutada. Olen seda teinud, aastaid. Aga kõik lähebki nii, nagu olen arvanud, ette näinud ja kartnud.

Sest jõuame jälle välja sinna, kus pole enam lohutust. Järelduseni, et meie rahvas ongi selline. Vastik. Tige. Rumal. Halb.

Mõtisklus loodusest ja inimesest

2010-05-02T23:35:00.000+07:00

Lugesin Lille artikli läbi.

Kusjuures, ma ise just ei arva, et nii- või teistsugused õpetamise meetodid või yldse haridus võiks midagi muuta - ehkki, tuleb tunnistada, et kui yldse miski võiks, siis mis siis veel see võiks olla kui mitte pedagoogika, eks ole...

Aga jah, tähendused ja väärtushinnangud on viimase 30...40 aasta jooksul nihkunud märgatavalt. Kuid vigased on nad sellegipoolest. Võibolla isegi vigasemad kui varem, aga see on muidugi ka juba hinnangu kysimus.

Igatahes näiteks too omaaegne loodusesse utilitaarselt suhtumine ("Me ei vaja looduselt armuande - me võtame neid!") ning loomastiku jagamine "kahjulikuks" ja "kasulikuks" - oli paljuski loogilisem mõtteviis kui see tänapäevane looduse "puutumatult hoidmise" idee.

Jah, mingi holistiline vaade oleks ideaalne, aga päriselt ei ole seda keegi suutnud sõnastada ja ega vist ei saakski. Keegi ei tea, mis tähendab loodusega kooskõlas olemine. Olen ju varem juba kirjutanud, et kõige keskkonnasõbralikum oleks kohe pikali heita ja vaikselt kõdunema hakata.

Yks aspekt, mis mind praegusel ajal on veidi rohkem huvitama hakanud, see oli ka Lille artikli alguses puudutatud, - see on moraalne ehk eetiline aspekt. Koos märgisysteemide kasutamise väidetava unikaalsusega inimkultuuris.

Iga kord kui keegi väidab (Lill seda õnneks ei tee), et inimene on "ainus" liik Maa peal, kes on ..., ..., ... ( - kirjuta siia mida iganes), siis tahaksin ma alati hästi kõva häälega karjuma hakata.

Ei ole ju yhtki asja või omadust, mis oleks inimesele ainuomane. Nojah, kui just internet ja mobiiltelefonid välja arvata, ehkki ka selles võib kahelda.

Kui VÄHE me tegelikult teame teistest liikidest, see on lausa uskumatu. Millest räägivad näiteks vaalad ja kashelotid oma tundidepikkuste armumängude jooksul? Ja muidu ka. Keegi pole suutnud veel deshifreerida. Aga yritatakse miskeid kosmose signaale tabada ja mõista! - Häh. - Katsuge kõigepealt oma planeedi asukatega suhtlema hakata, olen ma alati mõtelnud.

Leian ennast siinsamas Pattayal jälgimas koerte omavahelist suhtlemist. Kui huvitav, kui põnev, kui nyanssiderikas ja mõtestatud elu on neil kõige "tavalisematel" tänavakrantsidel! - Jah, neil on selgesti olemas omad märgid, märgisysteemid, oma selgesti väljakujunenud moraal, eetika, väärikus, häbi, syytunne, tänutunne... Nad mängivad mänge, neil on huumorimeel, nad on isiksused, oma mõttemaailmaga... Kõik see mis meilgi, aga kindlasti veel palju sellist, mida me ei oska näha ega suuda aru saada.

Ja see kõik on olemas loomulikult ka lindudel, kaladel, putukatel - kellel iganes. Ka puudel ja kõigil taimedel. Ja miks peaks arvama, et näiteks Clostridium botulinum oleks kuidagi amoraalsem või tyhisem!?

Antropotsentrismi needus jääb igaveseks alles, sinna pole midagi parata. Kirjutasin sellest ju ka oma biotsentrismi loos (mis siiski Eesti Looduses ei ilmu kahjuks). Aga mis antropotsentrismist me räägime, kui tegelikult ja "looduslikult" on kõik liigid enesekesksed. See tuleneb juba liigi olemusest.

Kui bioloogiline liik ei oleks "egoistlik"; kui ta tahaks kogu ylejäänud loodusega tõepoolest "kooskõlas" olla, siis me teda enam ei näeks - siis ta olekski vaikselt ära kõdunenud juba.

Ahjah, tagasi Lille artikli juurde tulles. Leidsin sealt palju häid viiteid. Tänud talle.

Ja veel yks asi: inglise keeles ei tehta vahet "looduslikul" ja "loomulikul" - kõik on natural. Ja sellel mõistel/märgil on väga suur väärtus/laeng. Palju suurem kui eesti keeles.

Nii näiteks oleks väga paradoksaalne inglise keeles ytelda, et looduslik võib olla ka ebaloomulik miskis mõttes või kellegi jaoks. Aga võibolla on see, vastupidi, hoopis viljakas mõte mõneks järgmiseks artikliks kunagi kellelegi.

Hüpetega

2010-04-25T21:51:00.001+07:00

Kulgemine on see, mida kiidetakse. Et las kõik läheb nagu läheb. Mine vooluga kaasa, ära tee midagi, ole loomulik. Ja õnn tuleb. Või midagi muud head ja kasulikku.

Kõik on õige. Just niimoodi asjad maailmas käivadki.

Ainuke viga selle kulgemise sees olemisel on vaid see, et pikapeale läheb see kõik ikka väga uimaseks, tüütuks ja igavaks. Kaua sa ikka lased asjadel omasoodu olla. Leiges vees vooluga kaasa minnes. Tegemata tehes, olemata olles, mõjutamata mõjudes...

Paksuks lähed, laisaks lähed, mis muud.

Seepärast on vahel kasulik teha hüppeid.

Teha midagi ootamatut, enneolematut, uut, ehmatavat, ohtlikku. Muuta midagi, panna ennast ja teisi katsumuste ette. Vahetada, visata minema, võtta ette, jätta maha, avastada, sukelduda, hüpata...

Kui sinu ühtlane ja üksluine kulgemine pole sind õieti kuhugi viinud ja sa saad sellest aru, siis on aeg teha hüppeid.

Üllatada ja ehmatada nii ennast kui teisi. Pöörata uus lehekülg. Teha midagi pöörast, pöördumatut, hullumeelset.

Nojah, tegelikult polegi vaja midagi eriti hullu teha. Piisab mõnikord isegi sellest, kui lihtsalt minna kuskile, kus ammu pole käidud. Näha midagi, kohtuda millegagi, mis on hakanud meelest minema.

Otsida üles mõni vana sõber. Teha uuesti seda, mida pole juba tükk aega tehtud.

Sest vahele on jäänud pikk aeg. Ja kui sellest üle hüpata, siis saad aru, et oled ka ise vahepeal muutunud. Ja see selgitab. Nii mõndagi.

Vana armuke. Kunagine kallim. Kustunud suhe.

Jajah. Las ta imestab, et sa jälle teda tahad. Imesta ise ka. Vaata, näe, mõista, saa aru. Temast. Ja endast, samuti. Mida ta sulle nüüd tähendab ja on. Ja lase ka temal mõista. Aita ka temal hüpata.

Puudu koolist. Jäta midagi õppimata. Las teised õpivad ja saavad targemaks. Lähevad sinust ette. Sina jääd nendest maha. Tekib vahe.

Aga sulle jääb võimalus selle üle imestada. Ja sa näed paremini. Oma lollust. Või tarkust.

Sest, vaata.

Kogu aeg, järk-järgult, sujuvalt, tasakesi arenedes ja kulgedes ei näe sa tegelikult muutusi. Jah, sa muutud. Kõik muutub. Aga kui see toimub niimoodi tasapisi ja aeglaselt, siis sa lihtsalt ei taju seda.

Hüpe kõrvale - ja, ennäe! - sa saad aru, mis sinuga on vahepeal toimunud.

Sa näed ennast kõrvalt, vabalt, ja uutmoodi.

Ja oskad ja saad juba hoopis paremini. Toimetada ja hakkama saada ja õiendada sellega, mis sul seni on olnud ja on.

Hüppa. Riskeeri. Panusta. Mängi. Vigurda. Eksi. Kaota. Võida. Unusta. Loobu. Tee. Ole. Muutu.

Hüpetega!

Ja sa näed.

Kaotajad ja võitjad

2010-04-18T23:55:00.006+07:00

On vist juba aeg hakata esimesi kokkuvõtteid tegema. Kes on võitjad ja kes on kaotajad selles looduse poolt põhjustatud möllus.

Kui see kestab veel kuid või isegi aastaid, siis vabalt võib olla, et olemegi jõudnud põhjalike muutuste ajajärku. Et hakkabki nii olema. Et lennukid enam ei lenda. Või lendavad ettearvamatult. Ja kõik tuleb ümber mõtelda. Ja igaks juhuks, mõtelda kõige hullemat.

Esimesed kaotajad olid muidugi kohe lennufirmad. See on selge. Nende aktsiad langesid kõigil börssidel kohe, tõsi küll, esialgu vaid 3...4 protsenti, aga siiski märgatavalt.

See puudutab ikka ja eelkõige ja vähemalt esialgu muidugi Euroopa lennufirmasid. Aga eks need sündmused võivad ka teised alla vedada, hoolimata mõnetisest käibe tõusust tänu lennuliikluse ümbersuunamistele ja ümberorienteerumistele. Sest põhimõtteliselt on lennuliiklus kui selline osutunud märksa enam haavatavaks kui varem arvati.

Reisifirmad võiksid olla järgmised suurimate kaotajate hulgas. Nüüd küll tõesti vist üksnes Euroopas. Aga sõltub siiski väga palju nende endi ümberkorraldamise oskustest ja võimetest. Sest ega maad mööda reisimise idee veel päriselt ära unustatud ole. Ja isegi siis, kui Euroopa (ja Venemaa) õhuruum peakski kuudeks või aastateks kinni jääma, siis tuleb inimesi ikkagi vedada lähimate töötavate lennujaamadeni, näiteks Põhja-Aafrikas, ja neid sealt ka ära tuua.

Ilmselt kasvavad otsekohe kõigi maapealsete logistikaga tegelevate firmade tulud: rautee-, laeva- ja bussifirmad, kui nad vaid oskavad seda olukorda paindlikult ära kasutada. Nemad võivad olla juba võitjate hulgas.

Miskiks ajaks jääb üles probleem, kuidas kõik need lendude ärajäämise tõttu toppama jäänud inimesed ära tuua. Ja seda mitte ainult Euroopas, vaid kõikjal maailmas. Ainuüksi Tai maal näiteks on juba praegu kümneid tuhandeid, kelle lennud on tühistatud, viisad kehtivust kaotamas, aga kel pole ometi võimalik maalt lahkuda. Ja kuhu nad peaksidki minema?

Selge see, et varem või hiljem nad kuskile saavad ja jõuavad. Aga esialgu nende hulk suureneb iga päevaga. Ja tavamõistuse kohaselt peab ju lõpuks keegi selle kõige ka kinni maksma. Aga kes seda peaks tegema? Lennufirmad või kindlustusfirmad? Või inimesed ise? Esialgu läheb kõik kindlasti veel palju segasemaks. Juba praegu on öeldud, et kõike seda ei suuda keegi kunagi kinni maksta.

Põhimõtteliselt läheb igasugune reisimine kallimaks. Täiendava kasu saavad maapealsetele reisijatele teenuste pakkujad. Söögikohad, puhkekohad, hotellid jne. Nii mõnigi linnakene, kust varem lihtsalt üle lennati, võib endalegi ootamatult populaarseks saada.

Aga kuna reisimine läheb kallimaks, siis väheneb ka seda endale lubada saavate inimeste hulk, mis kokkuvõttes võib ikka kogu selle tööstuse viia allakäigule.

Ja ega siis ainult turistid ei lenda, oma raha eest ja endi lõbustamiseks. Palju olulisem on ilmselt hoopis äri- ja tööreiside pikemaks venimine või nende ärajäämine. Inimeste liikumisvõime väheneb drastiliselt. Isiklikud kontaktid jäävad harvemaks. Ja kahtlemata mõjutab see äri- ja kaubandussuhteid, teadus- ja kultuurikontakte, rääkimata poliitikast, sõjandusest jpm.

Kindlasti hakatakse palju suuremat rõhku panema sidekanalite täiustamisele. Videokonverentsid jmt. Telekomi firmad on igatahes võitjate poolel.

Ning ega siis ainult inimesed lenda. Kaubasaadetiste saabumine hakkab samuti palju rohkem aega võtma. Vajaliku seadme, aine või muu vahendi kohalejõudmisels hakkab päevade asemel minema nädalaid. Tehnoloogiliste protsesside, ehitamise jpm loogika tuleb ümber mõtelda. Laomajandust laiendada ja mitmekesistada.

Teaduslike, tehniliste jpm tsiviiltöödeks vajalike lendude ärajäämine, näiteks geoloogilise, maastikulise, metoroloogiliste ja muude andmete kogumiseks ja seireks. Mida see võib tähendada? Sõjalised aspektid on veelgi keerukamad. Treening- ja õppelendudest pole mõtet rääkidagi. Aga kui lennuväe kasutamine Euroopa õhuruumis jääbki pikaks ajaks võimatuks, siis, mida see endaga kaasa võib tuua julgeoleku mõttes?

Laiemas plaanis võiks ütelda, et Euroopa võib minna sügavale langusele. Koos Venemaaga, ilmselt. Euro oli juba varem pikaajalises langustrendis USD suhtes. Mida ta nüüd teeb, saab kohe näha. Samuti ka seda, kuidas see mõjutab GBP ja CHF kursse.

Võlgades olevad Euroopa riikide valitsused hakkavad vajama veel täiendavaid finantse. Samal ajal ei saa nende esindajad lennata tähtsatele poliitilistele foorumitele. Olulised otsused hakkavad sündima ilma nendeta. Õhtumaa allakäik võibolla ongi nõnda siis alanud.

Nõrgenenud Euroopa tähendab aga muidugi USA, Jaapani, Hiina ja teiste regioonide veelgi suuremat esiletõusu. Nojah, kui muidugi Yellowstone ei kärgata järgmiseks, või Fuji... Siinkohal peaks vist tõesti juba kolm korda sülitama...

Mis aga kindlasti toimuma hakkab, see on arendustegevus selliste lennumootorite leiutamiseks ja konstrueerimiseks, mis seda vulkaanilist tolmu ei karda. Ei ole ju vaja tingimata kasutada atmosfääri-hapnikku koos sealt tulenevate probleemidega. Võib ju lendaval riistal olla oma oksüdeerija kaasas, nagu ballistilistel rakettidel või kosmosesüstikutel...

Ja, teine asi - maapealsete liikumisvahendite kiiremaks muutmine. Magnetpatjadel hõljukrongid jmt on juba olemas ja töötavad. Nende kiirused hakkavad lähenema juba lennukite omadele...

Eesti Ekspressi veebiväljaandele kirjutatud tekst.

Puutumatu loodus

2010-04-11T23:25:00.002+07:00

Mets, soo ja raba olid meie maarahva jaoks juba ammusest ajast midagi ohtlikku, pahaendelist, metsikut - midagi sellist, millest tuli eemale hoida, mida tuli vältida ja karta. Sellest on tuhandeid lugusid, muistendeid, muinasjutte, laule, vanasõnu, kõnekäände.

Seal oli hunte ja karusid, kes tahtsid sind maha murda ja nahka panna, seal olid sind salvamas madu-ussid, seal vilkusid petlikud virvatulukesed. Seal leidus kolle, haldjaid, näkke, pahalisi, libahunte, kummitusi, vaime, viirastusi, maa-aluseid, koletisi, tumedaid jõudusid, kes võisid inimest ohustada, teda kahjustada, haigusi põhjustada või vigastada. Nendega hirmutati lapsi ja neid peljati ise.

Sellesse metsikusse loodusse võis sattuda vaid eksikombel, õnnetuse või omaenda rumaluse läbi. Midagi head polnud sealt loota.

Seevastu külatanum, karjamaa, põllud ja heinamaad olid meie rahva jaoks ikka ja jälle helged, rõõmsad, kodused ja tuttavad. Seal lauldi laule, tantsiti ja kiiguti, mängiti pilli ja armastati. Vist pole vaja näiteid tooma hakata.

Ettekujutus, nagu oleksid meie esivanemad kuidagi eriliselt austanud "puutumatut loodust", on pehmelt öeldes ebatäpne.

Isegi maarahva muistsed pühakohad, hiied, ohvriallikad, -kivid ja -puud, olid just nimelt nendesamade pühaks pidajate poolt hoolikalt muust loodusest eraldatud, taradega kodu- ja metsloomade eest kaitstud, välja puhastatud ja kujundatud.

Möödaminnes võiks märkida, et pigem on just praegu lokkav puutumatu looduse kultus see, mis ei lase vanu hiietammikuid või ohvriallikaid õieti hooldada. Enamik vanu pühasid allikaid on ammu kinni kasvanud, kuid keegi ei julge neid avada.

Ometi on selge, et enamus lahtise veega allikaid, nagu ka peaaegu kõik lagedamad platsid ja vaateväljad meie looduses just nimelt inimeste hoolsa kätetöö tulemus, kultuurmaastiku osa.

Too puutumatu looduse kultus pärineb ju õigupoolest hästi teada ja tuntud saksa romantismi suundumistest, kus hakati idealiseerima mingit tumedat keskaega. Taolised mineviku-ihaldused inspireerisid näiteks Wagnerit ja Nietzschet. See oli aeg, mil hakati juba hirmu tundma kaasaegsete muutuste, sealhulgas tehniliste uuenduste ees. William Blake kartis tuuleveskeid.

Kultuurmaastikud, põllud ja väljad olid seesuguste 19. sajandi intellektuaalide jaoks igavad ja tüütud. Moodne oli unistada metsikutest, pöörastest, uskumatutest seiklustest kuskil õudsetes metsades või koobastes.

20. sajandi esimesel poolel tõusid esile hoopis teistsugused, futuristlikud, tehnilisest progressist vaimustumise ideed. Kuid allhoovustene kandusid nood tumedamad ideaalid 20. sajandi teise poolde ning leidsid viljaka pinnase 60. aastate hipiliikumises, mil samamoodi hakati jälle hindama spontaansust, metsikust, pöörasust, segiolekut. Sellega sobis hästi kokku samal ajal tärganud uus keskkonnakaitseline liikumine, mis hakkas looduslikkust väärtustama kõrgemalt kui inimese intellektuaalset tegevust.

Ja selle kõigega koos kujuneski välja see puutumatu looduse kultus. Meie maarahva traditsioonide ja kommetega pole sel eriti midagi tegemist.

Veel möödunud sajandi viiekümnendatel aastatel rõõmustati soode kuivendamise, maaparanduse üle. Teaduslikele ja tehnilistele saavutustele lauldi oode, neile pühendati kunstiteoseid. Isegi tööstusmaastikud olid vaatamisväärsused, kuhu korraldati ekskursioone.

Aga siis järsku pöördus kõik vastupidiseks. Inimetegevust hakati pidama pahaks ja ohtlikuks, kultuurmaastikke inetuiks ja võõraiks - ning hindama hakati hoopis puutumatut loodust. Sedasama metsa, sood ja raba, millega aastatuhandeid oli võideldud, mida oli senimaani kogu aeg kardetud ja välditud, ometi visalt, järkjärgult ja edukalt kultiveerides ja arendades.

Ning seda muidugi mitte ainult meil, vaid kogu läänemaailmas.

Üheks põhjuseks oli, muuhulgas, ka see, et tänu intensiivsemale maaviljelusele, tänu väetistele ja pestitsiididele, oli arenenud maailmas vähenenud vajadus põllumajanduse all oleva maa järele. Fossiilsete kütuste, eelkõige kivisöe, nafta ja gaasi laialdasem kasutuselevõtt vähendas samal ajal tunduvalt ka vajadust metsadest saadava küttepuidu järele.

Oli võimalik, ilma kedagi otseselt külma ega nälga jätmata, tõepoolest anda rohkem ruumi "puutumatule loodusele", looduskaitsealadele, rahvusparkidele.

Võiks arvata, et sesugune teaduse ja tehnika areng, mis tegelikult ju laiendas ja mitmekesistas inimeste eluvõimalusi, võeti hästi ja heasoovlikult vastu. Ometi pöördus kõik hoopis vastupidiseks.

Muutus toimus, nagu öeldud, 1960. aastatel. Niipea kui avastati ökoloogia ning mõisteti, et inimeste tegevus võib kaudselt ja tahtmatult põhjustada muutusi looduses, hakati kõikide looduslike sündmuste põhjustajana otsima inimtegevuse mõju.

Järsku oli inimene kõiges süüdi, oli muutunud iseendale ja kogu loodusele vaenlaseks, keda tuli hoiatada, valvata ja karistada. Korraga olid kõik teised isendid, kooslused, liigid palju tähtsamad kui mistahes inimtegevus või koguni inimeste elud.

Ülistama hakatigi just todasama puutumatut loodust, millega inimkond oli kümneid aastatuhandeid visalt võidelnud. Siunama ja kiruma asuti aga hoopis inimtegevust, väetiste ja teiste kemikaalide, nafta ja teiste maavarade kasutamist. Ning seejärel juba igasugust inimtegevusest põhjustatud arengut, mistahes muutusi, looduse mõjutamist.

Peaaegu kõik tähtsamad inimtsivilisatsiooni saavutused kuulutati kas otseselt või kaudselt "loodust" kahjustavateks ning seetõttu taunitavateks. Hakati jutlustama tagasipöördumist looduse juurde, soovitama tehnikast loobumist. Põhimõtteliselt pandi kahtluse alla kogu inimkultuur kui selline.

See peaks olema esimene osa pikemast artikliteseeriast või raamatust. Hea meelega loeksin vastukajasid ja kommentaare.

Kaks unenägu

2010-04-04T04:13:00.003+07:00

1

See oli Tartus. Olin just tulnud linnast, et jõuda meie majja, mis asus Hurda tänava Tähtvere poolses otsas, pargi poolt tulles vasakut kätt, kohe nurga peal olevast Starkopfi majast järgmine. Aga kuna ma polnud ammu sealkandis liikunud ja kiiret polnud kuhugi, siis otsustasin veidi ringi vaadata.

Lebasin mingil rula moodi lavatsil, mis liikus ise, vastavalt mu tahtele. Olin jõudnud mööda parempoolset kõnniteed sõita umbes Uku Masingu maja kohale. Tänav oli täiesti tühi nii inimestest kui autodest. Aeg oli vist selline. Väga varajane hommik arvatavasti.

Jäin siis nagu peatuma ja uudistama. Teadsin, et Masing on surnud, aga tahtsin tema maja või õigemini seda maja, kus ta elas, lähemalt vaadata. Aga paistis, et olen sellest juba möödunud, sest minu paremal käel oli juba järgmine maja aia sees ning sellest edasi ei tulnud enam midagi.

Nagunii oli mul plaanis tagasi tulla mööda vastaspoolset kõnniteed, mõtlesin, ja vaatasin üle tänava, kus sealpoolse aia äärsed kuused mõnusat varju heitsid. Küllap ma sealtpoolt siis vaatan hoolikamalt, arvasin.

Rohkem maju ega aedasid paremal pool enam ei olnud. Oli vaid üks üsna suur lage plats, aiaga piiratud, nagu millegi ehitamiseks või ladustamiseks valmis juba mõnda aega. Ja sealt edasi oli järgmine plats, mille tagaservas seisis nagu mingi keskmise suurusega laohoone estakaadiga. Teadsin, et see oli mingi taasiseseisvumise järel loodud firma, mis tegeles vist puidu eksportimisega. Igatahes nägin eemalt ka tema nime, mis oli sinna seina külge naelutatud pindlaudade juppidest moodustatud. Esimesed tähed olid muidugi "EST...", aga edasi ma enam ei näinud selgelt.

Otse ees pidi olema Taara puiestee, aga selles unenäo-Tartus oli seal küll mingi tänav, kuid kohe ka raudtee. Silmasin üllatunult, kuidas üks suur veoauto ilmus liikuva veduri tagant nähtavale ja mõtlesin, et kui oleksin üritanud seal tänavat ületada, siis oleksin vist talle ette jäänud.

Tegelikult oli mu plaan pöörata oma rula moodi asjandusega vasakule, et sõita üle tänava vastaspoolsele kõnniteele, et seda mööda tagasi hakata liikuma. Kerge langus oli sel kohal ja pisut kruusane pinnas, nõnda et pidin jalaga pidurdama veidi, et mitte sinna järgmisele tänavale liiklusesse sisse sõita. Tegelikult muidugi teadsin, et suudan ka tahtega oma sõidukit juhtida, aga siiski tundus kindlam olevat korraks ka jalg maha panna.

Jõudes vastaspoolsele kõnniteele peatusin veidi. Üle tänava, umbes sealsamas, kus enne oli olnud see laohoone, oli nüüd puude all väike seltskond, kes omavahel tülitses. Need olid mingid noored mehed, keda ma ei teadnud ega tundnud. Nägin ja kuulsin, kuidas tüli üha ägenes. Üks virutas teisele rusikaga näkku. Seejärel äigas teine talle vastu, kõri pihta. Kostis hüüdeid: "Pede oled!"

Sain aru, et asi võib minna päris veriseks. Otsisin silmadega, kas ehk mõni korrakaitsja pole läheduses, kes võiks neid vaigistada. Minust eespool kõnniteel oli vaid üks jalutu kerjus oma lavatsi peal ja tema juures tõepoolest ka paar mundrites, politseiniku moodi inimest. Manööverdasin ennast kerjusest mööda, kes oli enda alla võtnud enam kui poole kõnniteest, ning jõudsin sinna, kus olin silmanud korrakaitsjaid. Pöördusin vaatama, mis on saanud tollest tülitsevast seltskonnast üle tänava ning nägin kergendusega, et üks nokkmütsiga korrakaitsja oligi juba seal.

Sõitsin edasi ning jõudsingi kohakuti selle majaga, kus kunagi Uku Masing elas. Sain nüüd seda juba eemalt, kuuskede varjust, üle tänava, tähelepanelikumalt silmitseda. Maja vasakpoolses tiivas oli suur akendega tuba, nagu klaasveranda. Majast endast oli tehtud nagu Masingu muuseum või midagi taolist. Igatahes paistis seal üle-elusuurune kipsbüst, mis vaatas läbi akende aeda, kus oli tal olnud kuulus orhideede kollektsioon. Leidsin, et seesugune kujundus on väga ilus.

Liikusin edasi, kuni jõudsin Vikerkaare tänava kohale. Seal olid äärekivid kohati päris kõrged. Kusjuures, mõned neist liikusid nagu tuule käes üles ja alla. Pelgasin veidi, et kuidas ma oma sõidukiga neist üle saan, aga kõik õnnestus siiski tahte jõul päris kenasti.

Parajasti siis, kui olin jõudnud üle, nägin, kuidas meie majast tuleb välja tädi T. Ta märkas mind ja naeratas rõõmsalt. Kusjuures ei teinud ta väljagi mu erilisest sõidukist, millel ma lebasin, muideks linade ja patjade vahel, nagu nüüd ise märkasin. Rõõmsalt tatsas ta minu juurde, lobisedes, et on just teel onu Peetri juurde, kes oli tuntud pühamees.

"Peeter ootab sind endiselt ja õnnistab," rääkis tädi T. Jah, tõepoolest, olin juba ammu lubanud talle külla minna, aga polnud veel jõudnud.

"Viin talle leiba," sädistas tädi T edasi. "Tema jaoks peavad leibadel ja saiadel olema otsad kilest vabad." Ta näitas mulle piklikke leivapätse, mis olid poekiles, aga otstest ilma kileta. Mõtlesin ise, et kas õigem oleks kile ära rebida või lihtsalt ots maha lõigata.

2

Olime tulnud mingilt kokkutulekult. Igatahes oli seal hulgaliselt mu klassikaaslasi, poisid enamasti, kõik väga-väga purjus. Ise olin ma suhteliselt kaine, ainult pisut väsinud. Igatahes hoidusin teistest veidi eemale.

Olime jõudnud Tartu vaksali juurde. Seisime selle trepi peal ja vaatasime alla platsile, mis oli selles unenäos tunduvalt suurem kui päris-elus.

"Näe," märkas keegi, "seal on kaks vene solbanit." Tõepoolest, all platsil kõnnitee ääres paistis istuvat kaks nõukogude armee mundrikandjat. Üks neist oli nokkmütsiga, teine tavalise soldati omaga, aga tundus, et mõlemad on siiski sõdurid, mitte ohvitserid.

"Lähme, teeme juttu!" räuskas keegi teine, "Polegi ammu saanud vene keeles ropendada." Eks neile meenus nende endi teenistus vene kroonus, sain aru.

Ja siis nägingi, kuidas nood kaks meie hulgast nonde sõdurite juurde jõudsid. Üks neist viskas ennast kohe veiderdades nende ette külili ja seletas midagi kõva häälega, teine õiendas niisama seal kõrval. Nägin, kuidas nood venelased otsekohe raevukalt reageerisid, püsti hüppasid ja meie omasid peksma tahtsid hakata. Sinna tuli veel meie rahvast juurde, kuid nood kaks hästitreenitud ja vilunud vene kutti olid kõigist üle.

Ma ei näinud enam päris hästi, mis seal toimub, sest inimesed varjasid vaate mu eest ära. Küsisin mõne aja pärast kaaslaselt, mis seis on.

"Kaks - null," tuli vastus, "meie kahjuks."

Nojah, mõtlesin ma. Kaks heas vormis sõdurit võivad terve karja kakerdavaid joodikuid tõesti läbi peksta. Sain aru, et asi on ikka päris hull seal. Ning leidsin, et tuleks vist politseisse helistada. Et las vähemalt tulevad ja lahutavad kaklejad ära.

Mul ei olnud kunagi meeles olnud politsei lühinumber, aga ma mäletasin, et mu moblas peaks olema siiski salvestatud üks politsei number mingist varasemast ajast. Sebisin nuppudega, jõudsin "P" täheni ning leidsingi üles. Vajutasin "helista" nuppu, samal ajal nähes, et see oli, jah, kunagi salvestatud nime alla "MÕRVAD JA ..." või midagi taolist.

Igatahes vastas seal rahulik meeshääl. Teatasin talle, et Tartu vaksali ees käib kaklus ja et vaja oleks politsei sekkumist. Püüdsin olla võimalikult neutraalne, et mitte kellegi peale kaevata, ehkki teadsin loomulikult väga hästi, kes mu klassikaaslastest seal seda tüli tegelikult alustasid.

Sõbralik ja rahulik meeshääl telefoni teises otsas kuulas mu ära ja arvas, et ehk ta siis homme hommikusel nõupidamisel räägib ka sellest.

Olin nagu pettunud ja isegi erutatud sellest, et ta minu teatatud sündmusesse nii leigelt suhtub. Kirjeldasin olukorda pikemalt, samal ajal endiselt meeles pidades, et mitte kellegi kohta mingeid andmeid süüdistuse jaoks anda.

Selleks ajaks olime jõudnud juba tema sellesama vaksali äärsesse kontorisse. Õigemini, jalutame sealt juba välja, asjaolude üle arutades. Tuli välja, et ta ise ka ei tea, mis see politsei lühinumber on. Aga soovitas mul lahkesti ikka temale helistada, kui mingi probleem peaks olema. Paistis ka, et ta oli aru saanud, millest see kõik alguse sai. Ja mõistis ka seda, et kui vene sõjaväe mundris mehed Tartu peal liiguvad või on, siis nad peaksid ju ise ka aru saama, kui väga see eestlasi võib provotseerida. Teisest küljest, ega nood ju kellelegi midagi kurja ei teinud, mistõttu ei saa ka kuidagi õigustada purjuspäi norimist meie inimeste poolt.

Liikusime koos tagasi vaksali poole. Sinna oli võimalik jõuda treppi mööda - või siis mööda kaldteed. Läksime parajasti kaldteed mööda, kui märkasin platsi peal suurt valget bussi, kuhu parajasti suunati mu kakluses osalenud klassikaaslasi. Nägin selgesti oma pinginaabrit Marti, just sellisena nagu ta praegu on, prillidega, vuntsidega, kõhukesega. Tundus, et teda oli ikka päris kõvasti pekstud. Ja ega teised ka paremas olukorras olnud.

Mainisin oma kaaslasele, et, näe, see on vist teie buss. Oli selge, et teisedki inimesed olid juba politseile teatanud kaklusest ning vastavad jõud olid kohal ning olukord lahenenud. Muidugi pidid mu klassikaaslased nüüd asjade üle seletusi andma ja võibolla ka kinni peetud olema mõnda aega.

Polnudki mul seal rohkem midagi teha. Oli aeg hakata kodu poole liikuma. Otsustasin minna läbi vaksali, et siis liikuda otseteed mööda perrooni ja raudtee äärt paremale poole.

Vaksali perrooni-poolsed uksed olid sellised veidralt vanaaegsed, puust klappidega, mitmekordsed. Oli päris tegu neist läbi saada, ehkki seal oli keegi neiu, kes neid lahti hoida aitas. Meenus, et vist Rein Kilk oli see, kes selle vaksali omandas ja renoveeris, just sellisena, nagu ta vanasti olevat pidanud olema.

Jõudsin perroonile, mis oli rongi ootavat rahvast täis. Tundsin muret oma võtmete pärast. Jäin seisma, ise taskutes sobrades. Pisut veider nagu tundus seal niimoodi seista ja kobistada, aga mõtlesin, et kelle see asi on, pealegi võin ju teha näo, nagu ootaksin ka rongi. Leidsin taskutest autovõtmed ja veel mingid võtmed, aga mitte koduvõtmeid veel. Siis lõpuks leidsin ka need. Surusin nad pihku ja hakkasin liikuma.

Juba perrooni otsa pool oli sulalumi ja -vesi peaaegu põlvini. Õnneks olid mul jalas säärikud, nii et erilist probleemi sellest ei olnud. Aga sealt edasi, kus perroon juba lõppenud oli, tõusis vesi kuni vöökohani. Mingit külma või märga tunnet siiski ei olnud. Mul olid vist mingid veekindlad püksid jalas või midagi taolist. Veidi siiski muretsesin seal kahlates, et kas see vesi midagi mul taskus või kuskil ära ei riku.

Peagi nägin aga eespool inimesi seisvat juba kaelani vees. See tundus lausa liig olevat. Otsustasin tagasi pöörduda, et teistkaudu minna.

"Kuidas see kõik nii järsku tuli?" kuulsin kedagi küsivat.

Mis mõttes järsku, mõtlesin ma, tahtes talle midagi vastata. Kas et täna tuli järsku või et sel aastal tuli sula järsku või mis?

3

Sa justkui magaksid, aga ometi on hingamine katkendlik, silmamunad liiguvad ja ajutegevus on aktiivne. Ju sa siis tegutsedki teistes universumites sel ajal. Ja nemad tegelevad sinuga.

Või mida sa siis õige mõtlesid? - Et ühel päeval koputavad rohelised mehikesed su ukse taga ja hakkavad sulle siis teiste universumite saladusi selgitama? - Ei, kullake.

Neid selgitatakse sulle igal ööl.

Kõik on tegelikult palju lihtsam

2010-03-28T01:52:00.004+07:00

Kui ma kunagi noor olin, noh, nii 30-ndates vist, siis ma unistasin ja mõtlesin vahel sellest, et kui võimalik, siis koostaksin või toimetaksin või annaksin välja koguteose või ajakirja, mille pealkiri on "Towards a General Theory of Folklore".

Sest see tundus nii käeulatuses olevat. Nii hõlmatav, nii ahvatlev. See oli see aeg, kus meil (koos vend Mikuga) oli tõsine ja rõõmus hoog sees selles valdkonnas. Ja hästi oli vaja kaasamõtlejaid ja -tegijaid. Ega palju ei puudunudki, et oleksimegi miski oma koolkonna või suuna rajanud.

Aga nyyd olen vanemaks ja targemaks saanud ja unistan vahel ajakirjast või koguteosest pealkirjaga "Towards a General Theory of Everything".

Tundub ylbevõitu, mis? Aga miks. Sest mis siis see folkloor on, õieti öeldes? - See on ju see, mille abil või mille kaudu inimesed on vaadanud või näinud kõike, eks ole. Sama käib muidugi ka mytoloogia kohta. Või filosoofia, või religiooni kohta - nagu kerge taibata. Nojah, ja ilma eriliselt kaugemale minemata, ka fyysika või astronoomia või kosmoloogia kohta.

Nii et, mis me siin nägusid teeme. Kõik yldteooriad ykskõik mis alal ja mis valdkonnast, tahavad tegelikult hõlmata kõike. Ja miks nad ei peakski?

Kaks raamatut või kirjutist, mis mind selleni viimasel ajal viisid.

Yks oli Robert Lanza "Biocentrism", millest ja millega seonduvast veidi pikemalt olen juba kirjutanud. Ja teine oli Hartwig Hausdorfi "Kummalised reaalsused", hiljaaegu eesti keelde tõlgitud raamatukene, mille Eestist endale siia tellisin.

See viimane võiks ju olla suht tavaline sopakas, nagu neid ikka ilmub. Noh, et näe kui põnev, miskid vaimud ja saladused. Või et, veel hullemini, näe, kuidas see kõik tõestab, et kõik on yks ja seesama või et kõik ongi Jumal või et kõik on juba ammu teada või UFOd või midagi sarnast.

Aga ei. Too Hausdorf oskab ja saab oma asju niimoodi esitatud, et mingeid järeldusi või teooriaid ei teegi eriti. Hoidub, targu. Ning teeb ennast seetõttu ka sympaatseks.

Nojah, et ongi karpkala kylje peal araabia kirjas "Jumal" kirjutatud. Ja veerevadki mõnes kandis ymmargused asjad iseenesest ylesmäge. Või miskid ei tea kust ilmuvad nähtused, olendid, asjad. Mis seal ikka. Võtame teatavaks.

Ning paratamatult meenuvad folkloorsed lood, myydid ja pärimused. Kasvõi kõik need veidrad olendid, kes kuskil on või kuidagi ilmuvad ja kellega yhendust ei saa. Või saab, aga mingil veidral viisil.

Võtsin kyndijalt kübara,
äestajalt hää hobuse.
Siis see kyndija kõneles,
äestaja heitis häälta...

Justkui miski teise maailma kogemus, eks ole? - Aga vabalt võib olla ka siin maailmas. Või, mis me ikka vigurdame - vahet pole ju.

Meie maailm on sama saladuslik ja arusaamatu nagu mistahes muu maailmgi. Uskumine, nagu oleksime omas maailmas enam-vähem kõigest aru saanud, kõike mõistnud - see on tõepoolest usk nagu iga teinegi.

Kõik on ju ime, võiks öelda.

Aga samamoodi võiks öelda, et kõik on tegelikult palju lihtsam.

Parkimise jama

2010-03-21T22:39:00.003+07:00

Vaatan ja imestan - kuidas tekib nii lihtsast asjast nagu parkimine meedias nädalaid kestev teema.

Mis "leping" see peaks olema, mis nagu oleks miski sildi alt läbi sõitmisega sõlmitud? Mis "parkimiskontrolörid" need on, kes peidust välja hiilides trahviteateid panevad kohe neile, kes pole parkimise alustamise aega nähtavale kohale paigutanud? Kas tõesti peab kartma mingeid jubedaid trahve ja kohtuasju isegi hädalist traumapunkti viies? Ja kas nüüd tulebki autoaknale panna miskeid omapoolseid ähvardusi neile trahviteadete panejatele? Juba räägitakse hädavajalikest seadusemuudatustest. Mis teil seal toimub, armas rahvas?

Kui tõesti on probleem, et mõne kaubanduskeskuse või haigla juurde jätab keegi oma auto terveks päevaks, siis selle asja saab ju väga lihtsalt ka teistmoodi ära korraldada. Toosama hämarast nurgatagusest välja sööstev trahvitegija võiks ju hoopis platsil avalikult silma peal hoida ja kui mõni auto seal tõesti juba mitu tundi seisab, siis vastav tasu selle eest sisse kasseerida. Mis seal nii keerulist on?

Lõpuks, ega ega auto seisma jätmine parkimisplatsile, olgu ta tasuline või mitte, ei saa olla ometi mingi kuritegu või seaduserikkumine, mille eest tuleks karistada. Parkimistasu võtmine on teine asi. Aga trahvimine, koos ilgete menetlemistasude, viiviste ja veel ei tea millega - mille eest?

Mida see seisev auto seal kurja tegi? Keda ta kahjustas? Või noh, kuidagi saab ju ehk selle kahju ka välja mõtelda. Et võttis võõral maal mingi ruumi enda alla või kuidagi. Aga, vabandage, parkimiskella puudumine ei saa küll kellelegi kahju teha.

Kas nüüd hakkabki nii olema, et võid osutuda seaduserikkujaks, kui kogemata mõnda silti ei märganud, polnud millestki kuulnud või olid valesti aru saanud? - Tõesti, varsti ei julge tõesti enam sellises riigis olla. Nagu nõuka aeg tuleks meelde juba, kus millegi peale ei saanud kindel olla ja igaühele võidi suvaliselt keerata, nii et vähe ei olnud.

Või ongi vastastikune kiusamine ka tänapäeval normaalne ja teistmoodi ei saagi?

No aga saab ju. Igal pool mujal on kõik need asjad korraldatud inimlikult ja arusaadavalt. Keegi ei sea kellelegi mingit lõksu või komistuskivi, keegi ei tunne rõõmu kellegi pikalikukkumisest. Kui ongi näha, et mõni ei ole millestki aru saanud, siis püütakse paremini teavitada, pannakse rohkem ja suuremaid silte välja, tullakse appi. Mitte ei oodata kahjurõõmsalt eksimusi.

Veelgi enam. Parkimise korraldaja juhatab sind sinnapoole, kus on vabu kohti. Ta aitab sind tagurdamisel kui vaja, juhib liiklust jne. Parkimise korraldaja peaks ju, vähemalt terve mõistuse kohaselt, seda parkimist siis ka korraldama, mitte takistama või piirama ja karistama.

Ja kui miski uus lahendus või korraldus ei peaks hakkama normaalselt toimima, siis loobutakse sellest. Nagu see parkimiskella nõue praegusel juhul. On ju palju teisigi võimalusi neid asju korraldada.

Kumb on siis ikkagi suurem kurjategija, kas see, kes kogemata midagi unustab või tähele panemata jätab - või see, kes teadlikult ja jõhkralt seda unustamist oma kasuks ära kasutab? Kas hajameelsus on tõesti ohtlikum kui pahatahtlikkus?

Sest trahviteate väljakirjutamine äsjasaabunud autole ainult sellepärast, et sel puudus parkimise alustamist näitav kellaaeg - see on ilmselge pahatahtlikkkus. Ja, vähemalt minu meelest, on see palju ohtlikum. Rikub tuju, tekitab pahameelt ja pingeid, ärgitab vastumeetmetele. Viha ja vimm levib. Vastastikune tigetsemine võtab võimust. Kõigil on paha olla.

Aga mida selliste asjade vastu ette võtta? - Võiks ju kuskil olla miski Terve Mõistuse Komisjon...

Eesti Ekspressi veebiväljaandele kirjutatud tekst.